Igas päevas on hea, see, et mul on kodus armastust nii kuuni, kui tagasi ja õmber mitu tiiru siia-sinna. Mul on need nunnud heledad silmad, blondid juuksed ja mitme kalliralli jagu tugevad käed ja sõrmed, mis juustesse kui takjad haakuvad. Mu kõige kõige pisem. Ja need suuremad ja natuke väiksemad, kes hommikul voodis ärgata ei suuda ja õhtul magama minna tõrguvad. Suvi on veel meeles ja ei taha see sügise rütm veel tulla. Muidugi, kui emme on pahur, kui käsi valutab, siis ikka püütakse varem minna. Mõni õhtu tuleb seda keelamist ikka rohkem ette.

Aga kui päeval elimineerida telekas, telefonid ja sundida lapsi õues rohkem värskes õhus olema, siis on lootust ka mõistlikumal ajal magama saada.

Täna otsisime, siis väikese põnniga värve, hoopis järve äärest. Leidsime värvid ja terve kamaluga kive. Niisamuti kivid, millel sisaliku kombel kõhuli kõhutada ja päikesekiiri püüda. Ka sillale jõudsime – järvepõhja uudistama. Hoolimata kõigest muust tühjast tähjast oli tänases päevas palju head ka 😉

Autor

Kirjuta kommentaar