Mulle meeldib, kui pühapäev on vihmasajune ja pisuke tormi sugemetega, sest siis on kõik kodus, toimetavad omaette ja kõik kulgevad omasoodu, rahulikus tempos. Keegi ei käi sisse- välja ja ei tuuluta ustega. Tegelikult on see ideaalne hetk, selleks, et kuulata, mida su pere räägib, näha, kuidas pereliikmed on kasvanud, tunda huvi, kuidas ühel või teisel läheb.

Lugeda head raamatut, juua kuuma teed, lehitseda ajakirju, lahendada ristsõna, õppida, koostada ISE ajalehe põhja, panna kokku uudistematerjali, sorteerida pildimaterjali, kuulata vihmakrabinat aknal ja tuulemüha seina taga. Põletada küünlaid, küpsetada kaneelisaiu, mõelda lastega, kuidas pääseda nutikiusatusest. Koristada, kraamida. Ja kui õhtul läheb elekter ära, saab põhjuse jõhkralt vara magamaminekuks😂

Tegelikult on päris jube, istuda toas, akna all. Akna taga kohiseb, et lähimate puude latvad painduvad aknasse ja maani lausa. Hirm, et mõni neist, autole peale kukkuda võiks, pole ka võõras. Kui ei teaks, arvaks, et kohina järgi, on meri akna taga. 😀

Iseenesest, kui silmad kinni panna ja nii MÕELDA, siis võiks see ju teraapiliselt kõlada küll. Mul on autos üks plaat, instrumentaalmuusikaga, kus ka üheks elemendiks loodushääled, ookeani ja merelainete müha, äike ja vihmasabin.