Mulle meeldib raamatuid lugeda. Niisama oma lõbuks. Koolis kohustuslikke raamatuid mitte nii väga. Eelmisel aastal meeldis rohkem. Aga nüüd on õpetajal, mingi eriti haige hindamissüsteem ja selle vastu ei saa.

Kõik teavad, et mul on totaalne esinemishirm. Aga õpetaja paneb mulle ühe ka siis, kui ma kirjaliku osa näiteks viie peale teen, kuid suuliselt ei vasta. Ja kuigi, mul on kirjalik osa tehtud, saan märkuse tegemata ka veel.

Meil oli nii, et oli lugeda 3 muinasjuttu. Kahele muinasjutule oli vaja teha tüüptunnustele kokkuvõte ja 1 jutustada, kuid kokkuvõtet vaja polnud.

Ema aitas, mul teha arvutis tabeli. Teksti kirjutasin ise, sest nii jäi ka see mulle veelkord kinnistavalt meelde. Ema aitas suuliselt lauseehitusega. Tegin arvutiga, sest arvasin, et nii on ühtlasem ja paremini loetav. 4 päeva lugemist ja 2 h kokkuvõtete tegemist paberile, sealt edasi arvutis, kokku 4 päeva, 4 tundi, ilmaasjata. Tühi vaev. Ema näitas veel, kuidas nemad kooliajal raamatut analüüsima õppisid. Miks meie õpetaja meiega lagedaid asju ei tee?

Tegin 3 le muinasjutule kokkuvõtte ja valmistusin jutustamiseks. Õpetaja ütles, et kirjalik osa on väga hea, kuid kui suuline osa klassi ees on tegemata e 1 , on koond hinne 1. Lisaks märge stuudiumis, et tegemata.

Isegi kui saan selle 1 eiteamisimeläbi järgi vastatud, jääb ebaõnnestumise tunne ikka minuga. Ka kooli kohustusliku raamatu lugemine – miks lugeda või teha kirjalikku osa, kui suuline osa on oluline ja kirjalik, ei loe midagi. Teen, ei tee ja ikka 1. Nõme.