Paarisuhte üks võtmesõnadest on omavaheline kontakt. Meil on vaja kontakti materiaalses liidus, et arutada olmelisi ja logistilisi küsimusi. Me ihkame kehalist, seksuaalset kontakti. Vajame emotsionaalset kontakti. Tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis – kas ta tahab veeta aega minuga, meie perega või omaette. Paljudel inimestel on vajadus ka intellektuaalse liidu järele. Ja otse loomulikult tekivad inimestel mingites valdkondades probleemid, mis viivad konfliktini ja konfliktis kaob sageli kontakt.
Iga partneriga kaasnevad mingid probleemid. Probleeme on kaht tüüpi – ühed on lahendatavad, teised paraku mitte. Lahendatav probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul kokkuleppele.


Heaks analoogiaks on tervisehädad: kõigil valutab mõnikord pea – see on lahendatav probleem. Võib juhtuda, et murrad jala – seegi kasvab kinni ja probleem lahendub. Nohu läheb enamasti nii üle, et polegi vaja ravida. Aga mõnel inimesel on nohu või peavalu krooniline. Kroonilisi hädasid ei saa välja ravida – me õpime neid leevendama ja kui hästi läheb, õpime nendega elama. Ka partneriga kaasnevad kroonilised suhtehädad, millega tuleb üldjoontes pigem elama õppida. Kui valid endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos selle partneriga tulevad, on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista, sest ega need kuskile ei kao. Kui ei suuda, siis suhtest asja ei saa. Psühholoogid on öelnud, et paaridel on alati olnud ja jäävad olema probleemid. Partnerit valides valime endale teatud hulga lahendamatuid probleeme, millega elada terve elu. Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt.


Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega nagu karupoeg Puhh, teine vaatab elule pessimistlikult nagu eesel Iiah. Kui partnerid oskavad suhtuda oma erinevasse nägemusse mõõduka huumorimeelega ja õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei viitsi ennast muuta ja teevad selle teemaga oma hinges rahu, siis on nad võimelised elama oma kroonilise probleemiga, kui nad aga oma hinges sellega rahu ei tee, on see kestev konflikti allikas, mis neid ajapikku võõrandab. Umbes 70% suhteprobleemidest ongi kroonilised. See tähendab siis maakeeli, et neid ei saa ära lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Krooniline probleem pole suhtele ohtlik ega vii lahutuseni, kui sellega õppida elama. Suhe on edukas sel määral, kui edukalt paar nende krooniliste probleemidega hakkama saab. Õnnetutes suhetes ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime, ei õpi nendega elama, nad lähevad neist järjest enam närvi ega oska oma partneri häirivate joontega ka läbi huumoriprisma hakkama saada.


Mingi üks ja sama probleem kerkib iga natukese aja pärast. See on justkui mingi igihaljas teema – sama vana asi üha uuesti ja uuesti ja uuesti. See tüli käib nagu porri kinnijäänud auto – rattad käivad, pori lendab, aga auto edasi ei liigu. Paarilised väljendavad oma arvamusi, aga kokkulepet ei sünni. Paarilised frustreeruvad aina enam ja enam, võimuvõitlus kogub tuure – kumma nägemus mingil teemal on „õige“.


Kui kokku saavad kaks säästjat, siis rahateemadel neil ilmselt kroonilisi probleeme ei teki, küll aga võib neil olla krooniline probleem näiteks sellega, et üks neist on suur metsasõber ja tahaks iga vaba hetke looduses veeta, teine aga kardab puuke ja ei tule raha eest ka metsa, tema jaoks on linnakeskkond turvaline ümbrus. Kui saavad kokku kaks linnaelu armastajat pole neil probleeme puukidega, aga nende krooniline erinevus võib tulla hoopis sellest, et üks neist tahab teha palju sporti, teisel aga ajab paljas mõte spordist ja higist südame pahaks. Kahel spordivaenlasel ei teki sporditeemadel kirglikke vaidlusi, aga nende krooniline eriarvamus võib olla hoopis teemal, kas kõrvalsuhted on lubatud või mitte. Üks väidab, et inimesed ongi polügaamsed ja truudust polegi võimalik hoida pikemalt kui aastakese või paar, teine aga ihkab monogaamset suhet.

Kroonilised suhteprobleemid jäävad alatiseks ja sellest, kas me suudame olla suhtes austavad ja sõbralikud, kas suudame nende probleemidega ilma teineteise kallal saagimata toime tulla või neid vähemalt leevendada, sõltub nii suhte kui suhte mõlema osapoole vaimne tervis.
Me peame aru saama, kas see probleem, millega suhtes tegeleme, on lahendatav või see on krooniline ja siis vastavalt käituma. Ideaalis valime endale sellise partneri, kellega kaasnevate krooniliste probleemidega suudame elada.
Kroonilisest hädast saab välja ainult siis, kui sa püüad mõista oma partneri seisukohta ja seda, miks ta nii käitub.


Sa ei pea seda omaks võtma ja armastama, aga sa pead õppima sellega elama.
Selle nimel, et suhet hoida, võiksime ilmutada valmisolekut sõlmida kokkuleppeid, mis sobivad mõlemale poolele. Kui kokkulepet ei tule ja krooniline probleem on ületamatu, huumorimeel appi ei tule ja partneri mingi isikuomadus, väärtushinnang või elustiil ajab nii närvi, siis pole midagi teha. Paraku. Oi, kuidas tahaks tegelikult, et see partneri isikuomadus, väärtushinnang või elustiilikomponent muutuks. Ja mõnikord muutubki. Aga mõnikord ei muutu.


Paraku pole selles olukorras lahendust sellestki, kui jätta krooniline suhtevalu tähelepanuta. Mõned paarid jätavad soovist konflikti vältida selle teema kõrvale, aga enamasti viib see samamoodi võõrandumisele. Vahet pole, kas sa võitled oma sees vaikselt või partneriga valjult. Võitlus on võitlus.

Autor

Kirjuta kommentaar