Päris naljakas oli täna koolist sellist tagasisidet saada. Minu õppetund – ära sekku kooliasjadesse. Ja vastupidi – sekku, kuid ole korralikult ette valmistatud.. anna järele, kuid mäleta.

Meie näide on ehe näide sellest, kuidas kiusamine ilma tähelepanu ja sekkumiseta edasi levib (2).

Lapsed, kes vastusena kiusamisele hakkavad ise teisi kiusama, ei oska enam ilmselt ise teist valikut näha. Nende silmis on agressioon viis, kuidas asjad joonde ajada või oma enesetunnet vähemalt natukene parandada. Kiusamine võib olla neile vahend, mille abil saavutada mingisugune võim või sotsiaalne positsioon. Samas võivad nad olla kergesti ärritatavad ja manipuleeritavad; teised kiusajad ilmselt ka teavad, et need lapsed reageerivad teisiti ja tugevamini kui ülejäänud. See võib muuta nad kergeteks kiusamise sihtmärkideks, et „vaatame, mismoodi ta täna käitub“.

Õpetajad võivad neid lapsi pigem kiusajatena tajuda. Õpetajad ilmselt näevad nö „teist lööki“, kus vähesemate sotsiaalsete oskustega ja kergemini reageeriv laps juba reageerimas on. „Esimene löök“, kus sedasama last on provotseeritud, jääb märkamatuks. Sekkumist vajaksid tegelikult mõlemad momendid – ainult reageeriva lapse karistamine ei ole efektiivne, kui tähelepanuta jääb konflikti tegelik algataja.

Kiusamise uurimisel suurem osa tähelepanust on läinud ohvritele, aga tänaseks on teada, et ka kiusajad ise vaatavad elus otsa teatavatele probleemidele ja neid ootavad sageli ees niisugused teemad, mis kiusamise tsüklis mitteosalenud lastest pigem mööda lähevad.Võib olla üllatuseks, et samad grupid, kes kergemini satuvad kiusamise ohvriteks, muutuvad teistest suurema tõenäosusega ka hoopis ise kiusajateks.

Kiusamine ei ole aga mingi selline asi, mis piirduks lapsepõlve või teismeeaga vaid see kestab edasi täiskasvanuna erinevates elu valdkondades. Endised koolikiusajad kiusavad tulevikus oma pereliikmeid või töökaaslasi ikka edasi, lihtsalt nad ise ei ole sellest häiritud. Kui kiusamine neid kuidagi maha pidurdab, siis mitte sellepärast, et nad oma kurbuse või ärevuse tõttu ei saaks elus edasi liikuda (nagu ohvritega juhtuma kipub), vaid oma hoolimatu ja süüdimatu käitumisega tulistavad nad ise endile jalga, lahutavad abielu, jäävad sõltuvusse, satuvad vanglasse või midagi sarnast. Suur hulk endistest kiusajatest ei jää aga kuigi silmnähtavalt elu hammasrataste vahele vaid on lihtsalt võib-olla sellised inimesed, kellest tahaks pigem eemale hoida.

Kui tagasi kooli olukorda mõelda, siis on kirjanduses spekuleeritud, et ühest küljest on kiusamine võimalus end domineerivana kehtestada ja teatav tumeda alltooniga populaarsus saavutada. Teisest küljest aga ei õpi need lapsed normaalset hoolivat suhtlemist ära ja võivad ise oma kiusamise lõksu jääda: sotsiaalsed suhted nõuavad jätkuvat üleoleku demonstratsiooni, publik nõuab üha uusi etteasteid. Selle karusselli pealt maha astumine ei pruugi lihtne olla, eriti kui haavatavust ja hellust ollakse harjunud nõrkusteks pidama. Normaalsete inimsuhete loomiseks on niisugused asjad aga vajalik ära õppida.

Eelneva jutu mõte pole nüüd see, et kiusajatele peaks kangesti hakkama kaasa tundma või ammugi mitte pole eesmärgiks kiusamise tähtsust kuidagi pisendada. Vastupidi – mingisugune vägivald ei ole okei, ei ole normaalne ja ei ole aktsepteeritav. Kiusamine jätab jälje kõikidele osapooltele, lihtsalt need mõjud on erinevad ja halvavad osapooli erinevatest kohtadest.

Kaaslasi võivad kiusata ka täiesti tavalised või lausa populaarsed õpilased, kes teistega kambas olles võivad käituda väga õelalt. 

