Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jätkan seda ka viienda lapse sündides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mängib rahulikult oma asjadega… Ma saan selle kõrvalt palju ära teha …. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga räägime tegelikkusest…
On tõsi, et beebi magab alguses väga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tähendab, et kui ta teeb seda päeval, oled ka sina liiga väsinud, et sel ajal millegi mõistlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mõnel päeval on ta nõus magama vaid su süles ja oma ainsa vaba käega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on päevi, kus ta nõuab rinnale justkui iga tund ja oled päeva lõpuks tühjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie õnneks on pisike beebi olnud väga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. 🤗Välja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek või kõhuvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta õhtul magama läheb? Siis on sul ju vaba aeg.” On küll… aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest ära tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, … ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nõudmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve päeva. Sa ei taha sellele mõelda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nõudmisi täita. Sa tahad puhata.🍵

Nüüd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tähendab, et kui ta teeb päeval uinaku, on mul tõesti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema näiteks koristamine, sest pärast lõunasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mõnikord teiste mänguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jälle tegeleda. Sätin oma kohale tagasi kõik padjad, pleedid, küünlajalad, jalanõud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste käigus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha… vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord ärkab ta enne kui ma jõuan töistele asjadele üldse mõelda. Ning siis olen taas 100% tema päralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja õdede-vendade hoida jätmine ei tule kõne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem närvi kui tema kõrvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kõrvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”… see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. Vähemalt mitte minu meelest.

Seega… Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jõuan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jõudvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jääks tiheda meilivahetuse tõttu märkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lõunaund ja mina tegutsen. Täna siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu või tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi külge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nõus tegema.

Meilid, nõud, pesu pesemine, poes käimine… neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.🤪

Autor

Kirjuta kommentaar