Sõnum oli see, et on vaja muutust. Mõnikord võib see muutus olla ajutine, mõneks nädalaks või kuuks. Seniks, kuni õppetund omandatud. Meil muidugi vältas üks suur õppetund peaaegu kuus aastat, millest 5 iga järgnev aasta sama targalt jätkasime. Õppetund, tagant järgi – et kui midagi tundub vale, siis see ongi vale.

Tagantjärele tarkus on seegi, et me ei ole võrdsed. Mitte keegi. Kuid lapsevanema asi, on seista oma laste heaolu eest. Ja kui lapsevanem juhib korduvalt tähelepanu konkreetsetele probleemidele, tulemustele orienteeritud kavaga, kuid haridusasutus keskmist sõrme näitab, siis tuleb lapsevanemal oma mugavusest üle olla ( hea bussiliiklusega kool, hea lähedal kool, jääb tee peale kool) ja panna esikohale lapse heaolu ( väiksem klass, individuaalsem lähenemine, võimuvõitluseta klassikaaslased, toetavad õpetajad ja positiivsed eduelamused) ja kui tulemused on peagi näha, siis on vaid rõõm.

Koroona on juhtinud tähelepanu lünklikule hariduse omandamise kohtadele. Kuid tegelikult on need lüngad olnud ju koolides, enne koroona puhkemist. Lihtsalt hetkel on kõik toimuv teravdatud tähelepanu all. Võimendatult või alahinnatult.

Isiklikuks saavutuseks võin pidada, et kui eelmistel aastatel olin kevaditi närvipundar, et lapsed viimaseid hindeid korda teeks, siis sel korral oleks uhkusest puhevil, et kui kool on õppimist soodustav keskkond, siis on ka lastel tahtmist olla rohkem ennast arendav ja eeskujulik õppur.

Isiklikult kollektiivseks saavutuseks võin lugeda stuudiumist kiituseid, tunnustusi ja näha neid häid hindeid, mis tasemele tegelikult mu suuremad õppurid suudavad toime tulla. Vahel valdab mind seeläbi pisut ka nukra alatooniga emotsioon, teadvustades, et olin see ema, kes 6 aastat arvas, et lapsed peavad õppima koolis, millel on hea bussiühendus koduga.

Minu meelest võiks õpetajaid, iga aasta lõpus hinnata, samamoodi nagu õpilasi. Ehk siis iga õpilane hindab oma koostööd õpetajaga ja tema õpetamisoskust. Praeguses distantsõppe valguses, on iga õpetaja hinne samaväärne õppurile, talle õpetatud oskustega.

Eelmisel aastal, tegelikult mitmuses ( aastatel), olime närvilised, stressis, väsinud ja stuudiumisõltlased, et oh mis nüüd jälle…. nüüd oleme lahti lasknud, igapäeva hirmust paaniliselt kontrollida stuudiumit, nüüd ongi see konkreetselt õppe vaatamise ja õpetajatega suhtlemise koht.

On tekkinud julgus, proovida asju raamist välja. Loovalt läheneda asjadele, nihutada piire….mätsida kunsti.

Võtta vaba aega, märgata… olla selline, nagu parasjagu olla tahta.

Jahh, me ei räägi enam kiusamisest. Vaimsest terrorist. Ega muu säärasest. Julgus ja vabadus olla mina, meie ise, avardub me sees siis, kui me ei karda enam ja laseme hirmu oma sees vabaks.

Koroona ja distantsõpe on selle kevade teeviit tuleviku poole. Kes õppis midagi, on hästi. Kes universumilt teate kätte sai, on sel kevadel valgustatud.

Autor

Kirjuta kommentaar