Vahel ma loen ajalehti. Ja vahel ma mõtlen, et on ka alles uudised valmis kirjutatud, et kas tõesti inimestel ei ole tõepoolest muud tarka teha, kui kirjutada kellestki teisest niipalju soppa ja haiget tegevaid artikleid, et mismoodi erinevad ajakirjanikud koolikiusajast? Ajakirjanikud enamasti kirjutavad siiski ühe poole nägemusest ja kui see ükspool tahab teisele käru keerata, siis läbi ajakirjaniku on see juba kõrgem pilotaaž, sest ajakirjanik paistab olevat eesti meediaruumis kui jumal ( kõrgem kui kohus), kelle väljaütlemistel on jõud teinepool sügavale mutta tampida. Nagu koolikiusamiste puhulgi, kui hiljem tõde selgineb, ei ole suurtest kiuslikes tõbrastes nii palju julgust, et oma ohvrile silma vaadata ja siiralt vabandust paluda. Ei, enamasti lükatakse see vastutus sujuvalt kellegi teise kraesse ja tagajärgedega toimetagu ohver ise…

Näituseks selline artikkel. Usun, et kõik on kursis. Seega, petitsiooni algataja, võis Kivisaare mainet kõikvõimalikul moel rikkuda ja teotada, kuid leiab et talle esitatud nõue rikub hoopis tema õiguseid ja sõnavabadust.

Olles ise just hiljaaegu olukorras, kus minu kohta tehti kaebus ühele KOV ametnikule, ja räägiti see kaebus niivõrd suureks, et ametnik teavitas, et tema peab teatama kohalikule politseiametnikule KUI teine lapsevanem samuti avalduse politseipoole teeb. Ja see kaebus sisaldas naeruväärset ja 100% ümberlükatavat infot ( mille ka ma muidugi esitasin) …kuid minu maine sellise kaebuse tagajärjel sai ju kahjustada, kas VABANDUS mulle esitati? Eip. Kindlasti mitte. Ainuke asi, mida mina siin teha saan – on kas pöörduda kohtusse VÕI rääkida avalikult oma versioon (mida tõendab ka kirjavahetus ja vestluse salvestused) meie ühisele tutvusringkonnale. Teeksin seda…aga siis madalduskin ma täpselt selle kaebaja tasemele. Ja kohe kindlasti ei asu ma selle kaebajaga ühel tasemel. Seega, ma lasen sel siis hetkel olla. Aga kas see minu mainet nüüd kahjustatud tasemel parandab? Ei paranda ju. Aga õnneks ilmselt on kahjustused väiksemad, kui kaebaja saavutada lootis. Kuigi muidugi need põhjused, miks selline kaebus tehti on üleüldse arusaamatu ja segased lood nagunii.

Niisiis, kiusajatest jah. https://www.facebook.com/kiusamisvabakool/photos/a.171766302998462/1723381191170291/?type=3&theater

Selleks teadvustamiseks pidi siis taaskord midagi juhtuma. Sellist tõsist, mis tooks artikli kirjutamiseni ja paljude inimesteni kes taunivad koolikiusamist. Aga kus on need taunijad siis, kui laps, ning lapsevanemad otsivad abi. Kui laps tunneb end koolis kehvasti, kui tekivad ärevushäired, lapsel tekib vastumeelsus….kus on need aitajad või taunijad, kes oleksid valmis erapooletult neid asju kooliseinte vahel lahendama. Olen aus, sellist asja pole ega tule ka. Kuid jutujätkuks võib ju iga kurva sündmuse tagajärjel sõna võtta ja näidata, et me ei tolereeri teiste inimeste alandamist, kiusamist. Kuid mis on meil kui täiskasvanutel eeskujuna ette näidata?

Kas ülaltoodud näide on eeskujuks kuidagi? Kas eeskujuks on kui mitmeid aastaid järjest, ühes samas koolis, erinevad lapsevanemad kurdavad et õpetaja kuuleb neid küll aga ta ei kuula, mis on mure – ning enamikud endast ja lapsest hoolivad lapsevanemad lahkuvad vestlustest konkreetse õpetajaga pisaraid lahistades, sest õpetaja silmis on just lapsevanem saamatu, halb ja üdini saamatu. Mis on nende aastate jooksul muutunud? Ei midagi.

