Vahel, ma mõtlen, et inimesed on kummastavad ja mõtlemisvõimega isiksused. Tihtipeale aga ma vaatan ja imestan, mõeldes, kes me eest mõtleb või otsuseid teeb. Ühel hetkel tehtud, kaalutletud otsus, teisel hetkel enam nii arukas ei näigi. Või vastupidi, uisapäisa otsus ja tehtud tegu, jätavad endast sügavaima jälje, kui algselt arvatud. Aga mõlemad otsused, tunduvad olevat seemneiks, mille vilju järgmistel aastatel lõigata.

Või inimesed, kes teadlikult aasta ringselt, ei külasta oma esivanemat, sest küll on kiire, või on häbi ja no, ega millestki temaga rääkida ka pole. Aga sünnipäevaks paar kümpsi ikka poetada saab, sest tähtpäev ikkagi ja no ega tema seda hiljem nägema pea, kuidas verdtäisvalgunud silmadega vanamees koduuksest värisevail jalul koju taarub ja räntsatab ristseliti koridoripõrandale magama, püksid kusagil pool rebadel. Ehk siis laome alkoholikule pudelid pihku ja naeratame laialt, sest oma kohus esivanema ees on selleks korraks täidetud.

Teab, mis kärbes hammustas. Või oot jõulude pärast ehk, on taaskord keegi esivanemat külastamas. Hammustamas ja kritiseerimas teisi. Vanu asju lahti kaevamas. Tüli ja riidu kiskumas. Esivanemale ilmselt uudiseid toomas, teise esivanema kohta, mis tähendab ilmselt seda, et tige esivanamees, on muutumas õeluseks. Ja seda ilmselt mitte oma järglase juures, vaid ikka, teistele suunatud viha või õelusega. Mis ma oskan öelda, jõulupühaselt, härda käteplaksuga härdalt jehhuu hüüda vist.

Tegelikult üldse….ma enne just mõtisklesin, et kas inimesed muutuvad. Väliselt ikka vähem aga seesmiselt vast ikka. Isegi mina, pole täna see inimene, kes eile ja võib olla homme, on juba uued ja erinevad mõtted peas. Sootuks teistsugused, kui täna või eile.

Ma tundsin, täna hommikul, et ohmis rahu ja õndsus ja vaikus või küll on hea, perega koos olla. Lihtsalt olla. Ja tegelikult kõlab see üldse hästi. Omaette olemist. Ja rahu. Vähem tarbimisühiskonda ja kommertspühi. Pühad, mis vaid koosolemise aeg, mis toob pere kokku mitmest maakonnanurgast. Et rohkem polegi vaja. See oleks hästi.

Hakkan vanaks jääma. Ei taha riidu või tülisid. Veelvähem vanade asjade üleskiskumist. Või enda vigadele osutamist, või enda tehtud mineviku tegudele näpuga näitamist. Või alumise naabriproua karjumist allkorrusel ja ukstega prõmmimist, nagu tõeline metslane. Hea, veel, et varrastega radikaid, ei tao. Mõnel on tõesti, kummaline viis veeta vabadel päevadel oma aega.

Andke endale ja teistele vähemalt pühade ajal, natuke vaba voli, lihtsalt olla.

Autor

Kirjuta kommentaar