Tunded on lihtsalt tunded. Me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks. Negatiivne tunne kannab endas informatsiooni, et minuga ei ole kõik hästi. See tunne on nagu äratuskell. Ning see inimene, kellega seoses negatiivne tunne käivitus, on aga nagu kirjakandja või sõnumitooja. Nendega me ju ei pahanda, miks me siis pahandame nende inimestega ja solvume nende peale, kes tundeid äratavad?

Kadedus edastab sulle väärtuslikke sõnumeid. Kuid enne, kui need sinuni jõuavad, peavad need läbima mitu takistust selle tunde eitamisest kuni mahasurumiseni välja. Kui keegi ütleb, et ta pole mitte kunagi kadedust tundnud, siis pole ta ilmselt päris aus või on see tunne talle juba lapsepõlves olnud nii keelatud, et ta ei julge seda endale tunnistada. Kui kadedus ei jõuagi inimese teadvusse, siis ärrituse ja ohu tunnetamine on signaalid, mis sellest märku annavad. Inimene võib tunda ka vajadust kadestatavast olukorrast või inimesest eemale hoida, sest temas vallandub viha ja ärritus, mida pole aga sobilik näidata. Allasurutud tunnetel on kombeks võimenduda, sest neid pole piisavalt märgatud ega väljendatud.

Oluline on endale teadvustada, et tunded, mida me sageli tõlgendame ebameeldivatena, ei ole tegelikult halvad. Igal tundel on oma sõnum – emotsioonid annavad sulle olulist teavet sinu ja sind ümbritseva kohta. Küsimus on selles, mida sa selle teadmisega peale hakkad.

Kadeduse vallandab see, et me võrdleme ennast pidevalt teistega – mis temal on ja minul ei ole. Pille Teearu annab oma praktilises raamatus “Tunneme tundeid” põhjaliku ülevaate, mis on kadeduse ja armukadeduse tunde taga ning jagab nõuandeid, kuidas neid emotsioone enda jaoks selgemaks mõelda.
Kadedus on tunne, mida püütakse teiste eest varjata, kuigi võib öelda, et kadedust tunneb igaüks. Me ei räägi sellest, kuna ei taha avada teistele enda negatiivseid jooni. Meil on väga raske tunnistada oma kadedust. Parimal juhul suudame väljendada läbi nalja, et kadestan sind.


Kadedust ja armukadedust aetakse tihti segamini ja neid ei olegi lihtne eristada. Kadeda inimese kohta öeldakse, et ta on näost roheline 🤢 ja armukadeduse kohta ka, et see on rohesilmne koletis. Kadedus on primitiivsem, lihtsam emotsioon – tahan seda, mis teisel.
Kadeduse hea pool on, et see võib sundida inimest tegutsema. Minema spordisaali, et saada ka ilus keha. Või minna õppima, et saada hea haridus. Kui õpingud ja treeningud on tasemel, siis inimene taipab, et tal on seda kõike enda jaoks vaja ja kuigi algselt hakkas ta tegutsema kadeduse tõttu, siis oli see ikkagi hea ja vajalik just tema enda jaoks. Kadedus on seljatatud.

Me ei tea kunagi, milline suhe tegelikult tööga, hobiga, inimestega inimestel on. Me näeme üht, kuid tegelik olukord võib olla hoopis teine. Me ei tea kunagi, milline on reaalne situatsioon või milliseid raskusi ja takistusi mõni inimene on pidanud oma elus läbi elama. Seetõttu ära ole kade, vaid keskendu sellele, mis sinul endal on olemas ja mis teeb sind õnnelikuks!

Miks me täna üldse kadedusest räägime. Sest tunnistan puhtsüdamlikult, et olen paar korda tundnud kadedust, aga nüüd seda kõike kirja pannes, olen veendunud, et ma arvasin end kade olevat ja tegelikult häirib mind midagi muud. Nimelt, on üks inimene, minu tutvusringkonnas, kes alustas samamoodi blogi kirjutamist, kuid sotsiaalmeedias. Ja kutsub siis inimesi panema oma kirjutatule “like”. Mulle aga meeldib, kui inimesed ja loevad, leiavad ise tee minuni, sest keegi loeb, jagab ja tuleb nende kaudu järgmine, keda minu kirjutatu kõnetab. Ja tagasiside võibki täiesti sotsiaalmeedia ja emaili väline olla. Ja mul on neid inimesi, aitähh teile 🙂 kes te olemas ja kes tagasisidet annate. Sestma tean, mida te arvate, minu kirjutatust ja te ei vajuta “like” vaid seepärast, et olen teid kutsunud ja te tunnete, et peate minu kirjutatud “like”ma 🙂 Või, et tegelikult meeldib minu teema käsitlus, mitte ei mängi minu hullupööra armas sarkasm 😀või igalepoole turris hommikusonks.