Mulle öeldi kevadel, et keegi on loonud minu kohta endale kujutluspildi ja vastavalt sellele ka minuga ning minu lastega käitunud, kov vastutava lastekaitsetöötaja näo sees. Kas sellest muutus midagi selle ütlejale? Ei. Aga mina tundsin ennast halvasti, sest mingisest tagaselja rääkimisest umbes 20 aastat tagasi on loonud koolitöötaja minust endale pildi, mis on saanud põhjenduseks kuidas minuga käituda? Ja tema ju jagab seda pilti minust seal koolikeskkonnas.

Või minu lapse endine klassijuhataja oma klassivenna ema, kelle laps pidevalt minu last milleski süüdistas. Näitas näpuga ja valetas. Kas see laps või vanem käis ja vabandas? Ei. Ta hoopis tõi välja talle ühest teisest juhtumst räägitu, mis meie valesti tegime. Kui tema laps, meie aleviku mänguväljaku jõhvi sisse keris koos kaaslasega, …ma arvan, et see vanem isegi ei tea, millega tema laps tegeleb. Kui ta väidetavalt jälgib me blogi, siis peaks ju teadma, kuid nagu ma olen juba aru saanud, siis mu blogi loetakse aga nähakse ainult seda, mis riivab ja kuidagi lugeja ennast puudutanuda tunneb…seda millest tegelikult jutt käib läheb sujuvalt mööda. ERITI veel, kui ma puust ja punaseks välja kirjutan, et me pere ootab ka teatud asjade eest vabandust 😀

Meie võtame oma tegude eest vastutuse. Ja kui oleme eksinud siis vabandame ka.

Siinkohal ongi see koht, et tegelikult ka mina ise võiksin olla väljaütlemistes natuke tagasihoidlikum, sest nii suulise sõna kui kirjasõnaga on selline naljakas asi, et mis lendu lastud, seda enam tagasi ei saa. Niigi võikski tegelikkuses mõelda, mida öelda, mida mitte ja paljud kahekõned hoopis enda pähe jätta. Mina siin ükspäev olin lapsik. Jah, ma oskan olla lapsik ja ma suudan ka ajada jonni ja siis jonnaka lapse kombel, muidugi hiljem aru saada küll, et ma ei olnudki tegelikult pahane selle inimese peale või tema toe peale vb vaid hoopis seetõttu pahandasin, et võtsin seda kuidagi mingi muu emotsiooni baasil. Enne tigedat vastunähvamist võiks alati mõelda, et miks ma just nii tunnen.

Miks me ei selgita oma väljaütlemisi või miks me ei lase teisel selgitada oma väljaütlemist. Ning kui kirja teel selgust ei saa, lepi õige kohtumine kokku ja neutraalsel baasil arusaamatus lahendada enne kui see üle võlli keeratakse ja mõistusega enam võetav pole.

Milleks on vaja iga pisiasja peale meediasse joosta? Miks on vaja meedias lahendada oma musta pesu ja seda kõigi teiste silmade all lahata. Kellel on õigus, kellel pole. Kellel on rohkem õigust. ….. Mis sa selle õigusega peale hakkad, kui sinu pere selle jama pärast võib hiljem kannatada ja ega mis interneedusese paisatud, siis ka seda enam ju tagasi võtta ei saa. See läheb ringlema, ja igaüks paneb oma suva ja meele järgi vürtse juurde. Ja siis ….. ühesõnaga mõtleme enne kui midagi ütleme või kirjutame. Sõnavabadus või mitte, siis kuskil jookseb siisgi eetilisuse ja elementaarse viisakuse piir.

Niimaa siis mõtlesin, sest tegelikult me ootame kõik teistelt uusi võimalusi enda tõestamiseks, aga me oleme hirmus kitsid, seda võimalust ise jagama…Me ei peaks käituma teisi pisendavalt, või tegema neid maha, sest me ise tahame paista välja paremad.

https://www.facebook.com/search/top/?q=Sleeping%20Yogini&epa=SEARCH_BOX

Teeme pigem nii, oleme need kes oleme ja laseme teistel ka olla.