Ongi nii, et mu tutt uue beebi Põnni  saabumisest on möödas juba neli kuud. Õigemini 27.11 saab täpipealt 4 kuud. Oli ammu teada, et see beebi on teistmoodi ja mõjutab kõike, mis meie elus toimub. Nii on ka olnud. Suuremad lapsed on jätkuvalt väga vaimustunud. Ime, et beebi veel katki musitatud ja kallistatud pole. Nüüd on tüdrukud  ka üle saanud šokist, et beebi ei hakkagi nendega kohe mängima ja ringi jooksma. Kõige suuremad lapsed mõistsid seda muidugi varem ka, kuid neljane-kuuene olid täitsa segaduses 😀

Poeskäimised…..eee…jah 😀 Ma pole kunagi viitsinud kaua poes riideid ja jalanõusid otsida. Teha seda koos igavlevate väiksemate lastega, pidevalt näljase beebi ning tüdinenud koolilastega… Jah, järgmistel aastatel luban tublim olla ning terve suve shoperdada!

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma armast beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond. 

Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad? Mäletan aega, kui unistasin aastaid vaid ühest lapsest… Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. Õnn on oskus  hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole. 

Autor

Kirjuta kommentaar