Jah, mõne perekasvatuse peale vaatad, imestad, kratsid kukalt ja siis vaatad, imestad veelkord…ja mõtled, et tere tali. Kas tõesti on suvekülmus viinud mõne pere kombed.

Mäletate, 4 augustil oli mul oma tütrega vestlus, mida ükski ema naljalt enam korrata ei tahaks. Ootan siiani põnevusega selle perekonna pöördumist kas messengeris või isiklikult näost näkku aga hoolimata mitmest õues trehvamisest, mida pole, lihtsalt vaikus.

https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=784129112125976&substory_index=0&id=369955143543377

Eile tegelikult nägin neid kahe tüdruku vanemaid, kes tegelikult ju minu piiga sõbrad olid, ning kellega koos ta ka lasteaias käib. Kui praegust käitumist arvestada, viiakse selline suhtumine üle ka lasteaeda ja sellisel juhul on alust arvata, et need vanemad on peast põrunud ja nende endi sotsiaalse kasvatusega on midagi viga.

Igatahes milles probleem. Ei teagi vaat….4 augustil ( loe ülevalt) juhtus nii ja täna juhtus hoopis naa. Ehk siis terve kamp kogunes mänguväljakule. Need kaks tüdrukut ja see üks poiss, ja siis terve ports tüdrukute sugulasi. Lapsed jooksid ja mängisid ja mõtlesingi, et näed on lubatud lõpuks mängima. Aga siis üsna kõval häälel tuletas meelde nende tüdrukute teismeline sugulane, teiste laste kuuldes

“Ära unusta, mis emme ütles,” ütleb vaikselt, kuid kõigile kuuldavalt suur tüdruk liivakastis väiksemale. “Kuulsid?”
Pominal väike tüdruk M. “Ei pane pead kokku ega kallista nendega” Tüdrukuke kannab ka õhukest mütsi, mida ei tohtivat peast mänguväljakul võtta.

Otsustasin mänguväljakul toimuvat jälgida ja kutsusin oma piiga, et uurida kas need kolm last mängivad temaga. “Ei mängi” kostus nukker vastus.

Ka mina olen nukker, aga hoopis teistel põhjustel. Mu piiga on kaotanud parima sõbra, kuigi mu plikatirts suhtleb teiste lastega, siis on ta natuke kurb, et seni parimaks loetud sõbraga mängida ei saa. Mina olen kurb, et on lapsevanemaid, kes halvustavad oma laste eakaaslasi oma laste kuuldes ja õpetavad neid oma sõpru halvasti tundma ja häbistama eakaaslaste ees. Me piiga peseb pead pea iga nädal vähemalt 1x kuradi täivastase sampooniga, et olla kindel, et peas midagi poleks aga pole, sest käisime piigadega just juuksuris, kus said kiita, et juuksed nii ilusad, läikivad ja hooldatud ja suvepäikese käes pleekinud. Lõigati ja tehti ka patsid. Nii hea tunne oli neil mõlemal. Ja siis tuleb jälle teise maja laps, et “Ära pane temaga pead kokku ega kallista”

Teine hetk. Lapsed jooksid segamini skatepargis ja üks neist kolmest lapsest astus minu piiga sõrmedel. Pliks tõmbas valugrimassiga sõrmed poisi talla alt. Pidi selleks üsnagi järsu liigutuse tegema, ei saa ju olla, et see märkamata võinuks jääda…Poiss ei teinud nägugi, et võiks vabandada või midagi.

Skatepargis mängisid nad edasi. Ja see tüdrukuke ise ronib mu piiga külje alla ja see suurem- teismeline tüdruk passib nagu kanaema peale, jookseb sättima mütsi ning räägivad seal teiste tüdrukutega, kes vargsi piiluvad meie poole, kes me eemal olukorda jälgime.

Samas nende tüdrukute isa seisis enne mänguväljakul. Samuti kõndis ta enne minust mööda, … peale tere, taaskord ….vaikus. Mitte ühtegi sõna.

Kutsusin oma piigad tuppa ära. Nad ütlevad viisakalt, et peavad ära tuppa minema ja ei saa enam mängida. Lehvitavad ja tulevad ära.

Toas me arutasime ja jõudsime järeldusele, et kui lapsevanemal on probleem, siis tuleb ja räägib või annab teada teistele lapsevanematele nagu kombeks. Mitte ei räägi halvustavalt taga oma laste kuuldes nende sõpru ja ei keela jaburatel- kontrollimata ja aluseta süüdistustel- väidetel mängida oma lastel nende sõpradega. Ja kuna antud olukord teeb me piigale väga haiget, siis mina ei kujuta ette, kuidas see asi siin korda saaks.🙄

Oma tütardele võin ju asju proovida selgitada, seda siis nii, et teist peret ei solva eks ole. Aga ega see külmavõetud kombeid mõnele ju tagasi ei too.


Autor

Kirjuta kommentaar