Sa tunned seda oma varvastes juba varahommikul. Keegi on jätnud oma saapad esikuukse ette, nii et sa koperdad nende otsa. Keegi unustas tualetis vett tõmmata. Sa näed lapse koduste tööde vihikut lauanurgal, aga laps on ise juba uksest välja lennanud ja sõidab bussiga kooli poole. Tunned, kuidas viha sinus tõuseb 😤, pigistad hambad kokku ja kordad endale: hinga! Jää rahulikuks. Hinga.

Loed stuudiumist, koolitundide kohta. Märkust, näed kehva hinnet või tegemata koolitööd, mida eile veel üles polnud antud. Õhtusööki valmistades oled sa jätkuvalt kuri, sest hommikused asjad ajavad sind ikka veel närvi ja lisaks tead sa juba ette, et pere hakkab pea igal juhul vinguma su tervisliku toidu peale. Ja siis lennutab keegi sulle paberlennuki vastu kukalt.😶🤬
Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid lennuki viskaja käest käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja. 😤😡
Mäletan, kuidas mu tädi, kellel 4 last, mu lemmik tädipoja ja tütre seltsis, mitu nädalavahetust veetsin, samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Me ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd me saame muidugi aru küll…🙄😂
Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii pahased on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab pere enne uneaega liiga üles? Miks neid emasid, keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?🤔

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus. Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.🤨🙄 Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et me maja oleks korras, teeme perele tervislikku toitu, peseme ja kuivatame pesu, küürime peldikut, voldime voodilinu, peseme lapsi, aitame neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada. Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saame me tõesti väga vihaseks.😟
Me ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et me ende peale karjuks. Mu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.😀
Kui tunnen, et ärritus hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma ärritusest jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei pannud nõusid kappi just täpselt nii nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.🤪

Mõni mees ilmselt kommenteeriks, et „ vajadused rahuldamata.“

Just, aga ilmselt, ei teadvusta ükski mees reaalselt, et ka kodusel kaasal on vajadused.

Näiteks omavahel rääkimine. Te ei räägi omavahel päris asjadest. Muidugi vahetate igapäevast hädavajalikku infot selle kohta, kes poodi peab minema või lapsed lasteaiast ära tooma, kuid millal te viimati omavahel tõsiselt ja täiskasvanute kombel päris olulistest asjadest rääkisite? Nagu tulevik, plaanid, unistused, lootused… Ainult sellised vestlused hoiavad suhet üleval, mitte võistluslik halin sellest, kummal oli tööl kehvem päev või kui palju tööd jäi tegemata.

Värskelt armununa ongi elu kogu aeg põnev ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vaja. Mõni aasta hiljem on olukord hoopis teistsugune. Selleks, et midagi toimuks, peab pingutama ja vaeva nägema, vastasel juhul elategi õnnetult õe-venna elu ja olete mõlemad äärmiselt rahulolematud. Ta ootab sinult esimest sammu! Üks väike lillekimp, kinoõhtu või romantikapakett on just see, mida ta vajab, et sära silmadesse tagasi tuleks!

Millal sa viimati küsisid oma kaasalt, mis filmi ta tahaks vaadata või millisesse restorani õhtusöögile minna? Tõenäoliselt ei ole ta saanud rahulikult ja segamatult mitu aastat peadki pesta ega tuletis käia, telekast näeb ta ainult multikaid ja toiduks on ainult see, mida lapsed ja sina soovite. Ta unistab heast filmist, täiskasvanutele mõeldud õhtusöögist ja segamatust vestlusest meeldivas seltskonnas, kuid pereelu kõrvalt on need kõik unarusse jäänud. Ta ohverdab ennast sinu ja laste heaks ja tegelikult on ta aeg ajalt sellest tüdinud.

Tead seda tunnet, mis sind valdab, kui oled just töölt koju jõudnud? Tahaks visata jalad seinale ja lihtsalt niisama olla? Tea, et su kodune kaasa tahab sedasama. Ja arvatavasti annab ta sulle võimaluse pärast tööd end välja puhata ja rahulikult olla, kui ta ise lastega räägib ja süüa teeb. Ka kodune ema tüdineb aeg ajalt pidevast kisast ja laste lalinast ning vajab kuuma vanni ja kruusitäit jahtumata kohvi, et end jälle normaalse inimesena tunda. Nähes, et kaasal hakkab juhe kokku jooksma, võta oma pesamunad ja mine nendega õue või paku välja, et oled ise lapsehoidja ja saada naine juuksurisse, massaaži või sõbrannadega kohvikusse.

Aga… selle asemel on ju hea, hoopis viriseda, et kodune kaasa tööl ei käi aga muudkui aga näägutab päevad läbi. Ei tea, mis tal küll viga on? No ei tea, miks ja mis küll. 😉😊

Mul on telefonis sammulugeja. Niisama olen määranud päevaseks minimaalseks sammu määraks 6000 sammu. Vahel tuleb täis, enamasti mitte. Üleeile lisas mind suvaline kaaskasutaja sõbraks ja pakkus välja 30 000 sammu challengi. Huvi pärast, võtsin ma selle vastu. Aega oli 7 päeva, et see sammude kogus ära marssida. Ja mis oli tulemus. Väljakutse võitsin mina. Ja päevasammu rekord sündis ka eile.

Nii, et võistlusmoment tuleb igati kasuks. Täna aga on luud, kondid valusad ja rohkem kui 5000 sammu astuda ei jõudnud, sest beebipõnn keeldus täna vankris magamast. Aga väga mõnus, vankerdame ilusate ilmade korral õues, ja saavad ka sammud kenasti loetud. Ja kui on tusatuju, siis lahtub ka too, kiirelt. 3in1 combo. 🤪😇

Sammude saavutus
Väljakutse nr 1

Autor

Kirjuta kommentaar