Just. Mis loom või nähtus see on ja kuidas see kogemuse põhiselt avaldub? Meie kogemus ütleb, et kiusamine on etapiline protsess, mis saab alguse kahest või enamast inimesest, kellele jääb hambusse üks inimene, vaid neile teadaoleval põhjusel. Aastate jooksul muutuvad, need seltskonnad, kuid kui esimestel aastatel kiusajate vastu ei astuta, muutuvad nad järjest julgemaks, tegemaks, esmase väljavalitud ohvri elu võimalikult ebamugavaks. Lõpuks on see justkui normaalne, mille “valet” ei märka enam õpetajadki ja nimetavad seda lihtsalt klassi dünaamikaks.

Eelmisel nädalal oli seik, kus kuuendad klasside poisid, määrisid ära, üks kaks istepinki, värvides, need kriidiga kollaseks. Ja me piiga, istus järgmises tunnis, sinna, ühele neist pinkidesse, määrides, ära oma püksid, sattudes klassikaaslaste naeru aluseks.

* pidin, oma toimetused kõrvale heitma, et lapsele puhtad püksid kooli viia.

Kas sotsiaalpedagoog asus asja uurima? Eip.

Täna. Mängis üks piiga klassivend klassis lumega. (Nimi teada) Tunni alguses, me piiga istus oma toolile, millele oli määritud kollast kriiti ja jäetud sulama lund. Püksid said märjaks, ja kriidiseks.

Kuna õpetajad situatsiooni pealt ei näinud, laps ütles, vaid eesti keele õpetajale. Siis lõpuks selgus klassijuhataja -õpetaja vastusest, et nii väheste andmete põhjal seda uurida ei saa, ja tõenäoliselt sattus see lumevesi me piiga toolile, mitte kiuslikuse eesmärgil.

Kas sotsiaalpedagoog uurib asja? Eip.

* pidin oma toimetused jätma ja lapsele kuivad, puhtad riided, viima, sest kes ikka tahab märja ja kollase tagumikuga kooli peal ringi käia.

Mainin ära fakti, et kui me suur poiss koolist koju tuli ja seda juttu kuulis, seletas ta ära, et

  • Pärast õe tundi, algas neil seal oma klassiga tund
  • Õe klassivend, oli talle öelnud, et ärgu sinnakohale istugu, sest seal on lume ja kriidi vesi.

Huvitav.🤔

Kedagi ei huvita.

Aga eelmisel nädalal oli ka juhtum, kus me piiga kooli koridoris, lükkas jalaga eest ära, klassivenna koolikoti. Klassivend, kahmas oma koti kaenlasse ja lidus aine õpetaja juurde, et näe ” Grete tallas ja trampis mu koolikoti otsas”, demonstreerides, kuidas see oli ikka olnud. Poisi sõnu kinnitasid kolm poissi.

  • Sotsiaalpedagoog reageeris koheselt.

Aga seesamane poiss, unustas vist ära rääkida, et igapäevaselt lohistab, lükkab, viskab, ta meie piiga koolikotti, mööda põrandat, ka siis, kui me piigal telefon, kotis, sahtlis on….me piiga, ei jookse, iga tilu lilu peale, sotsiaalpedagoogi juurde nuttes kaeblema. Vähemalt, on iseloomu.

Seesamane poiss, noris, ükspäev oma klassivenna kallal ja lõi teda jalaga. Klassivend viskas norijat tumbaga, ja too kukkus peaga vastu seina.

See, kes viskas tumbaga, pidi kirjutama seletuskirja, sotsiaalpedagoogi juures.

Aga iga kord, kui me üritame, juhtida tähelepanu, et me piigal on raske keskenduda õppimisele, kui sellised varjatud aktsioonid toimuvad ja sooviks koolipoolset abi, olukordade ennetamiseks….oled loll ja tõesta, et lapsel on koolis kiusupõhine probleem.

Meie lapsele löödi kolm nädalat tagasi hokilitriga vastu kõhtu. Sotsiaalpedagoog, pole lööjaga rääkida saanud, sest too on “haige”, ometi on see haige poiss, iga päev koolis käinud ja juttu vestma teda kutsutud pole.

Kuidas saab olla nii, et kui me piigale pannakse lund, kriiti toolile. Visatakse, lohistatakse koolikotti, on see justkui kooliskäimise juurde kuuluv normaalsuse tase. Aga kui tema toksab jalaga, möödaminnes, kotti eest ära, minnakse tema peale kaebama, et tatsas koti otsas ja saab sotsiaalpedagoogi käest noomida? Et siis justkui oleks tema käitumine taunitav.

Ausalt. Kui kellegil on head ideed, kuidas seda kõike, ilma suuremate närvikuludeta lahendada, võiks teada anda 😉