Avastasin, et olen eemaldanud kogemusnõustamise rubriigi. Tahtsin jagada väga õpetlikku kogemust, mille jagamine on vajalik, et tõstatada probleemi, juhtimaks tähelepanu, et kiuslikud lapsed saavad alguse omaenda kodudest. Õigemini oma vanemate kasvatusest.

Kasvatus algab kodust. Paraku pole paljudel vanematel oma laste jaoks piisavalt aega. Nutiseadmetest, mille mõju lapse arenemisfaasis ajule on veel põhjalikult uurimata, on saanud lihtsad ja odavad lapsehoidjad, mis jätavad lapsed ilma loovast fantaasiaküllasest tegutsemisest, milles eelmised põlvkonnad kasvasid. Lisaks mõjutavad lapse käitumist keemiat ja värvaineid sisaldavad toiduained. Üha suurem laste ebastabiilse käitumise põhjus on lastevanemate enda kogenematus ja suutmatus arusaamatusi, probleeme lahendada ning suutmatus käsitleda tähelepaneuid täiskasvanu tasemel. Vanemate käitumine võib tekitada lapses agressiivsust. Laps väljendab lasteaias, kui ka koduses hoovis ja ühistel mänguväljakutel seda, mida kodus kuuleb ja näeb, kui sellise lapse käitumismaneer või sõnakultuur teeb haiget sõpradele, siis võib arvata, et selle taga on enamasti alati ebasoodne kasvukeskkond. Lapsel, kes näeb, kuidas tema kõige lähedasemad inimesed üksteist mustavad, süüdistavad või lapsevanem avaldab lapse kuuldes jutte lapse sõpradest ja rängim, kui keelatakse lapsel ignoreerida oma seni parimat sõpra.

Jagan seda linki, sest tõesti – kõik saab alguse ikka meist, lapsevanematest…

Ma ei räägi kunagi oma laste ees teistest halvasti, sest see on kuidagi nii loomulik kasvatuse käik – olla oma lastele hea eeskuju. See peaks olema raudne reegel, mille vastu ei tohiks eksida ka lapsevanem. Olgu ta siis noor lapsevanem, minu ealine võin minust vanem. Ole sa siis vanaema staatuses või vanavanaema. Kuigi vist minuealine saab oma kiusajaga ise hakkama. Aga mis hakata peale, kui sa pead oma lapsega kodus maha pidama vestluse, kus 6 aastane tüdrukutirts, kes on hell ja hea ja leiab jutusoone igaühega. Kes hommikuti läheb toast välja, jookseb silkab ja mängib ja aegajalt tuleb tuppa, nägu naerul. Enamasti sõidab rattaga ja küsib luba, kas võib minna teise maja juurde küll oma lasteaia sõbraga mängiva või samas majas elavale poisiga seal maja ees mängimiseks.

Eilne päev oli selline, kus need sõbrad jooksid lihtsalt piigat nähes eest ära, ei rääkinud sõnagi ja kui ennelõunat me maja ees batuudile soovisid luba saada, küsis me suur piiga, et miks pisema õe eest ära joostakse.

-“Minu emme, keelas temaga mängimise ära, sest tal on täid.”

-“Minu ema ka , keelas temaga mängida.” täpsustas teine tüdruk.

“Me leppisime kokku, et me ei mängi temaga. Kui ta tuleb meie juurde, me ei me ei räägi temaga ja jookseme tema eest ära.” seletas tüdrukutega kaasas olnud poiss.

Ma alguses mõtlesin, et küllap suur plika sai valesti aru, sest see jutt tundus nii haige. Kuid see jäi kripeldama ja jäin siis jälgima, kuidas see asi siis õigupoolest on…..Piiga tuli koos meiega korvpalli platsile. Rattaga ja tema sõbrad olid seal. Kellest tema parim sõber, piigat nähes, ruttu oma maja juurde vehkat tegi ja hüüdmise peale koos mängimise ettepaneku peale sõnagi ei poetanud. Kui mu piiga oli mänguväljakult edasi sõitnud, tuli see tüdruk tagasi. Kuna mina olen sel suvel üritanud uskuda, et inimesed on ikka ilusad ja head, siis ma ARVASIN, et ma nägin valesti 😀

Ja siis me olime seal platsil edasi, ja nende kahe tüdruku vanemad kärutasid – ema käruga ja isa rattaga, meist mööda. Tere sealt vist kostus, ema poolt heideti meile varmas pilk aga ei muud sõnapiuksugi.. Mina veel mõtlesin oma aruga, et kui lapsevanematel on mingi mure või soov millegile tähelepanu juhtida, siis toimub see lapsevanemate vahel….aga ilmselgelt toimus see arutelu hoopis kolme pere lapsevanemate vahel ja seda siis nende laste kuuldes, lõppedes keeluga mängida minu piigaga.

