Kas te olete näinud kunagi kedagi jalutamas tiriva koeraga? Ühes rihma otsas on koer, teises rihma otsas tema peremees ja rihm on pingul. Kas nad jalutavad koos? Koera saab jõuga kinni hoida ja paljud seda ka teevad, sest nii on lihtsam. Aga kas teil tuleks pähe kunagi mõte, minna jalutama tiriva hobusega? Vaevalt küll! Selleks, et teil tuleks üldse pähe mõte hobusega jalutama minna, peate te esiteks hobuseid armastama ja teiseks looma usaldusel põhineva suhte.  Muidugi on näiliselt väga efektiivne lastega töötades autoritaarselt kõik paika panna, aga see on minu jaoks nagu jalutuskäik tiriva koeraga – kellelgi pole hea tunne, ei minul ega koeral. Pealegi toimib see ka ainult teatud vanuseni. 

Mõned näited ja mõtted tööst hobustega, mis sobivad ideaalselt tundidesse, mida viiakse läbi lastega lastele. Postitust ajendas kirja panema, tähelepanekud oma koolilaste koolisuhtluse vajaka jäämisi õpetajate poolt. Panen kirja, kuidas mina teraapiatundi läbi viisin nii hobuste ja lastega. Hobuste puhul on hästi oluline minu jaoks see, et me päris tihti, lihtsalt oleme koos. Ei tee trenni, oleme koos üksteisega. Sügame teineteist, jookseme, mängime, suhtleme. Ka laste tundides võtan ma erinevaid rolle, olles vahel lihtsalt üks liige mängus, võrdne lastega. Kõik meie tunnid algavad väikese vestlusega, häälestusega tunniks. Lisaks veel trenni välised tegevused nagu töötoad, laagrid ja perepäevad – see on kõik kontakti hoidmiseks ja kasvatamiseks. Arengut ei saa aga tagant sundida ja kiirustamine ei tee olukorda paremaks.

Üks suurem mõte, mis seotud tähelepanekutega laste ja hobustega. Selle olulise mõtte on välja öelnud, minu suur eeskuju Eda Vallimäe. Kuna minu mõtted haakuvad tema omadega, kuid tema on need ilusamini kirja pannud, kui mina osanuks, sestap jagan teiega tema tähelepanekut. 🙂

Tihti soovivad ratsanikud ratsutamiskunsti treeningutega või teraapiatundides osaleda,  tegeleda just seepärast, et olla hobusega rohkem “nagu sõbrad”. Seda kuulen mõnikord, et õpetatakse ka lastele. See on aga üks suur viga arvata, et me oleme hobusele kui sõbrad…Jah, me soovime olla sõbralikumad (so arvestavad), kuid hobuse jaoks peame olema õpetaja rollis. Ja hobune on meie õpilane. Õpetaja roll ei ole sõbra roll. Õpetaja, kes näitab (oma kehaga/käitumisega) eeskuju, on rahulik, vajadusel kehtestav, teeb turvalisi valikuid, kuulab hobust ja võtab ilmtingimata hobuse seisundit (nii füüsilist kui vaimset) arvesse, kuid siiski ei ole ta sõber… Õpetaja kui liider, mitte kui üks nõme mölisev boss 😀 Kui kaks sõpra otsustavad minna jalutama ning üks ütleb, et läheme täna hoopis kinno, siis esimene sõber tuleb vastu ning minnakse kinno. Järgmisel päeval tuleb teine sõber vastu ning minnakse jalutama. Ainult see ei kehti hobustega 🙂 Selline “sõbralik suhtumine” hobusesse on alati lõppemas sellega, et hobune teeb enamus aega seda, mida ise soovib ning ratsanik (eriti veel laps) hakkab hobusele omistama iseloomuomadusi, mida loomadel ei ole. Sellised ratsanikud ei edene oma treeningus. On aga äärmiselt arendav õpetada ennast ja lapsi olema hobuse jaoks õpetaja, kes oskab tunda empaatiat, näeb teise elusolendi vaatevinklit ning ka vajadusel kehtestab piirid. Sest kui õpilane on tunnis ärev (hirmunud), magab või tegeleb muude asjadega, siis ei ole võimalik talle midagi õpetada. Ning iga kord kui me hobusega koos midagi teeme, siis läbi oma käitumise me õpetame teda- olenemata, kas me seda teadvustame või mitte.  

Kogu ratsutamiskunsti filosoofia põhineb hobuste imetlusel ning nende kuulamisel ning seda ideed väljendan väga tihedalt nii sellel lehel kui igapäevaselt inimesi ja hobuseid õpetades. Selleks, et olla hea õpetaja, tuleb areneda, hobust kuulata, teda arvesse võtta. See ongi ju õppimine. Pidev tagasiside hobustelt- kui hea õpetaja ma olen, kas hobune tahab minuga olla, kuidas ta ennast tunneb, kas ma saan midagi muuta, et läheks paremini? Seda kuulamist ja arvestamist ka selles postituses rõhutasin. Ei ole võimalik olla hea õpetaja, ilma et me hobustelt enda ja elu kohta õpiks. Antud postitus sai õhutuse aga just seetõttu, et nii nagu lapsed ja koerad vajavad koolis/trennis õpetajat, kes on eeskuju (igas mõttes), siis seda vajab ka hobune. See ei tähenda, et õpetaja on nõme boss, kes möliseb ja õpilast ei kuula, vaid vastupidi- õpetaja on liider, kellega on õpilasel tore olla. Ja me peame leidma viisi, et õpilasel oleks tore olla 🙂 Aga iga inimene (ja laps), kes võtab ja hakkab hobusega tegelema/treenima on hobuse jaoks juht, kes näitab kuidas inimese keskkonnas olla- lõdvestuda, kuulata inimest.

Ja selleks peame omakorda hobust kuulama, sest kui vaid möliseme hobusega, siis ei taha ta meiega koos olla. Kui me võta endale juhi rolli- see ongi õpetaja roll- siis ei õpi hobune pingelistes olukordades lõdvestuma ega inimest usaldama, ning need vaesed lapsed, kes püüavad vaid sõbrad olla hobustele, hakkavad (pingeolukordades) hobuste kallal näägutama, vinguma, muutuvad emotsionaalseks (lausa vihaseks) ja nimetavad hobuseid inimlike omadustega, mida neil ei ole. Sellise käitumisega ei ole nad hobusega sõbralikud, vastupidi hoopis ja nad ei mõista neid, sest neile pole õpetatud, et hobune vajab treeningtunnis olles õpetajat, juhti ja mitte sõpra. 

Autor

Kirjuta kommentaar