Mida teha, kui partnerid tahavad suhtes erinevaid asju? Kui neil on erinevad vajadused? Mida teha, kui üks soovib palju rääkida ja ennast avada ning tahab teada, mis partneri see toimub, teisele tundub rääkimine aga ahistamisena. Mida teha, kui üks tahab peole, sõpradega seltsida, teine on aga kodulemb ning tahaks hoopis rahus ja vaikuses mere ääres ja vaikuses istuda.


70% tülidest, mis paarisuhtes tekivad, kerkivad põhjusel, et partneritel on ka isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili tõttu erinevad vajadused. Ja enamikel paaridel algab võimuvõitlus, kumma nägemus mingist elukorraldusest peale jääb. Mis siis saab, kui vajadused on nii erinevad? Kas kooselu on üks pidev kompromiss? Suhe peaks olema koostöö, mis austaks mõlema poole vajadusi.


Oli kord restoran, milles töötasid kaks kokka. Mõlemad tahtsid ühel päeval teha magustoitu sidrunitest. Restoranis oli tol päeval vaid kaks sidrunit. Paraku nägid mõlema koka retseptid ette just kahe sidruni kasutamist. Ühtegi poodi lähedal paraku polnud.Milline oleks kompromisslahendus? Kumbki saaks ühe sidruni, teaks iga koolilaps. Aga päris ilmselt ei tuleks siis kummagi magustoit välja nii, kuis peab. Kompromiss tähendab, et kumbki osapool pole rahul.Milline oleks aga koostöö? Kui mõlemad kokad räägiks ausalt ja avatult, mis plaanid neil sidruniga on. Nii võib selguda, et ühel on vaja kahe sidruni pressitud mahla, teisel aga kahe sidruni riivitud koort. Ja mõlemad saaksid oma magustoidu just sellisena valmis, kui see nende vaimusilmas või retseptiraamatus seisab.


Ja-jah, aga mis siis, kui mõlemale oleks vaja nii koort kui mahla? Kompromiss sidrunite jagamisel ei rahuldaks kumbagi. Siis peaks tegema kokkuleppe – üks saab sidrunid täna, teisele tuuakse sidrunid homseks, aga esimene aitab teisel tänutäheks vastutulelikkuse eest välja mõelda selleks päevaks alternatiivplaani ning tunnustab partnerkokka tema suuremeelsuse eest.
Äris tehakse kompromisse kogu aeg – müüja tahaks müüa sajaga, ostja tahaks osta viiekümnega. Lepitakse seitsmekümne viiele kokku.


Paarisuhte valdkonnas sageli ei saa kompromissi läbi õiglust. Võtame pereplaneerimise – üks partneritest tahaks last, teine üldse mitte. Kompromissi siin ju pole. Paarisuhtes ollakse sageli silmitsi vastandlike soovide ja vajadustega. Hoolivas ja armastavas suhtes tehakse järeleandmisi ja kokkuleppeid. Kord annab üks järele, siis teine. (Mitte nii, et iga kord annab üks, alistuvam, järele). Järele annab see, kelle jaoks mingi konkreetne teema on vähemolulisem. Kaks järeleandmatut partnerit, kes kumbki oma positsioonilt lahkuda ei kavatse, on kui kaks võitlevat sokku, kelle sarved jäävad kakluse käigus teineteise külge kinni. Võimetus armastavaks ja lugupidavaks koostööks, kus parterite vahel on emotsionaalne side purunenud, ongi ju enamike lahkuminekute taga.


Jah, kord annab üks järele, kord teine. Või siis peaks suutma omavahel arutada, kuidas mõlema soovid ellu mahuksid. Mõlemal partneril on õigus oma vajadustele ja unistustele. Kui me ei julge oma partnerile avada oma vajadusi ja unistusi ning need enda sisse alla surume, tõusevad me mahasurutud või -salatud unistused mingil teisel hetkel alul rahulolematusena, siis ärritusena ja lõpuks konfliktina. Lühidalt öeldes – kui salgad vajaduse või matad unistuse, külvad konfliktiseemne.


Kui me anname endast ja oma unistustest teada, aga partner ei austa neid, ei taha neist midagi teada või veel hullem – naeruvääristab me vajadusi ja unistusi, ootavad suhet peagi karid. Iga unistus on omamoodi ilus ja õiglane. Ükski unistus pole suhtele halb.

Heas suhtes on partnerid teadlikud üksteise vajadustest ja unistustest ja nad aitavad vastastikku üksteisel oma unistusi ellu viia.

Autor

Kirjuta kommentaar