Mõnikord ma olen hämmelduses, et kus on inimestel nii kiire, millal nad leiavad aja… Teinekord vaatan ma ringi, loen erinevaid blogisid ja mõtlen, et mille arvelt, leitakse teinekord see aeg. nendel teistel hetkedel, ma mõistan, et mul on vedanud. Kirjutan, siis kui tahan, siis kui on võimalust, et ma ei pea vorpima käsukorras oma postitusi, et ma reguleerin oma aega ise. Et ma ei peaks tundma sundust tegema seda, mis mulle meeldib, kellegi teise või iseenda võimaliku vaba aja arvelt. Niisiis, minu prioriteet on pere, suured lapsed, natuke väiksemad lapsed ja üks pisi pisike armas ja nunnu tegelane. Ja kui ma tunnen, et aeg ajalt jääb nagu ajast nende jaoks puudu, ma isegi ei võta plaani maha istuda ja postitusse sukelduda, kuigi vahel, just seda nimelt tahakski…nii, et see postitamise värk on veel nii mõnigi kuu üsna kaootiline. Seni, kuni suudame oma ühtse rütmi leida.

Lugesin üht raamatut…jälle 😀 Tegelikult olen neid küll vahepeal suht palju lugenud, aga ühes oli üsna palju mõtlemapanevat, näiteks selline asjaolu, et kõik jutud leiavad oma lõpu. Sellel hetkel, kui me ohates raamatu sulgeme, võib olla toolileenile nõjatume ja raamatule paneme, valdavad meid vastakad tunded. Ühest küljest rahulolu, kui autor on suutnud edukalt kõik otsad kokku tõmmata, meeldejääva fraasi kirja pannud ja tasunud kangelase moraalsed valikud, täites ta südamesoovid. Ja samas ka kurbus, et seiklus on lõppenud.

Vahel, nähes, et meil on jäänud lugeda kõigest mõni lehekülg, võtame aja maha, nautides iga sõna, lükates vältimatut edasi. Tegelased, keda oleme õppinud tundma ja armastama, ei ole enam meie elu osa. Võib olla avame raamatu uuesti ja lehitseme seda, otsides oma lemmikkohti, t uuesti läbi elada neid tugevaid tundeid. Ent teisel korral ei ole kirg enam kunagi nii tugev. Nii on ka elus. Kiirustame läbi päevade, mis meile antud, innukalt kogedes konflikte ja kirgi, püüdes läbi murda ja vallutada ning teada saada, kuidas see kõik lõpeb. Kui lõpp ootamatult vaatevälja tekib, oleme üllatunud. Me seisatame, pingutades meeletult, et nautida iga hetke. Päike särab eredamalt, naeratused tunduvad soojemad ja kuuleme armusõnu intensiivsusega, mis oleks lõikav, kui see poleks nii südantlõhestav.

Raamatule mõttega tagasi vaadates, mõistan ja näen iseenast, oma sõpru, tuttavaid ning mõtisklen, et mõnele antakse vara märku. Armastatud inimese surm, tõsine haigus, abieluprobleemid või üksinduse meeleheide- kuivõrd traagilised need ka ei tunduks, mõjuvad nad samamoodi suunavalt, nagu targad süžeeliinid raamatus, sundides meid tegema valikuid.

Elada iga päev täielikult. Tahan kallistada oma lapsi, suudelda kirglikult oma armsamat, armastusega ühendada hobi ja töö, nautida raamatuid, naerda südamest või viriseda koos sõpradega nagu titt. Kas pole elu mitte tore?

Ära oota, mingit suunavat märki, vaid peatu ja vaata iseenda sisse ja ümber.

Autor

Kirjuta kommentaar