Enamasti me arvame, et oma seisukoha “mahamüümiseks” tuleb rohkem rääkida, leida lisaargumente ja aina osavamalt veenda. Nii me siis otsime üks-ühele suhtlemisel või nõupidamistel seda pausi, kuhu torgata oma suurepärased mõtted. Enne seda oleme neid mõtteid tükk aega oma peas ette valmistanud, et efektsemalt mõjuda. Kuigi me pole oma ideedega väljatulemise hetke oodates saanud rääkida, ei ole me tegelikult saanud ka kuulata, kuigi võime korrata veatult eelkõneleja viimast fraasi. Sama teevad ka teised laua ümber olijad – kõik räägivad, kes mõttes, kes kuuldavalt, aga vähesed kuulavad tegelikult.

Vanematel ei ole aega kuulata oma lapsi, õpetajad ei jõua kuulata oma õpilasi. Juhid räägivad ja nõuavad, töötajad eskaleerivad probleeme. Kui küsimegi lapsevanemana küsimusi, siis vastame neile ise. Või küsime ainult oma loo eelduste kontrolliks ja tegelikult ei jaksa kuulata vastust. Kõik räägivad ja keegi ei kuula.

Kuulamine, mis ehitab sildu inimeste vahele ja loob usaldust, ulatub aga palju sügavamale kui eelkõneleja viimaste fraaside kordamine. Päris kuulamine viib mõistmiseni. Kui ma tunnen ennast mõistetuna, siis väga huvitaval kombel ei ole mul vaja enam pidada lahingut ja koostöövalmidus tõuseb ja ma olen valmis vastu tulema teise osapoole soovidele ja eesmärkidele. Kuulamine ehitab meie vahele usaldussilla. Kui mind on kuuldud, siis ma tunnen ennast olulise ja vajalikuna. Suurt muud ei olegi tihtipeale vaja.

Kuulamine on õigupoolest ainuke oskus, mis aitab teise osapoole emotsioone juhtida. See algab teise inimese emotsioonide äratundmisest ning nende tagasipeegeldamisest. Selleks, et me seda suudaksime, on vaja hoolida teisest inimestest ja arendada oma empaatiavõimet.
Kui lapsevanemad, või õpetajad õpivad südamega kuulama, siis saavad nad vastutasuks tunnete juhtimise oskuse ja motiveeritud lapsed. Hea juht teab, mida ta ise tunneb. Ta mõistab, mida teine inimene tunneb ning tajub, mida tema tiim tunneb. Hea õpetaja/lapsevanem tajub terve lastepere/ kooliklassi meeleseisundit ja ei karda kuulata oma inimeste kahtlusi. Rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Keerulistes olukordades teeme tavaliselt risti vastupidi sellele, mis tulemust tooks. Muudatusi läbi viies ja kõhklusi ning vastupanu kohates veename, seletame, lõpuks ähvardame ja tagatipuks kehtestame sanktsioonid. Inimene, keda see puudutab, tunneb, et tema mõtetega ei arvestata, teda ei väärtustata. Lõpuks ta lülitab ennast välja ja distantseerub. Näeme sedasama käitumist laste pealt. Kui laps ei õpi, siis loeme moraali, ähvardame, võtame “piitsa ja prääniku”. See kõik ei toimi ja teismeline sulgub endasse. Olulisi asju ta meile enam ei räägi.

Ja täpselt sama võib juhtuda ka tulemust mitte andva või ummikus oleva lapsega. Küsime, anname tagasisidet ja selgitame – tema aga vaikib. Selgitame aina rohkem, lohutame, hurjutame, räägime aina rohkem. Lõpuks lõpetame jutuajamise ja tõdeme, et me ei saavutanud midagi.
Keerulistes olukordades tuleb “rääkimise õigus” välja teenida. Ainus valuuta, mille eest saab osta rääkimise õigust, on kuulamine. Ja selline kuulamine, mis ulatub mõistmiseni. Kuldreegel ei ole “Räägi. Räägi. Räägi”, vaid hoopis “kuula”.

Aktiivse kuulamise oskus seisneb tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud. Seda iseloomustavad silmside, huvitatud näoilme ja toetavad repliigid. Hea kuulaja on kannatlik ega katkesta rääkijat, on sõbraliku tooniga, ei kritiseeri ega mõista kohut. Eelkõige seisneb aktiivse kuulamise oskus aga enese tahaplaanile asetamises ja soovis näha olukorda läbi teise osapoole silmade. Eriti oluline on see siis, kui sa oled nn. jõupositsioonil – lapsevanem, õpetaja. Hea kuulaja suudab teise osapoole enne ära kuulata ja alles siis oma seisukohtadega lagedale tulla. Ja mine tea – ehk on kuulamise tulemusena nendes seisukohtades midagi juba muutunud.
Kui on soov oma elus edeneda (usalduslikud sõprussuhted), tuleb kuulamisoskuste lihvimine kasuks. Kuulamises peitub kogu suhtluse jõud.

Lisaks kuulamisele on hea oskus ka küsimine. Päris siira huvi tundmine, teise käekäigu vastu.
Kui olime väikesed ütlesid vanemad meile, mida me peame tegema ja pragasid või õpetasid meid, kui me ei teinud. Kui läksime kooli ütlesid õpetajad meile, mida me tegema peame ja pragasid nendega, kes ei teinud. Keegi ei küsinud meie käest suurt midagi, kui et ainult seda, mis oli kodus õppida antud. Kui me keskkooli lõpetasime, siis küsisid ühtäkki kõik meilt – mida me tahame või kelleks me tahame?🙄
Ja me ei teadnud päris täpselt.🤔

Kui saime esimese töökoha, siis ütles ülemus meile, mida me tegema peame.😏 Kui saime ise ülemuseks, siis ütlesime ise teistele, mida nad tegema peavad. Ja ei küsinud suurt midagi.
Kui meie töö ennast ammendas, või jooksis rapoa mõni suhe, siis küsisime endalt, mida me tahame või kelleks me tahame😳. Ja ei leidnud vastust. Paljudel meist ei ole ka praegu väga head vastust.🤪 Ja ega me ei taha ka väga, et keegi küsib.🙃
Aga äkki võiks siiski keegi küsida? Ja kuulata. Ja siis uuesti küsida. Ja taas kuulata. Aidata aru saada, mis meid õnnelikuks teeb?

Mida enamasti inimesed tahavad või kelleks nad saada tahavad?

Seda küsida ja alustada ei ole kunagi liiga hilja. 🤪💕

Autor

Kirjuta kommentaar