Ma kuulan igal hommikul raadiot, eelkõige huvitavad mind uudised, muusika.

Meenub kui Koit Raudsepp tutvustas raadios Nublu lugu “Vigla show”, milles Eesti muusika “uus geenius” tõmbab vett peale Kanal 2-le, mis teda peedistas. Minu arust on see lahe, kui oma muusikaloo, teatrilavastuse või ka kirjandusliku kirjatükiga öeldakse otse välja, mis sul öelda on, aga samas tehakse seda oma stiiliga. See annab ühiskondlikku mõõtme kunstile, neid niisama armusuhetest ja igatsusest leelotajaid, on Eestis niigi liiga palju.

Raadio mängib enamasti taustaks, kui pärast autoga kooli või lasteaeda sõidan või teen hommikust omletti või putru. Samuti lasen silmad igal hommikul üle facebooki uudistevoo ning kerin läbi ka Eesti onlineportaalid.

Loomulikult peaksin Facebookist üldse loobuma, aga inimene juba on selline, et ikka hea vaadata, et kuidas kellegi lapsed ja koerad kasvavad või majaehitus läheb. Samas nii poliit-, vegan- kui loomaõiguse diskussioone ma Facebookis ei salli, sest jutuinimesed on kõik kõvad, aga võta siis loomad ja paku nendele parimat elu maailmas või sa, ühiskonna eest muretsev inimene, teeni palun palju raha ning investeeri see Eesti haridusse. Ühesõnaga, loevad inimeste teod ja algatused, et kuidas nad päriselt maailma paremaks muudavad, mitte see, et kuidas katsuvad teistest paremad ja üle olla. Lihtsalt soovin järgmiseks kolmeks kuuks vähem sotsiaalmeediat kõigile.

Pläma tapab elurõõmu. Vähem poliitikat, vähem maailmaparandust, vähem hoiatusi, vähem metsa/riigi/rahvuse kaitset, vähem loba.


Inimene on ikka sotsiaalne olend. Jah, elage nii, et teie lapsed tahavad istuda laua taga, vaadata teisi inimesi ja juttu rääkida.


Üldiselt olen pealiskaudselt kursis, mis toimub nii maailmas kui Eestis. Viimasel ajal ainult muretsen üha vähem, sest kõik, mis mina saan teha, on minu käeulatuses. Ma olen järjest vähem hakanud uskuma sellesse, et mul on jaksu ja aega ühiskonnas kaasa rääkida. Loomulikult lähen ma valima ning tõstan kisa, kui midagi ei meeldi, aga mina poliitikuid maha ei võta ning kütseaktsiisi ei langeta.

Aga ma olen hakanud järjest rohkem uskuma, et maailm on parem paik siis, kui inimene loob enda ümber teistele hingedele siirust.


Selle võib sõnastada ka nii, et pundis juurutatakse väärtusi. Mina vastutan teiste eest ning teised vastutavad minu eest.
Koolis pidevalt inspireeritud saamine on äärmiselt oluline asi iga lapse elus. Aga vaata- kirg ja rõõm on need asjad, mis hommikul kaua ei maga. Seetõttu tundub mulle täiesti arulage mõte, et laste koolipäev peaks algama kell 9 hommikul. Kool algab kell 8 või 8.15, selline on elu ja nii on. Ei taha kõlada kardinaalselt ega üleolevalt, aga inimestele tuleb usinust süstemaatiliselt sisendada ning päeva varajane algus igal hommikul on üks osa elust. Kõik on tänapäeval nõnda erinevad ja tahavad isemoodi oma lapsi kasvatada, aga just ühtsust ja samasuguseid üldtunnustatud reegleid tuleks väärtustada.


Ma arvan, et ka teatril on väga suur võimalus päästa järgmised põlvkonnad. Miks? Sellepärast, et teater on lastele samasugune asi nagu multikas, nad istuvad vaikselt ja vaatavad lugu. Lapsed on tänu multikatele õppinud vaikselt vaatama, teater lihtsalt peab olema niipalju põnevust pakkuv, et laps ei tüdine ära. Lapsed vajavad teatrit, nad näevad seal teistsuguseid elus inimesi kui ema, isa ning lasteaia- ja trennikaaslased. Võib olla käin veel paar korda teatris ja siis mõtlen teemal “teater päästab maailma nutiseadmetest” üle pikemalt.


Uudistest olulisem on loomulikult märgata, et oma pere lapsed kasvavad. Kuidas pisikesest tirtsust 💕on saanud teismeline neiu, kuidas 6 aastane💕, enam polegi „väike“, vaid väga eneseteadlik ja vapper neiu. Märgata, et reeglid ja väärtused muutuvad ja kasvavad koos vanusega. Märgata, 💕kuidas beebipõnn kahe kuuga omandab tohutuid oskusi, või teeb kasvuspurdi, kus kõik riided on ÄKKI väiksed, või tuleb voodi alumisele pulgale seada, sest muidu on oht üle ääre vajuda.

Kõige tähtsam on vast ka talvel rahu. Isiklik rahu, et kevad, suvi, sügis jne tulevad vägevad. Talvel näed perspektiivi ning tead, et nõnda palju head on oodata. Mitte maailma kontekstis, sest suures pildis on väga raske teada ja kulutav muretseda, et mis tuleb. Aga oma väikest elumulli tuleb nautida sajaga.💕


Autor

Kirjuta kommentaar