Kevad. Nüüd on see siililegi selge. Ja kuuaja pärast on eelviimane koolivahearg selle õppeaasta numbri sees. Viimased pingutused paremate tulemuste nimel. Mida teha, kui laps ei taha õppida?

Kui veerandilõpp lähenemas ja paanika tõuseb, nii emal, isal, lapsel….

Täiskasvanud peavad tavaliselt kõige põhjuseks laste laiskust. Ent vanematena oleme ise selle eest vastutavad, et kasvatame lastest need, kel puudub asjade vastu huvi ja oskus end motiveerida. 
See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu.

Laiskus ei ole esimene põhjus. Sageli on asi selles, et lapsel on lihtsalt igav. Peres pole kanda kinnitanud pideva arenemise kultuur. Keegi pole üritanud lapses huvi äratada ning kool, kui teadmiste tuupimise teel omandamise koht, pole lapsele huvitav.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel. Võib juhtuda, et koolis ei esitata ainet, mis lapsele näib ebahuvitav, piisavalt atraktiivselt. Siis tuleb vanematel leida viisid, kuidas näidata lapsele selle aine seost reaalelu põnevate faktidega. Reaalainete puhul võite koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid — kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi … Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Igale inimesele — ka lapsele — on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Ent ka see pole veel edu garantii. Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks. Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida.Õkoolis aitab arendada tervet hulka elus vajaminevaid oskusi. Selliseid, nagu näiteks sihikindlus, vastutusvõime, oskus otsuseid vastu võtta ning informatsiooni meelde jätmine ja selle analüüsimine

Veel üheks põhjuseks on vastastikuse mõistmise puudumine kollektiivis ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Kui klassi vahetamine ei tule kõne alla, siis tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis lihtsam.

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus.

Sõbrasuhted

Tagasiside õpetajalt oli väga üllatav. Sellest peatusime eelmisel teemal ja ma arvan, et see pole enam teemaks, mida jätkata.

Puhkamine Kuidas veeta üks väga kvaliteet päev perega? Kuidas teha päev, puhkus, trip perele ägedaks. Sellises vanuses on sõbrad ja nende seltskond väga motiveerivaks jõuks. See tähendab, et kui on loodusesse minek, tuleb sõbrad kaasa võtta ja siis on muljed hoopis teistsugused. Meil on nüüd plaanis minna Husky ja malamuutidega jalgsimatkale. Metsas teeme lõket, sööme pirukat, keedame teed ja võib olla grillime ka midagi lõkkel. Otsustasime terve pundi sõpru kaasa võtta ja veeta üks aktiivne laupäeva hommik.

Kuidas teie saabuvat nädalavahetust kavatsete aktiivselt veeta?

Beebitoit ja imetava ema toidulaud ja kaduvad kilod. Üllatus üllatus.

Kõik muudatused kehakaalus, on otseses seotuses kehalise aktiivsusega. Eelmisel kuul liikusin 200 000 sammu, iga päev pea 30 000 tuhat sammu. Mitte üks gramm ei liikunud ega kadunud mu kehalt. Sellel kuul olen tänaseks kõndinud 536623 sammu. Olen joonud hajutatult päevas 2L vett, ja kärutanud enamasti vabas õhus ja käesoleva kuuga on kadunud üllatus üllatus 5 kg ja 525g.

Beebi sööb endiselt rinnapiima. Juurde on tulnud kodused püreed ja pudrud. Kasvab, mis mühinal. Ehk on kellegil head retsepti, mida jagada? Kuidas on suhted Salvesti või Hippi püreedega? Mida teie põnnid eelistavad või mida üldse ei söö?

Kevad

Oli kevad. Soe. Päike. Vihm ja Vikerkaar. Mõni hetk hiljem oli vaja sokid ja kindad üles otsida, sest sadas külma vihma, rabistas rahet ja lõpuks oli auto mattunud valge lumekatte alla. Kas talv tuli tagasi? Ma tõesti loodan, et see oli viimane ponnistus lumbehelbeid kallata. Ja pigem tuleb soe, soe varsti kohale.

Beebil on algavaks suveks väga mõnus autokombe Gomerakids`ilt.


