Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, on nagu hoop kõhtu.
Ma vist pole olnud seni kõige parem kogukonna tüüp ka.
Kuidas oma eksimusi kõige paremini parandada?

Tuleb kõigepealt oma eksimusest aru saada ja kui sa oled hajameelne udupea, siis vahest võtab see aega, sest kui iseendalegi tundub, et sa pole teravaim pliiats karbis, kelleks sa seni pidasid, siis seda enam tundub isegi mis-iganes edasi tegutsemine totter ja nõme. Isegi vabandamine tundub olevat väär.

Eksid. Tunnistad ja siis vabandad. Lihtne ju ning muud keerulist siin ju pole. Aga… Mulle pole vabandamine kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi oma eksimuste tunnistamine ja seda enam, kui ma päriselt olengi eksinud. Ja vabandus on seda raskes kui oled eksinud oma eeskuju vastu või tunned, et oled liiga teinud inimesele, keda tahaksid pidada oma sõbraks.


Ma pole kunagi varem niipalju ridu maha kustutanud kui tänase postituse juures. Täna oleks niipalju öelda lisaks varem öeldule ja ’deletida’ varem öeldust mõned read.

Alustagem siis vist algusest. Viimasel ajal unustan ma asju ära ja paari viimase nädalaga olen kui külmaks talveks valmistuv pruunkaru, istuks soojas ja mugiks kahe suupoolega suhkurt sisse. Segamise ajal urisen nagu kuri karu ikka 🐻

Ma tunnen, et olen minetanud kevadest saati oskuse mõista mida- keegi- miks – teeb- ütleb, märgata pisiasju ja baastausta, mida ma selle inimese kohta olen enda jaoks salvestanud, sest ma olen olnud hõivatud eneseteostusega ja püüdlusega olla oluline inimgrupis, kus tegelikult minu reaalset osaluspanust ei vajatud.

Ma unustasin ära need toredad inimesed, kes meid möödunud jõulupühade aegu oma vahvasse kogukonda vastuvõtsid. Unustasin ära, selle vahva enesetunde, mis tekkis koos nendega ühise laua taga istudes ja/või koostoimetades. Tol esimesel korral, võõrasse seltskonda tundus nii kõhe sulanduda, sest ma ei pea end eriti kergesti kohanevaks. Aga millegipärast oli nii, et ma oleks läinud nagu headele sõpradele külla. Ei olnud võõristust, pilkude heitmisi ega muud sellist, kus tahaks käed seljataha peita ja sügavamasse trepialusesse konkusse peitu pugeda. Unustasin ära, et kuhugi kuulumiseks, ei pea ma endal naba pooleks võimlema, et kellegile meele järgi olla, mahtumaks kellegi teise visioonilikku loodud projekti, juhituna kellegi teise tähelepanuvajaduslikust missioonitundest. Kõik olulised väärtused, põhitõed olid unustatud ja eneseväärtuslikud põhimõtted ära põlatud. Tahtsin lihtsalt osaleda kellegi teise poolt loodud taktilises meeskonna juhtimise projektis, sest tahtsin kuuluda kuhugi, kus vajatakse minu tööalaseid teadmisi kontakte ja oskuseid, et mina saaks tõestada, et ma pole neist sugugi kehvem. Onju nõme!

Halleluuja! Ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Olen see, kes olen ja kuhugi kuuludes ei pea minetama oma väärtushinnanguid, põhimõtteid või aastatega kogutud elutarkusi -kontakte selleks, et kellegi teise visioonilikku missioonil osaleda.

Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Alles eelmisel nädalal suutsin ma ülereageerida ühe väga toreda ja vahva inimese peale, sest ma ise unustasin ära ühe lubaduse, mille talle andnud olin. Mille tõttu tekkis segadus mulle olulise sündmuse korraldamisel. Õnneks muidugi tekkinud probleem lahenes mõistlikult ja mitmete inimeste vastutulelikkuse tõttu, kuid kahjuks ei olnud mina see, kes oli mõistlik või vastutulelik. Mina olin pigem, see kärsitu tulehark, kes kõiki mõistmatuteks tembeldas. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, oli nagu hoop kõhtu.

Eriti nõmedana tunnen ma end praegu, kus fb- s jagas mulle väga hea tuttav inimene, meie ühise väga toreda, -minu jaoks kohati isegi eeskujuna figureeriva naisterahva jaoks olulise etapi lõppemist tähistava pildiga.

Päriselt. Nii nüri pliiatsina ma polegi end veel tundnud. On olnud ligilähedaseid hetki küll, kuid täna hommikul tundsin ma end küll väga “nürina”.

Ma kuulun aastavahetusest saati Juula Küla Heaks perre.Ja mul oli väga hea meel ja rõõm liituda, nii südamliku ja toreda seltskonnaga. Mul on siiralt kahju, et olen jõudnud nii vähestest ettevõtmistest osa võtta. Kaldusin väheke iseendale seatud sihist kõrvale. Aga juulalased juba teavad, kuidas sõbrad kokku tuua, liita ja meeles pidada, nii et see on kantud ühisest kõiki haaravast kogukondlikust tundest.

Üleeile 22.08.20 tähistati Juula külamajas ja hoovil Enn Kaalepi elu. Avatud oli mälestuste galerii ja kohapeal kohvik.

Ma ise üritusel kohal ei viibinud aga tehtud ja jagatud pildid jutustavad oma lugu. https://m.facebook.com/katrin.kaalep/posts/pcb.3230826547032408/?photo_id=3184537668260130&mds=%2Fphotos%2Fviewer%2F%3Fphotoset_token%3Dpcb.3230826547032408%26photo%3D3184537668260130%26profileid%3D100000567514402%26source%3D49%26refid%3D17%26_ft_%3Dmf_story_key.3230826547032408%253Atop_level_post_id.3230826547032408%253Atl_objid.3230826547032408%253Acontent_owner_id_new.100001117830961%253Athrowback_story_fbid.3230826547032408%253Aphoto_attachments_list.[3184537668260130%252C3184537674926796%252C3184537661593464%252C3184537791593451%252C3184537884926775]%253Aphoto_id.3184537668260130%253Astory_location.4%253Astory_attachment_style.album%253Athid.100003152829627%253A306061129499414%253A44%253A0%253A1598943599%253A-2835073680529953768%26__tn__%3DEH-R%26cached_data%3Dfalse%26ftid%3D&mdp=1&mdf=1

Ja see kõik teebki ühest külast, erinevatest majapidamistest pärit, teistest ja endast hooliva kogukonna- suurepere.

Aitähh, et hoolite! 💚




Autor

Kirjuta kommentaar