PĂŒhendunud suhtes otsivad paarilised tuge ja mĂ”istmist. Nii tahaks, et partner oleks jaoks olemas just sellisel viisil, nagu seda igatsen. Seda me ju soovime: hooli minust, ole minu jaoks olemas!
Mitte keegi pole kogu aeg vÔimeline olema oma partneri jaoks olemas, mÀrkama ja rahuldama iga tema vajadust. Pole selleks vÔimelised vanemad oma lapse puhul, pole selleks suutelised ka sÔbrad. RÀÀkimata siis intiimsetest partneritest. KÔige lÀhem inimene frustreerib sageli kÔige rohkem. Me tahame, et ta oleks olemas, aga ta on mingi oma asjaga hÔivatud.


NĂ€iteks – tuleb mees töölt koju, pöördub naise poole sooviga kallistada, et tunda lĂ€hedust ja armastust. Naine pole aga kallistamise meeleolus vĂ”i on tal lihtsalt sada muud mĂ”tet painamas vĂ”i vajab nĂ”udepesumasin tĂŒhjendamist, kass toitmist, lapse kodutöö kontrollimist, pilt Instagrammi laadimist ja pirukas tuleks kohe ahjust vĂ€lja vĂ”tta. Naine isegi ei mĂ€rka, et ta polnud oma mehe jaoks olemas. VĂ”i lĂ€heneb naine mehele vajadusega sĂŒlle pugeda ja soovib rÀÀkida, mis tema hingel ja mĂ”ttes parasjagu liigub, ent mehel on just jalgpallimats kĂ€imas, Holland oleks peaaegu vĂ€rava löönud! Mees ei pane tĂ€helegi, et teda polnud naise jaoks olemas.


Ameerika psĂŒhholoog J. Gottman kutsub neid hetki, kus ĂŒks partner soovib astuda teisega kontakti, nn. liuguste hetkeks. Oletame, et naisel on soov rÀÀkida. Ta avab enda poolt lootusrikkalt ukse. Kui nĂŒĂŒd mees parasjagu pole hĂ”ivatud jalgpalli vĂ”i mĂ”ne muu eluolulise tegevusega, siis avab ka mees enda poolt ukse ning kontakti ja tĂ€helepanu ootav naine saab uksest mehe poole astuda. Kui mees on hĂ”ivatud, vĂ€sinud, ei saa vĂ”i ei taha parasjagu oma tĂ€helepanu jagada, jÀÀvad liuguksed suletuks ja kontakti ei teki. Kui nii juhtub mĂ”nikord, ei juhtu midagi hullu. Sellest saame me kĂ”ik aru, ehkki tundlikumad solvuvad vĂ€hesegi tĂ”rjumise peale. Kui seda juhtub aga pidevalt, et ĂŒks tahab kontakti astuda, aga uks on kinni, sĂŒnnib kontakti-igatsusest alguses rahulolematus, siis pettumus ja lĂ”puks konflikt. Peas hakkab kĂŒpsema kĂŒsimus – olen ma ikka talle tĂ€htis?

Heades suhetes oskavad partnerid oma soovi kontaktiks Ă”igesti ajastada ning kĂŒsida seda partnerile vastuvĂ”etaval ja lugupidaval moel.
Inimesed kipuvad ĂŒldiselt hĂ€sti aru saama, et kui neil on isu nĂ€iteks seksi jĂ€rele, siis ei saa iga kord kĂ€tt vĂ€lja sirutada ja krabada (kuigi mĂ”nikord saab nii ka). Üldiselt tundub mulle, et inimesed on kehalise kontakti vĂ”tmisel delikaatsemad kui verbaalse kontakti puhul. Just sĂ”nalisse kontakti astudes unustame me sageli kĂŒsida, kas see teisele sobib.


