On olla koos ja teha, midagi sellist, mida igapäev ei näe, ega tee, kuid käib talveilmaga kokku, nagu saksofon ja huulik, või mesi ja sai. Ja seda siis, siinsamas, kodu lähedal, umbestäpselt 100 + sammu.

Seda siis mitte päris, iga päev, või õhtu. Tean, et eile oli see võrratu võimalus. Täna kogusin, oma kamba kokku, ja tegime ka ära. Aga, kellel, huvi tärkas, siis nädalavahetusel, järgmisel on ka see võimalus. Täpsuse huvides, tuleks see info täpsustada😀

Igatahes, kui õues on läinud pimedaks, õue valgustab suur kuu ja tähed, ning mõni latern. Kui kivipargi lähedal on toodud õlepakid ja värvilised jõuluküünlad ning vahvad puidust loomakujud, mis kaugelt vaadatuna, päris ehtsad näivad, siis on õige aeg….

Õige aeg, nabida kinni vahva särasilmse ja laia naeratusega päkapikumütsiga neiust, ja tema suurest, rahumeelsest hobusest, kes vedamas vankrit, kus istumine ära sätitud, pehmed tekid pealevõtmiseks ja külmanäpistuse eest peitu pista, sõrmed.

Kui hästi küsida, siis võib olla, saad jutule ja saad sellise kogemuse osaliseks, mis ületab igasuguse äpijoovastuse su nutiklotsis.

Meie käisime täna oma kodukandis sõitmas hobuvankriga. Lapsed laulsid jõululaule, ennastki haaras, nagu kaasa, 😀kuigi ma end eriti laulusõnade asjatundjaks ei pea. Lapsed, uurisid hobuste kohta igasugu asju ja suurelt jaolt need ka vastuse said.

Aisakell , hobuse kabja rütmiline põntsumine vastu teed, jõululaulud ja paras törts karget õhku. Võimas.😊

Pärast vahvat sõitu, läksime koju tagasi, keetsime kuuma teed ja krõbistasime lasteaia jõululaadalt ostetud vahvaid krõbedaid vahvleid.

Elamus missugune.

Kindlasti on kavas korrata, kui lumi on maas. 😉