Mida päev edasi, seda enam tundub oma lähedaste peale vaadates, nutiseadmete liigkasutamine mitte ainult noorte probleem. Nutiseadmete ja eelkõige sotsiaalmeediakanalite liigkasutamine on nähtamatu probleem, mis on kaaperdanud inimeste, ja laiemas plaanis ka ühiskonna keskendumisvõime.

Interneti liigkasutus mõjub negatiivselt ka inimeste vahelisele suhtlusele. Tihti vestlusakendes ja kommentaariumites tekkivad virtuaalkonfliktid jäävad pikemaks perioodiks vinduma ning on emotsionaalselt kurnavad.

Nutiajastul küsimus, kas me üldse õpime suhtlema ja mõista enda tegevuse tagajärgi päris maailmas. See puudutab eelkõige noori ja lapsi, aga ka suuri.

Me naersime mõned aastad tagasi, nende sõprade üle, kes õhtul koos perega ühes toas istusid, kuid kumbki paariline oma diivaninurgas, süvenenud telekasse, või arvutisse. Praegu on levinud trend sukelduda oma telefoni, kus siis avar maailm scrollida facebookis, meediaväljaannetes kui niisama ennast nö välja lülitada ja mängudemaailma sukelduda pea ees. Ja tegelikult, pole see enam koht, kus nalja heita, sest mõned aastad tagasi, tekitas see liigne netielu suhetesse väga palju probleeme. Seepärast oleme püüdnud kontrolli all hoida ka seda telefonide ja nutiseadmetesse unustamise maniakaalsust. Paraku, pean ma vist tunnistama, et hoolimata erinevatest katsetest ja püüdlustest, olen ma selles osas ebaõnnestunud.

Kui minu enda püüdlused, ennast kontrollida ja kasutamaks võimalikult vähe aega enese ja teiste arvelt on õnnestunud, siis seda enam ma näen, mis toimub minu ümber. Lapsed lähevad õue – kui mina võtan nutiseadmed käest, on õues teised lapsed oma nutiseadmetega ja vahel nad istuvadki päevad läbi ja kuulavad muusikat, vaatavad videosid ja nende meelest on see äge ja igati normaalne ka. Või suured inimesed, raskest päevatööst väsinuna sukelduvad online maailma mängima, lülitades enda jaoks kõik muu välja. Ma olen täiega seda meelt, et nutiseadmed on kaaperdanud ühiskonna. Suva see ühiskond, seda nagunii muuta väga ei õnnestu. Aga omas kodus tahaks ikka perele olla kallim, kui see väike tahvel, mida kõik nii kalliks peavad, et selleta isegi vetsu minemata olla ei saa. Mis peab olema alati kaasas, kui õue minnakse, puhkama sõidetakse või üleüldse kui peaks oleme perekeskne kvaliteetaeg.

Vahel on tunne, et telefon ja sealne põnev sisuloome, ajaviite võimalused tapavad igasugused tähelepanu ja vahetu suhtluse. Mõni vahest võib olla on selle seadmega nii ära harjunud, et oma kaasa kodus, võib vaid ohates, vaadata kuidas pereliikmed tema ümber usinalt scrollivalt helendavat ekraani, ühmates midagi küsitud küsimusele. Veel enam, kui pisemad piigad, kel oma helendav ekraan puudub, tuleb meelde aegajalt mitmeid kordi päevas teha kallisid ja niisama juttu ajama tulla, siis ülejäänud kamp on helendava ekraani lummuse poolt kaaperdatud, et muutuvad kurjaks, kui palud neil teha midagi, mis nende kallist aega võiks scrollimisele lühendada.

Millal sa kallis inimene oma kallile kaasale/mehele/ naisele/ lapsele ütlesid, et ta on sulle kallis ja sa armastad teda, ning temaga koos ajaveetmist nii, et sa kohe kohe helendavat ekraani enda ja nende vahele ei kahma? Millal sa hellitasid oma partnerit päris reaalselt kohal olles, mitte vaid sõnadega virtuaalselt mängides. Selline ahviarmastus oma nutiseadme vastu ei saa kunagi hästi lõppeda.

Ka täiskasvanud, selle asemel, et lugeda lastele peale nutiseadme kahjulikkusest, võiks vaadata ka oma harjumused üle. Ja siis teha vastavad korrektiivid, et näidata eeskuju, et lapsed näeksid eeskuju, et näha maailma nendemoodi. Läbi oma silmade. Mitte helendava ja reaalsust moonutava ekraani.

Mina, isiklikult olen hetkel väga pettunud. Ja tänase päeva lõpetab minu jaoks emotsioon, kus ma reaalselt tunnen, et ma olen armukade nende mitme helendava ekraaniga nutiseadme peale, kes reaalselt on võtmas mu koha ja on haaranud pereliikmete üle võimu 🙁

Siia lõppu sobiks veel mitmeid Karupoeg Puhhi mõteterasid sõpradest ja sõprusest. Aga piirdugem ühe dialoogiga, milles Notsu küsis: “Kuidas kirjutatakse sõna armastus?”. Puhhi vastus oli: “Armastust ei pea kirjutama, seda peab tundma”. Kujuta nüüd ette, et see vestlus arenes modernses sõnumikeskkonnas.

vahetut suhtlust, kallid pereliikmed, ootab te emps 😉