GomeraKids teeb mugavaid ja vahvaid riideid lastele suuruses 50-110. Kõik tooted valmivad käsitööna. Nad kangavalikul püüavad lähtuda mugavusest, looduslähedusest, samas mitte unustades ilusaid lastesõbralikke mustreid. Enamus kangaid on üle 90% puuvilla sisaldusega ja Oeko-tex standard 100 või GOTS sertifikaadiga. Lõiked arendatakse lähtudes laste liikumismugavusest ja praktilisusest. Muidugi on nii pisikeste puhul ka oluline, et riietamine oleks võimalikult kiire ja lihtne. Väga meeldib, see, et suhtlemine on väga meeldiv, kiire ja pakutakse ka oma alternatiive välja, tellija poolt soovitule. Meie autokombe on siis vaat selline. Niiii äge!

Gomerakids. Autosõidu kombe suurusele 80/86

Gomerakids kahjuks ei tee suurematele lastele, kuid on selline tegija, nagu Remps. Rempsi tooted on võimalik kätte saada ka käest kätte, ja tegutseb siinsamas Tartus. Suhtlemine on väga kiire ja väga asjalik. Suurematele piigadele, valmisid Rempsilt, aga eriti uhked kevadised mütsid ja sallid ning ka mõnus liblikatega ja rõõmsa kollasega tuunika ja pükste komplekt.

Remps. Tuunika ja püksid s 128
Müts ja sall tüdrukutele kevadeks

Kellel eritellimusel ägedaid kevadisi riideid vaja, või beebile uhket autosõidu komplekte, või niisama bodisid, mütse, papusid, pükse vaja, siis kasutage fb mõjujõudu. 😉

Meil hakkab nüüd pudru ja püree pooltund. Ja oh, neid helbeid võib vaid tõesti kuuma teetassi ja aknakardina tagant piiluda. Ja täna on see õhtu, kus ma kirjutan oma lasteraamatu esimese peatüki…:) või siis hoopis, vaatan koledat koiotti…või loen ühte väga väga head raamatut.

Autor Colleen Hoover on mu väga suur lemmik, ja tema raamatud toovad mulle kananaha käsivarrele. Seekord siis sattus pihku “Pihtimused”. Käisin mitu korda raamatupoes piilumas, aga ei raatsinud osta. Ja lõpuks leidsin raamatukogust.

Millega oleksid sina valmis armastuse nimel riskima? Auburn Reed on otsustanud oma segipaisatud elu uuesti üles ehitada ega tohi endale lubada mitte ühtki eksimust. Ent kui ta tööotsingul ühte Dallase kunstiateljeesse siseneb, ei oska ta uneski näha, et ateljee salapärane omanik, kunstnik Owen Gentry ta jalust niidab.

Auburn otsustab riskida ja anda ohjad südamele, kuid avastab peagi, et Owen varjab suurt saladust. Mehe minevikukoorem ähvardab hävitada kõik, mida Auburn kõige rohkem armastab, ning ainus viis saada oma elu tagasi õigele rajale on lõigata Owen sellest välja. Viimane, mida Owen soovib, on Auburnist ilma jääda, ometi ei õnnestu tal neiut veenda, et teinekord on tõde sama subjektiivne nagu kunst.

Et nende suhe päästa, peaks Owen kõik südamelt ära rääkima – aga mis siis kui ülestunnistus on veel hävitavam kui tegu ise?

„Pihtimused“ on New York Timesi menuautori Colleen Hooveri („Ei iial enam“, „Lootusetu“) uus närvekõditav romaan suurest armastusest ning tõest, mis peaks igavesti saladuseks jääma.

See on vist esimene raamat, kus ma lugesin lõpulehed enne. Ja siis alustasin raamatu lugemist algusest. Minu jaoks väga põnevalt, tunnete küllaselt ja kaasa haaravalt kirjutatud. Mõtlema panev. Lõpp oli ootamatu, ( poleks alguses pidanud lõpust paari lk üldse lugemagi) aga seda ootamatum see lõpp oli ja tuli. Mõistmine sündis aga hoopiski mitu tundi hiljem. Vau.

Ootan järgmist Colleen Hooveri raamatut suure huviga. Mis teie lemmik autor, või viimati kätte sattunud ilukirjanduslik teos on? Kes on tekitanud “tibutagi”?

Autor

Kirjuta kommentaar