Pealelendamine, kuna ĂŒhel tekkis vajadus rÀÀkida, paluda abi vĂ”i saada muul moel tĂ€helepanu, pole ĂŒldiselt kena. Enne tasuks hetkeks kontrollida, kas teisel on hea hetk, on ta vaba, on ta kohal, kas tal on vĂ”imalus avada see nn. liuguks. Kui hetke mitte valida, vĂ”ib tekkida olukord, kus uks jÀÀb suletuks vĂ”i lĂŒĂŒakse enne poolavali olnud uks prahmaki kinni ja kĂŒsija nina jÀÀb ukse vahele. Terve mĂ”istus ĂŒtleb, et ei tasu minna rÀÀkima, kui teine on kas stressis, vihane, vĂ€sinud, nĂ€ljane, vĂ”tab pirukat ahjust vĂ€lja, loeb kriminulli vĂ”i on jalgpalliga hĂ”ivatud.


Nina ees suletuks jÀÀnud uks hakkab kĂ”igutama suhte alustala – usaldust.
Siin peaks iga ĂŒks meist panema kĂ”rva taha, et enne kontakti astumist, vĂ”iks sondeerida pinda – kas on Ă”ige hetk. Ilma koputamata pole ju sĂŒnnis teiste ruumidesse siseneda. Teise inimese sisemisse ruumi sisenedes vĂ”iksime samalaadset delikaatsust ilmutada, mitte sisse tormata, kui meil vastav mĂ”te pĂ€he tuleb.

Oled sa delikaatne ja annad mÀrku, kui sul on vajadus kas rÀÀkida, abi paluda vÔi lÀhedust saada? VÔi alustad kohe oma jutuga vÔi annad korraldusi, ilma et sa teadvustaks hetke sobivust oma partnerile?
Ja kui Sina oled see osapool, kellelt partner praegu kontakti soovib, aga sa talle seda hetkel anda ei saa, siis ole kena ja ĂŒtle lahkelt: praegu ma ei saa sind kuulata vĂ”i ma ei saa sind hetkel kallistada, aga oota kallis, ma lĂ”petan poole tunni vĂ”i kolme tunni pĂ€rast ja siis on mu tĂ€helepanu sinul.
Elu nĂ€itab sageli vastupidist. Et kui ĂŒks partner tuleb kontakti vĂ”tmise sooviga lagedale ebasobival hetkel, siis teine partner nĂ€hvab, uriseb vĂ”i ei tee kuulmagi. Lahkusest ja neutraalsusest on asi kaugel. Pigem on tĂ”rjumine ebasĂ”bralik. Kahjuks on inimaju seadistatud sedasi, et meile kipuvad lahendamata olukorrad paremini meelde jÀÀma, kui need, mille me Ă€ra lahendame. Seega kinniprantsatanud vĂ”i suletud liuguksed sööbivad mĂ€llu.


Mida sagedamini see juhtub, seda suurem on tĂ”enĂ€osus, et ĂŒhel hetkel pole selline inimene, kes on kogenud sageli uste kinniprantsatamist, enam kena ega ka neutraalselt viisakas, vaid ta vĂ”ib hakata vastikuks. VĂ”ib juhtuda ka nii, et nĂ€iteks ĂŒks ĂŒtleb neutraalselt, et ta on vĂ€sinud ja tahaks sĂ”ita puhkusele, teine reageerib aga valuliselt: kas sa arvad, et mina pole vĂ€sinud? Mis mĂ”tet on unistada puhkusest, kui sa tead ju kĂŒll, et me ei saa seda endale lubada. Miks sa hÔÔrud mulle seda nina alla!
Kehvas suhtes paari iseloomustabki see, et ĂŒhe neutraalsest ĂŒtlusest kuuleb teine vĂ€lja midagi palju negatiivsemat, kui too esimene mĂ”tles. Just see, kui neutraalsusele poogitakse partneri peas juurde negatiivsus ongi ĂŒks lakmustestidest, millega saab mÀÀratleda, et paar on suundumas karide poole.


Heas suhtes nii ei juhtu, seal vĂ”ib pigem juhtuda hoopis nii, et neutraalselt öeldud lauset tajutakse sĂ”braliku ja lahkena. No et kui ĂŒks ĂŒtles, et ta on vĂ€sinud ja unistab puhkusest, siis nii see ongi ning ta vajab pisut und ja kallistusi.

Autor

Kirjuta kommentaar