Praegusel ajal käib mulle kõik kohutavalt pinda. Sest, juhtus, see mis juhtus, kuid inimesed, kes peaksid olema justkui toetavad, on osad seda meelt, et täitsa ise olen selles süüdi, mis juhtus.

Jah, olen süüdi, sest kaitsesin iseenast lahtise käe löögiga, millest võib olla jäi maha üks punane litakas. Kas see õigustab seda, mis mulle tehti? Tõepoolest, ma olen üle kümne aasta seda kummalist mängu kaasa mänginud, aga no kuskil jookseb ka minusuguse pehmo piir.

Täna lugesin, siis sellist blogi, kus lugesin järgmist – kõik on vaid sinu peas.

SEE KÕIK ON AINULT SINU PEAS

See, millele Sa keskendud ja millest Sa mõtled, ongi see, mis LOOB Sinu elu. Kui Sa ikka usud sellesse, millesse oled alati uskunud, siis Sa käitud ka edasi nii, nagu Sa oled alati käitunud. Sa reageerid nii, nagu Sa oled alati reageerinud. Ja kõik läheb Sinu elus edasi nii, nagu see on alati läinud.Kui Sa tahad, et SINU ELUS MIDAGI MUUTUKS, olgu selleks töö, suhe või Sina ise, siis ainus, mida Sa pead muutma, on see, KUIDAS SA MÕTLED. Lase lahti oma negatiivsetest mõttemustritest ja keskendu positiivsele. See ei tule lihtsalt, aga tahtejõuga kontrollides muutub see varsti loomulikuks. Iga kord, kui märkad, et mustad mõtted võtavad võimust, luba endal seda korraks tunda ja siis lükka see kohe kõrvale. Leia see mõte oma peas, mis toob jälle välja päikese ja keskendu sellele. Selle asemel, et kurta, kui raske elu on või miks ikka Sinuga sellised halvad asjad juhtuvad

See oleks väga tore, kui teaks selle arvamusavalduse tegelikku autorit. Sest see blogi kus ma seda lugesin, kohe kindlasti selle autor ei ole. Teiseks, kui see blogija nii mõtlekski, siis päriselt, on see nii silmakirjalik ja haige, et tegelikult tahaks, mitte minulikult päris pahasti öelda. Aga ei saa ju öelda, sest siis on jälle mõnel nukker meel, et kuidas ma ikka nii võin ja mida ma korraldan.

Aga hetkel mahub minusse väga palju valu ja hirmu, et mingid õpetlikud, näägutavad ja “mul kunagi juhtus ja oli nii”, mind absoluutselt ei huvita, sest…. hetkel, tõesti ei ole jaksu tegeleda, teiste inimeste pseudoprobleemidega, kes ütles nii või naa.

Kui mõelda ainult positiivsetele asjadele, kas see teeb olematuks tehtu, või võtab ära kohe valu või hirmu? Lubage naerda. Ja palja mõtlemisega midagi muuta proovida, on sama hea kui roosa soovunelm jäises lumetormis.

Kui keegi, tahab minuga tüli norida, siis ole hea, mine otsi keegi teine. Annan kohe loobumisvõidu. Kui sul on paha tuju ja tahad seda minule välja elada, siis mulle piisab oma tujudestki. Kui sa tahad, minuga rääkida, siis olen ma olemas. Aga andke andeks, ma lihtsalt ei jaksa. Ja igasugused silmakirjalikud mitte minu sugulased, võiks ka oma nina rohkem OMA sugulaste asjadesse pista.

Teil pole õrna halli aimduski, mis on minu pea sees. Kindlasti mitte see jura, mida mõni oma facebooki blogis pühalt kummardades ja õndsa naeratusega suul oma härdalt kummarduvatele jälgijatele jagab.

Autor

Kirjuta kommentaar