Kui kadedust endas vaadata, siis peamiselt on see seotud ebakindlusega, mis söövitab nagu tuline raud tattood otsaette. Et keegi teine kirjutab ja on parem, huvitavam, ägedam, ilusam, seksikam. Või, et tema kirjutatu meeldib inimestele, tuttavatele rohkem. See võrdluslik mõtlemine, enda väärtuse pisendamine teeb haiget. Ojaa! Aga maailmas on kindlasti inimesi, kes on meist kuskil paremad või halvemad, aga lõppkokkuvõttes on nad samasugused inimesed nagu meie, vigadega ja ebatäiuslikud, plekiliste pükste ning karvadega.

Armukadedus, vabadus ja usaldus on tunded. Tunnetel on oma sõnumid, mida tasub märgata. Pühendumine, vangis hoidmine ja petmine on tegevused. Tunded tulevad, olenemata meie tahtest. Tegevused on aga valikud, mis saavad alguse meie tahtest. Ja see on üks ütlemata oluline erinevus.

Vaata, mis sinuga juhtub, kui õpid mediteerima, oma mõtteid ja tundeid juhtima. Vaata, mis sinuga juhtub, kui õpid oma hingamist kontrollima ning nägema elu ilu. Sinu isiklik kogemus ütleb sulle, mis on sulle õige. Kõigile ei sobi kõik. See on fakt. Kui me kõik oleksime ühesugused, siis meil poleks midagi uut kogeda. Kui sulle sobib liha, siis söö liha. Kui sulle ei sobi liha, siis ära söö. Tunneta, mis muudab sinu elukvaliteeti sinu jaoks paremuse suunas ja tee seda. Kui tahad nautida inimeseks olemist ja elada, siis tee seda. Aja taga oma rahulolu, usu või ära usu kedagi kõrgemat. Söö, joo, ole kade, tunne mida tahad, aga tee seda teadlikkusega, sest sinu teadlikkus asub sinu sees. Kellegi teise vaimustav kogemus võib olla sulle super pettumuseks, sest tema vaimustus on temas ja sinu pettumus sinus.

Ja just, me kõik oleme erinevad. Ja vahel võivad erinevad inimesed arvata, et nad võivad üksteise peale kadedad olla. Aga ausalt, ma eelistan pigem hoida ja kasvatada armastuse tunnet enda sees ja ümber. Ja meil on siiski armastuse blogi, eks 🙂 Kadedad olgu ikka pigem teised 😉

Suhtumine kadedusse ja sellega toimetuleku oskused kujunevad välja juba varases lapseeas. Kui põhiemotsioone – mõnu, rõõmu, hirmu ja viha – tunneb laps juba sünnist saati, siis mängueas (1,5 – 3 aastat) arenevad ühes minapildi kujunemisega ka sotsiaalsed tunded: uhkus, häbi, süü-, kadedus- ja empaatiatunne. Lastel võib nende tunnete intensiivsus väga erinev olla, kuid neid on oluline lapsele teadvustada.

Agressiivsus kuulub inimese iseseisvumise ja minapildi arengu juurde nii jonnieas, murdeeas kui ka täiskasvanu identiteedikriisides. Paariaastase lapse trots võib olla väga jõuline ja ka kõige kannatlikuma vanema proovile panna. Lapsel on vaja selles eas ennast ja oma piire tundma õppida. Ta hakkab mõistma, et ta on eraldiseisev isiksus ning võimeline teistega ise ja omal moel suhtlema. Kui vanem pidevalt nõuab, et laps loovutaks oma asju või oleks kogu aeg kõigi vastu lahke, takistab ta sellega lapse loomulikku enesetunnetust ning minapildi kujunemist. Nii võib lapsest kasvada täiskasvanu, kes ei hooli ei endast ega oma asjadest. Enamasti suhtuvad vanemad kadedusse aga halvustavalt, sest pole osanud ise sellega toime tulla. Laste kadedus põhjustab vanemates sageli suurt häbi ja ärritust.

Last ei tohi mingite tunnete pärast halvustada. Nõnda saab ta õppida, et kõik tunded on inimlikud ja ükski neist ei tee temast halba inimest. Küll aga tuleb selgitada, millised on teatud käitumise tagajärjed. Selleks on väga tõhus viis jutustada õpetlikke lugusid, kus laps ise on peategelane. Seda tuleks teha siis, kui laps on võimeline keskenduma, näiteks enne magamaminekut. Lase käiku kogu oma fantaasia, mis aitab lapsele omasel viisil mõista, kuidas suhted toimivad.

