Meie pisike pähkel on proovimas lasteaia võlusid ja üle olema valusatest hetkedest. Me põnn pole olnud varem võõrastega, ja omade tuttavate hoidjatega päris selliseid reaktsioone, nagu mõneti kuulnud paari päeva sees, on midagi uut. Ma ise olin paar kuud tagasi veendunud, et lasteaed pole meile…või et ei teagi kumb ei saa teiseta, laps emmeta või emme lapseta😀 Aga täna juba teine päev, pähklikesega lasteaias.

Mu pisike..(sed)

Samas, kui ma ise olen kohapeal, siis on laps vägagi vaikne, asjatab ja tundub, et meeldib. Isegi siis, kui teised lapsed nutavad ja ema nõuavad. Aga kui ma ära olen läinud ja põnn avastab, et on üksi jäänud, sulgub ta endasse, keeldub kõigest ja isegi riietada end õueminekuks ei luba. Täna tegi kasvataja ootamatu lükke ja võttis põnni lihtsalt sülle ja tekitas nö sellega “turvainimese” positsiooni. Nutikas käik. Põnn oli nõus isegi õueriietesse pugema ja mängima minema. Ülim respekt me põnnide kasvatajatele.

Põnn tuli enne tuppaminekut koju, ja uinus silmapilkselt kui kodus kausitäie putru oli ära lahendanud. Homme proovime peale söömist alles koju tulla, nii saaks lõunani graafik tehtud.

Aga paras pähkel see pähkli lasteaiaga harjutamine ja muu logistikaga kokku liitmine 😊

Autor

Kirjuta kommentaar