Kujutage ette, ette, et pöördute oma sõbra poole, kes on teile pakkunud, et tema kaudu on võimalik saada natuke soodsamatel tingimustel kuhugi minna, või midagi saada kusagilt. Ja et, sa oled siis selle sõbra poole, juba kaks korda pöördunud. Igakord kaubelnud ja siis lõpuks oma soovist loobunud.

Kujuta, ette, et teil oli järjekordselt jutt, et koos minna. Oled nõus, kõigega, mis sulle välja pakutakse ala sama pakett, mis tallegi pakutud. Sõber suhtleb ja lapib asjad kokku. Edastab sulle hinna ja sa arvad, et on liiga kallis. Olgu. Sõber mugandab pisut asju, räägib uuesti asjad läbi, saavutab kokkuleppe. Sa teatad, et on ikka liiga kallis. Sõber, uriseb pisut, aga lubab veel rääkida. Läbirääkimised on pooleli, kui sa siiski ise teatad, et …sa siiski loobud oma soovist.

Hmm. Olgu. Sõber, siis teatab oma partnerile, et vaat selline seis ja et niimoodi hoopis lood.

Sisimas mõtleb sõber ja partner endamiisi aga midagi sellist, mis trükimusta ei kannata.

Nagu käsitöölistelgi, on oma hind, millest alla ei minda. Ja see hind sõltub ajakulust, toorainest ja kulunud ressurssidest. Kuidas siis eeldada, et ka see sõber ja tema partner saaksid teha nii soodsa hinna, et see jääks omahinna tasemele või veelgi enam alla selle?

Tegelesin kunagi heegeldamisega. Tegin neid pisikesi öökulle. Oli siis viimane punt käes, mida facebookis näitasin, sooviga leida öökullidele sümboolne kodu. Huvi tundis üks inimene. Esmalt rääkis, et on täiega ilusad, nii armsad ja et tema tahaks neid. Küsis hinda. Ütlesin, et 5. Ta küsis kas kõikide öökullide hind on kokku 5 eurot ( öökulle oli 4). Ma ütlesin, et 1 tk öökulli hind on 5, mis sisaldab postikulu. Kallis! Kui selgus, et ta elab siinsamas ligidal, ütlesin, et toon ilma postikuluta kohale. Öökulli hinnaks, siis 4 eurot. Võttis aega 5 minutit mõtlemiseks, siis teatas, et liiga kallis.

Nii, temaga vestlemiseks kulutasin aega 10 minutit. Raiskasin oma aega, mil oleksin saanud midagi muud teha. Rääkimata sellest, et samal ajal olid, neid huvitatud keegi teised, kes neid hiljem ei soovinud, sest olid sarnased tooted mujalt saanud. Isegi, need vanamemmed, kes Balti turul oma kootud sokke müüvad, oma lõbuks teevad, või noh, et pensionilisa teenida…siis käiakse mööda, vingus näod peas ja liiga kallis, liiga kallis.

Ah, ma ei soovigi.

Autor

Kirjuta kommentaar