Hommik oli nagu ikka varjane. Kuid seda seekord sel põhjusel, et issil oli vaja tööle minna. Heasüdamlik nagu ta on, oli lubanud varem uuele kohale asuda, kuigi hing ihkas endiselt veel puhkust, sest kodust eemal oldud ajast. Rääkimata vaevavast seljast, mis pika autosõidu ajal omakorda koormavad sundasendit tunde tunda sai.

Tema läks tööle ja meie jäime koju ja hoolimata äraoldud ajast loksus kodune äraolemine üsna ruttu tagasi paika. Loomulikult hästi palju aega möödus meil õues. Tulid ju kõik mänguasjad, ja mängukohad üle vaadata ja katsuda. Tuttavatele nägudele lehvitada ja tsau öelda. Ka autokoristamisel olid lapsed suureks abiks ja asjade tuppa tassimisel, mis eile veel toomata jäid. Pisipoiss oli reisist vist nii väsinud, et lõunatudu venis topelt pikaks ja õhtusöögi valmimine jäi päris hiliseks. Õnneks, tänud e-selverile ja toredale kullerteenusele – ei pidanud ise poodi sõitmisele ega ostlemisele aega kulutama. Kartulipuder, kanakastme ja kolmele eriviisil paneeritud kanaga, koos külma piimaga maitses kõigile väga hästi – pärast kodust ära oldud aega, tunnustavad lapsed endiselt koduseid toite kõige rohkem. See valmistab rõõmu.

Kohalike kogukonna grupis on ka teemasid lammutatud päris aktiivselt. Osad teemad kõnetavad, osad vähem. Otsustasin siiski selle avatud hoovide plaani kriitilise moega üle vaadata ja kes teab, kui viitsimist on, siis meie maja kogukond ( kes viitsib-see teeb) pakub ka paari tunni vältel kohalikule seltskonnale midagi teistmoodi. Väike Väänik teeb ju ka omaloomingukunsti ja koos Elain Birkeniga on mida rahvale näidata. Rääkimata siis veel uutest tuultest harmoonia looja ning toetusprogrammi tutvustustavatest voldikutest. Samuti on nõus kampa lööma pisut kaugem rahvas – poni Viki ja Kiki 🙂 ja kui sadamakapteni sõusse saab, siis koorub siit ideest veel midagi eriti vägevat. Seega, tasub lainel püsida 😉

Pärast puhkust välisriigil, tunnen puudust sealse liikluskultuuri järgi – sujuv liiklemine maanteel, viisakad autojuhid, kes lasevad soovija tänaval üle tee. Teeületajad, kes veenduvad ise enne tee ületust, et autojuht ta üle laseb. Ja kui lubatud on sõita 90 -ga siis sellega ka sõita, mitte tiksuda takistavalt kaassõitjate ees 50 ga 😀 Üldplaanis jättis Palanga küla midagi sellist mulje, nagu meie kohalik Pärnu linn. Mõnusalt rahulik, aega ajalt rahvarohke, kuid mitte kedagi üleliigselt mitte häiriv ranna äärne linnake. Peatänav ise jättis minule sellise kihilise mulje, et kui hommikul oli selline vaikne jalutamiskoht, kus jäätist ja muud osta sai, siis päevapeale muutus see tõeliseks turistilõksuks – sõõgikohad, lõbustuskohad ja atraktsioonid, maiustuste ja suveniiridemüük. Õhtupoole muutudes õhtustajate, jalutajate pärusmaaks. Hiljem mõnusaks suminaks ja hilisõhtul täiesti klubiderohkeks noorte ajaveetmisekohaks. Samas, terve päev oli mõeldud kõikidele vajadustele, arvestatud ka lastega peredega. Huvitav oli see, et üleliigset prügi kusagil ei vedelenud ja isegi lahtiselt ringi jooksvatesse väikestesse koertesse ( kandsid kaelarihmasid) ei suhtunud keegi halvustavalt ning keegi ei hakanud “hea samariitlasena” neid koeri kinni püüdma ega kuhugi toimetama. Meie peatuspaik oli lillepoe peal, suur, avar ja väga ilus koht. omanik oli sõbralik naisterahvas, kes soovis väga vestelda, kuid kahjuks oli minu jaoks keelebarjääriks just vene keele ebapiisav oskus. Õnneks sai noogutuste ( sain ju rau, mida räägiti) ja naeratustega enamkordadel kõik teemad aetud.

Ühesõnaga see puhkus oli midagi sellist, mida kordaks ilmselgelt veel ja veel 🙂

Kuid kodus tagasi olla on samuti hea.

Autor

Kirjuta kommentaar