Igatahes, samal õhtupoolikul siis istusin mänguväljakul kiigel, ja vaatasin kuidas teisemaja sõbrad rohelisest ja kollasest majast mängisid korvpalliplatsil. Minu piiga läks sinna sooviga nendega mängida. Üks poiss, käskis piigal neist kaugele hoida. Ja teine tüdrukuke ütles, et nende emad olid keelanud neil temaga mängida, sest tema juustes ronivad täid.

Astusin ligi ja ütlesin lastele, et öelgu oma emmedele-issidele edasi, et ootan neid probleemide korral meiega rääkima. Nagu arvata oli, siis näost näkku ei soovinud kedagi meiega vestlema tulla.

Näost näkku vestlus toimus meil toas aga oma tütrega.https://www.facebook.com/369955143543377/photos/a.376772902861601/784129112125976/?type=3&theater

Nii huvi pärast küsis suurem õde väiksematelt, et kas keegi võõrastest tädidest on käinud väiksema õe peas täisid otsimas. Nukral ilmel raputati vastuseks vaid pead.

Aga ma tean küll, millest selline jutt ja kus t see alguse sai. Paar päeva tagasi, teavitas mind üks ema läbi messengeri, et leidis oma lapse peast täi. Ja tüdruku käest küsiti, et kellega ta mänginud on, et teaks edasi öelda, et saaks jälgida.

Ei ole vist vajadust üle mainida, et meie piiga peas ei olnud midagi sellist, mida seal olema ei peaks. Kõige nukram on muidugi asjaolu, et näpuga on hea lihtne näidata. Haiget teha.

Kas keegi nendest vanematest mõtleb ka kuidas see kõik minu piigale mõjub? Kuidas see nende endi lastele mõjub? Kas see ongi see eeskuju, mida oma lastele näidatakse? Soovin, et kui need lapsed ja nende vanemad peaksid saama lasteaiast ( kui hooaeg lahti läheb) täid, siis loodan, et nendega käitutakse täpselt nii, nagu nad on praegu eeskuju selleks andnud.

Autor

5 kommentaari

  1. Nõia Alla Reply

    Leian, et sa ei peaks seda väga hinge võtma. Sul on hea südamega piiga, tal varsti unustatud, et paar sõpra teda tõrjusid ja mängib teiste sõpradega, kes on päriselt sõbrad. Ning kelle vanematel on oskust teemasid käsitleda oskuslikumalt, kui oma lapsi tanki lükates. Ega siis lapsesuu ei valeta 😀

  2. Berit Kerge Reply

    Selliseid vanemaid tean ma päris hästi. Meil oli selline juhus, kus me käisime hommikupoolikul metsas ja tüdruk läks pärastlõunal koduhoovist naabermajja mängima. Varsti tuli ärev telefonikõne, et viige oma laps koju, tal on peas mingid putukad, me ei taha omale satikaid saada. Hiljem selgus, et tegu oli mingi põdrakärbsega, mis metsas mütates olid juustesse kinni jäänud. Õhtul kohalikku külapoodi minnes, teadsid kõik külamutid rääkida, kuidas mu lapsel on täid ja kuidas nii ikka saab.
    Ütlesin, et kas tõestusmaterjali on? Ei olnud. Käskisin vait olla ja tõendusmaterjalid esitada ja vastasel juhul suumulk kinni hoida, sest ega see jutt ju elab oma elu edasi. Lapsesuu võib teha päris palju pahandust. Aga minu meelest lapsesuu saab ka alguse ikka kodusest kasvatusest.

  3. Joppen Buhh Reply

    Mina oleksin oma meespoolel käskinud minna ja selle vanemate juures asjad paika pannud. Sellised asjad räägitakse ikka lapsevanemate vahel, mitte laste ees.

    Ilmselgelt on eelduseks tulevateks kiusajateks olemas.
    Sulle ja piigadele tugevust. Külaelu on kord juba selline.

  4. Sa tahad öelda, et nende laste vanemad sõitsid teist mööda ja ei tulnud murest rääkima? Vaid lasidki oma lastel nö teate edasi anda? See on vinge kasvatusstiil.

    Aga olen ka sellise külaelanikega kokkupuuteid omanud. Meil on iga nädal looduslike vahenditega peapesu – sõltumata sellest kas meil on täisid või mitte aga vahendiga pead läbi pesta, sest lasteaiad ja hoiud on võrdlemisi hea võimalus need saada.

  5. Pingback: Kui suvekülm viib kombed…. – VäikeVäänik x5

Kirjuta kommentaar