Kuna minu töö on olnud siiani igati tehtav ka koduselt, otsustasin, et jĂ€tkan seda ka viienda lapse sĂŒndides. Beebid ju magavad enamuse ajast? 😀 Laps mĂ€ngib rahulikult oma asjadega
 Ma saan selle kĂ”rvalt palju Ă€ra teha 
. Nojah, sellised olid igatahes mu ootused. 🙄

Aga rÀÀgime tegelikkusest

On tĂ”si, et beebi magab alguses vĂ€ga palju. Seda sulle öeldakse. Mida ei öelda, on et ta ei pruugi magada palju öösel, mis tĂ€hendab, et kui ta teeb seda pĂ€eval, oled ka sina liiga vĂ€sinud, et sel ajal millegi mĂ”istlikuma kui pikutamisega tegeleda. Ei öelda, et mĂ”nel pĂ€eval on ta nĂ”us magama vaid su sĂŒles ja oma ainsa vaba kĂ€ega polegi sul muud teha kui teda silitada. Kui imetad, on pĂ€evi, kus ta nĂ”uab rinnale justkui iga tund ja oled pĂ€eva lĂ”puks tĂŒhjaks imetud nii piimast kui energiast.

Meie Ă”nneks on pisike beebi olnud vĂ€ga rahulolev poiss, kes on öösiti maganud. đŸ€—VĂ€lja arvatud, need paar korda, mil nohu, hammaste tulek vĂ”i kĂ”huvaevused kimbutanud.

“Aga kui ta Ă”htul magama lĂ€heb? Siis on sul ju vaba aeg.” On kĂŒll
 aga enamus sellest kulub vaimsele taastumisele. Harjumisele, et sa ei pea kogu aeg kullipilgul kedagi valvama, ohtlike juhtmete ja koeratoidu juurest Ă€ra tooma, kellelegi pidevalt tegevusi otsima. Sa istud, naudid vaikust, omaette olemist, 
 ja tahad lihtsalt olla. Töö on miski, millel on sulle nĂ”udmised, nii nagu olid su lapsel need sulle terve pĂ€eva. Sa ei taha sellele mĂ”elda. Sa ei taha sekundikski enam kellegi nĂ”udmisi tĂ€ita. Sa tahad puhata.đŸ”

NĂŒĂŒd on teised lapsed suuremad ja beebi pisut vanem ja magab öösel ilusti. See tĂ€hendab, et kui ta teeb pĂ€eval uinaku, on mul tĂ”esti energiat millegagi tegeleda. Aga see miski kipub olema nĂ€iteks koristamine, sest pĂ€rast lĂ”unasööki on nii tema söögitool kui keskmiselt meeter selle raadiusest kaetud riisiteradega. Korjan kokku tema ja mĂ”nikord teiste mĂ€nguasjad ja panen oma kohale, et oleks tore nendega hiljem jĂ€lle tegeleda. SĂ€tin oma kohale tagasi kĂ”ik padjad, pleedid, kĂŒĂŒnlajalad, jalanĂ”ud ja muu, mis on kodu peal tema ja teiste laste poolt hommikuste toimetuste kĂ€igus uue koha leidnud. Istun maha ja puhkan natukeseks. Avan arvuti, et tööd teha
 vahel ongi mul selleks terve tunnike, kuid teinekord Ă€rkab ta enne kui ma jĂ”uan töistele asjadele ĂŒldse mĂ”elda. Ning siis olen taas 100% tema pĂ€ralt.

Mul ei ole lapsehoidjat ja Ă”dede-vendade hoida jĂ€tmine ei tule kĂ”ne alla. Seega olengi mina tema jaoks olemas ja miski ei aja mind rohkem nĂ€rvi kui tema kĂ”rvalt töötamine. Olen olnud sunnitud seda tegema, teiste laste kĂ”rvalt, kui nemad kodus olid, aga lause “oota, emme praegu ei saa”
 see ei meeldi mulle, kui ma ju tegelikult saan. Minu meilile vastust ootavad inimesed pole kunagi olulisemad kui oma ema vajav laps. VĂ€hemalt mitte minu meelest.

Seega
 Unistused kodus edasi töötamisest olid mul suured, kuid tegelikkuses jĂ”uan teha ehk viiendiku sellest, mida arvasin end emapuhkuse ajal jĂ”udvat. Ja poole sellest teen öösiti. Ja sellest pole midagi. Sest ma ei taha kunagi vaadata sellele ajale tagasi ja olla uhke kui palju ma siis tehtud sain.

Tahan, et mul oleks meeles hetked oma lapsega, et mul ei jÀÀks tiheda meilivahetuse tĂ”ttu mĂ€rkamata tema areng ja edusammud. Praegu kui seda kirjutan, magab ta lĂ”unaund ja mina tegutsen. TĂ€na siis koristamise arvelt, sest enamasti pean valima, kas tegutsen kodu vĂ”i tööga. Vahel lihtsalt pean valima töö, peas kummitamas aina enam kausi kĂŒlge tahkuv hommikupuder köögilaual. Aga need on valikud, mida ma olen nĂ”us tegema.

Meilid, nĂ”ud, pesu pesemine, poes kĂ€imine
 neid valikuid teen ma kogu aeg. Aga iial ei viska ma nende valikute sekka oma last. Ei suuremaid, keskmisi ega pisemat. Nemad tulevad alati esimesena.💕 Ja nii ma selle kodus töötamise suures osas pikalt saatnud olengi.đŸ€Ș

Autor

Kirjuta kommentaar