Jonnihoos pole mõtet midagi selgitama hakata ja midagi vägisi ära kiskuda. Pigem püüa jääda rahulikuks ja leia midagi, mis viib lapse tähelepanu mujale. Mõtle välja mõni uus tegevus või paku jagamiseks asja, millest lapsel pole nii kahju.

Lapsed kogevad sageli kadedust ka siis, kui tunnevad, et pere teine laps on eelistatud olukorras, sest nad võrdlevad ennast õe või vennaga. Vanema ülesanne on last tunnustada sellisena, nagu ta on, ja rõhutada igaühe erilisust. Kui laps tunneb oma väärtust, väheneb tema vajadus end teistega võrrelda. Mängimine, vestlemine, koos veedetud aeg aitab lapsel tunda end väärtusliku, enesekindla ja tähtsana.

Nõuanne:

Kuidas lapse tunnetega toime tulla
1. Teadlikkus. Ole teadlik oma tunnetest, kehakeelest ja teistest sõnatutest märkidest enda ja lapse vahel.
2. Empaatia. Ava oma meeled lapse kogemustele. Püüa mõista, kuidas tundub olukord lapse vaatevinklist, ja väljenda seda.
3. Side. Püüa luua dialoog, selle asemel et monoloogi pidada.
4. Selgitamine. Selgita lapsele eakohaselt (kasvõi enda väljamõeldud muinasjuttude abil), kuidas inimestevahelised suhted toimivad.
5. Individuaalsus. Austa lapse erilisust ja isikupära ning tema õigust oma mõtetele ja arvamusele.

Siinkohal võib alati “mängu” tuua ka teraapialoomad. Spetsialisti juhendamisel ja ootustevaba loomaga suhtlemisel on tervendavad mõjud. Ka siis, kui see loom on kodune pere lemmik.

Mu elu üks suurimaid õppetunde on taipamine, et inimesed ei tunne tundeid, vaid käituvad nagu tunded. Kui neil on valus, teevad nad haiget. Meil ei lähe hästi ja me pole õnnelikud, kui astume üle oma sisemistest, veel hullem, teiste piiridest. Meie sisemiste piiride valvuriteks on häbi- ja süütunne. Välise piiri ületuse korral annab endast märku viha.

Inimene ei sünni häbi- ja süütundega. Need on sotsiaalsed tunded, mida
õpetavad meile vanemad ja keskkond, kuhu satume. Tänapäeva ülikaitsev
ühiskond sõdib nende tunnete vastu. Me ei taha neid ise tunda, veel vähem oma lastele õpetada. Justkui häbi ja süütunnet tunda ei tohikski. Sedasi need väikesed koletised kasvavadki.

Häbi- ja süütunne on normaalsed tunded. Kui teeme kellelegi haiget, siis on normaalne, et tunneme süüd, sest kellelegi haiget tegemine ei ole okei. Süütunne aitab meil edaspidi taolist tegu vältida. Kui meil on häbi, siis aitab see ebameeldiv tunne meil mõelda, kas järgmine kord tasub kellestki seljataga rääkida? Kes meist siis saavad, kui need tunded puuduvad? Õelad. Halvad, pahatahtlikud inimesed. Häbi ja süütunne takistavad meil muutumast sotsiaalseteks hälvikuteks.

Olen üsna kindel, et ühe normaalse, tavalise inimese teeb õelaks enda vajaduste mittekuul(a)mine, valu mittetunnistamine ja võimetus oma tunnetega toime tulla. Kui negatiivsete tunnete tundmine oleks mõnus, oleks vist kõik palju parem.

Kahjuks aga pole enamik tundeid mõnusad ja eeldavad tihti abi ning toetuse vastuvõtmist, olgu selleks siis teraapia, meditatsioonid või muud meeleseisundit abistavad tehnikad. Paraku kipub ühiskond „märgistama“ kõiki neid, kes julgevad tunnistada, et käivad terapeudi juures, otsivad abi või püüavad enda mõistmiseks viisil-teisel sügavamale kaevuda.

Tugevus on nõrkus. Tunnete tundmine ja oma elu eest vastutamine on nõrkus. Ja nõrkus – oma tunnete ignoreerimine, oma valu teiste peal väljaelamine – on justkui tugevus.

Inimesed on vahel ikka naljakad.

Autor

Kirjuta kommentaar