Kas kogukonna definitsioonis on oluline see, kui palju tehakse üritusi kogukonnale ( avaliku üleskutsena ka naaberküladele üleriiklikus meedias) või see, kui palju teevad ära kogukonnaliikmed ühisüritusi eneste jaoks, ilma reklaami või tunnustuse vajaduseta?

Mul on tore meel, et 16.08 avatud hoovide üritus, isegi vallavanemalt avalikult heakskiidu ja tunnustuse selle eestvedaja sai.
Aga kui palju üritusi, või väga lahedaid, väekaid kogukondlike üritusi korraldatakse just Juulal. Need üritused on korraldatud alati südamega ja kogukonna siseselt iseeneste jaoks. Vallalehte või kuhu iganes kajastusse on jõudnud neist vähesed, samas kedagi eraldi pjedestaalile ei tõsteta, kõik on ühtemoodi hoitud ja võrdselt kogukonda panustavad. Kasvõi oma kohalolekuga.
Ka meie külas on palju neid väga toredaid ja ettevõtlike inimesi, kes kuigipalju võib olla aleviku peal ei liigu, ja facebookis kogukonna grupis pole. Ka esimesel kogukonnakoosolekule tuli päris palju uudistajaid, et mis nüüd siis tegema hakatakse….järgmine kord, oli mõeldud konkreetselt avatud hoovide teema ja kohal 12 inimest, kes arutasid just avatud õuedega seonduvat temaatikat. Esimesel koosolekul tõstatud külaelanike murekohad kuulati ära, kuid päris paljudele jäi mulje, et see polnud kogunemise eesmärk vaid oligi juba põhimõtteliselt kellegi poolt välja mõeldud ürituse tutvustus ja nö idee “mahamüümine”, et leida teisigi, kes oleksid nõus selles olema kaasategevad. Tore tegelikult, et on selliseid ettevõtlike inimesi ja selliseid kaasalööjaid, aga see on täpselt sama silmakirjalik, kui üle riigilises Maalehes ilmub artikkel, kus ajakirjanik pärjab ühte kohalikku tiitliga, kui ” paari kuuga kohaliku elu õitsele lööjat”, samas kui ” õitseb” vaid teatud sihtgrupi tegevus. Meie alevik, ei koosne vaid vanemast põlvkonnast, vaid üsnagi tugev pisemate põlvkond on peale tulemas. On nooremaid, ja on ka noori peresid, kes annavad iga päev enda panuse, et hoida korras koduäärsed tänavad. Leiavad lastele tegevust, suunavad laste energiat neid endid arendavasse tegevustesse. Kenad, toredad lapsevanemad, vanavanemad, naabrid, igalühel omad tegemised, misigaüks eraldi tunnustust väärt ja mis enam, kes vajaksid ka sellist kogukondliku kooskäimise kohta, nagu on seda Juulal nende külamaja. Meil võiks olla selleks kohaks hoopis meie endi Sadam. Sadamas, korraldatakse kohalikele lastele tasuta purjesõite ja kutsutakse SUP lauda rentima. Kallas on korda tehtud, seega istumisruumi, kus päikeseloojangut vaadata või oma naabriga piknikut pidada, kus iga tulija võtab ühtsele lauale ise midagi kaasa võtta. Sadama kapten on korduvalt kohalike kutsunud sealsete pakutavate võimaluste ja teenustega tutvuma.
Miks siis küllakutset püsivalt eirata? Miks mitte hoopis küllakutsest kahe käega kinni hakata ja korraldada kogukondlikult, üheskoos mõnus õhtune äraviibimine, kus naabrid saavad öelda üksteisele “Tere”.
Ainuke reklaam peaks toimuma suusõnaliselt ja sedagi vaid kogukondlikul tasandil, ilma propagandata avalikus meedias. Korraldajaks on kõik kohale tulijad ja tegijad kõik need, kes oma kiiretes päevategemistes, leiavad aja, et tulla ja ulatada üksteisele käe, kasvõi sümboolse tervitusega. Lonksata tassike teed oma vana sõbraga või hoopiski uue naabriga, kes su kõrval elanud võib olla kauem, kui sul endal vanust😉

Esimesel korraldatud koosolekul jäi õhku kumama lausekatke, et ” me külas pole kogukonda”. Minu meelest on see ekslik arusaam. Küla on lihtsalt niivõrd laiahaardega hallates mitmeid eramaju, kui keskusesse jäävaid kortermaju. Igas elamus on inimesed, kes soovivad turvalist ja rahulikku elukohta, ning sõbralikku kasvukeskonda lastele, toimivat tugivõrgustikku ja demokraatiat, mis puudutavad külaelu mõjutavates otsustes omavalitsuse tasandil.
Kuid usun, et on tekkinud kohalikud nö pisikesed kogukonnad, kas sõprussuhete või hoopiski ühisel eesmärgil tegutsevate inimeste baasil. Meil on kindlasti aiamaarahva kogukond ja siis on meil kogukondlik liin, kes seisab nüüdsest ka kohalik- ürituste- avaliku tähelepanu eesmärgi eest. Ja igaüks neist inimestest kuulub ka kellegiga nö tugivõrgustikku, kus abivajajale ulatatakse küsimusi esitamata või tasu tahtmata abikäsi.
Kui naabril lendab batuut tormiga kõveraks, siis keegi ikka omadest varudest annab sulle purunenud postide asemel lihtsalt niisama uued. Sügisel pakub seesama pere oma aiast hoopis suvikõrvitsat😀 Või kui sul läheb auto tee peal katki, piisab ühest kõnest, kui sõber appi tuleb. Järgmine kord, pakud oma abi vastu kui näed, et sõbral abi käes. Kui sul aias kurki lademes, tundub elementaarne see laiali jagada neile, kel pole. Teinekord pakub tema vastu midagi, mida sul pole, nt kimp saialilli vaasi😊

Sellised inimesed me ümber on igapäevast kiitust väärt ja vaat sellistele inimestele, kes tunnevad, et nad võiks laiendada oma tugivõrgustikku, või leida ühist keelt seni tundmatuks jäänud naabriga, ongi see pöördumine mõeldud. Võib olla on mõni mure ühine ja lahenduste leidmisel on kaks ja rohkem päid, ikka paremad, kui üks.

Ae! Üleaedne😉 mis asjast arvad?

Autor

Kirjuta kommentaar