Praegu ollakse uurimuste põhjal arvamusel, et üks kiusamise peamisi põhjuseid on soov oma staatust kaaslaste hulgas tõsta või kindlustada. Seetõttu tegutsevad kiusajad harva üksi. Neile on vaja publikut, kes nende tegevust tunnustaks. Kiusamise edukuse tagamiseks valitakse kergesti haavatavad ohvrid. Üks võimalus kiusaja peatamiseks on julgustada kõrvalseisjaid kiusamisele vahele astuma ja toimuvat taunima.

Paljud lapsed kiusavad teisi ka lihtsalt nalja pärast, teistele mulje avaldamiseks või puhtalt hoolimatusest. Sellisel juhul on abi vestlusest kiusamise mõjude üle.

Kiusaja abistamiseks kiusamise lõpetamisel:

pidage meeles, et kiusaja on ka kõigest täiesti tavaline laps oma rõõmude, murede, vajaduste ja võimalustega;

rääkige käitumise sobimatusest, mitte sellest, et laps on halb;

püüdke lapsega rahulikult vesteldes välja selgitada, mis täpsemalt toimus, kas see oli ikka kiusamine või hoopis tüli, arusaamatus. Millist rolli laps juhtunus mängis – kas oli kiusaja või kaasaaitaja;

selgitage lapsele rahulikult tema tegude tagajärgi ning sellise käitumise sobimatust. Kiusaja võib põhjendada oma tegusid kas nalja tegemisega või sellega, et ohver ise on ju selline imelik. Selliseid põhjendusi ei saa aktsepteerida, selgitage lapsele teo tagajärgi.

edastage lapsele selge sõnum – meelega teisele haiget tegemine ei ole mingil juhul lubatud! Ka tagasitegemine. Kiusamist hoiab pahatihti alles just mõtteviis – aga tema ju alustas;

andke teada, et kui kiusamine jätkub, tulevad sellele ka konkreetsed tagajärjed. Seadke õiglased karistused;

kinnitage lapsele, et toetate igati tema püüdlusi kiusamise lõpetamisel ja usute, et laps saab sellega hakkama.

vajadusel tuleb lapsele õpetada alternatiivseid sobilikke käitumisviise, häid sotsiaalseid oskuseid, mida kasutada teise kiusamise asemel. Näiteks, kui kiusaja maksab ohvrile kätte valetamise eest, siis teise lõputu terroriseerimise asemel võiks hoopis täiskasvanu toel konflikti selgeks rääkida ja ühise lahenduse leida.

pöörake tähelepanu suuremale sallivusele erinevuste suhtes, erinevused on rikkus. Täiskasvanute sallimatus teistsuguste inimeste suhtes on lastele eeskujuks, lapsed kipuvad selliseid suhtumisi võimendama, veel mustvalgemalt suhtuma ning nii saabki sallimatus hoopis uued mõõtmed;

vaadake üle, milliste vägivaldsete kogemustega (filmid, mängud, peresuhted) laps igapäevaselt kokku puutub – kas neid annaks lapse vahetust keskkonnast eemaldada;

mõelge, kas laps võiks vajada rohkem täiskasvanute järelvalvet või peaks tema vaba aja kasutust rohkem organiseerima (huviringidega näiteks)

Nii kiusaja kui ohver vajavad turvatunnet – tunnet, et nad kuuluvad klassikaaslaste hulka ja on olulised. Lapsevanemad saavad siin oma lapsele kinnitada, et hoolivad temast ning aidata leida enda väärtuse tõstmiseks ja suhteprobleemide lahendamiseks kaaslasi mittekahjustavaid viise.

🤔 Kahju, et meie koolis, toimib tugisüsteem, pigem khmm, mulle näib üsnagi – mittetoetavana-

Aga see eest, on meil kodus selline tugisüsteem, kus, me toetame üksteist. Ja kuuma tassi tee taga, saavad läbi arutatud koolipäev. Kes- mida- kus ütles. Ja loomulikult, ma usun oma last. Sellest etapist olen ammu möödas, kus iga pealekaebaja pärast oma lastele turja kargasin.

Mul on tegelikult, päris hea lahendus, kuidas igasugusele pealekaebamisele ja vabale kiusule jalg ette panna. Sellest kohe kohe – peale üht vestlust, endast targemaga.

Kodurahu ja närvirahu huvides, sest samas vaimus jätkudes olen plika põhikooli lõppedes, muidu tõsine hallipäine nõid, kes tuuritab oma eriti tigeda põrnikaga ja tallab põriseva luuaga mööda kollase koolimaja seinu ja nurgataguseid 😂

Hüvva teed ☕





Autor

Kirjuta kommentaar