Tunded kuuluvad inimese juurde, neid ei ole võimalik vältida, kuid kindlasti on võimalik oma tundeid mõista ja valitseda. Ilmselt on igaüks märganud, et kui tunneme end hästi, on meid raske rööpast välja viia ja sel juhul suudame ka keerukas olukorras reageerida rahu ja mõistvusega.

Kes tunneb end rahulikult, see ka käitub rahulikult. Kui inimene tunneb ennast halvasti, siis ta ka käitub halvasti — see reegel kehtib nii suurte kui ka väikeste kohta. Oma käitumise muutmine algab oma tunnete mõistmisest ja nende taga peidus olevate vajaduste märkamisest. Kui tajud, et kipud lastega (või ka teiste lähedastega) suheldes kasutama jõudu (tõstan häält, näägutan, käitun karistavalt jms), peaksid tõsiselt küsima ja endale ausalt vastama: mis on see, mis mind tegelikult nii tigedaks teeb? Kuidas saaksin õppida oma tundeid reguleerima? Kuidas saaksin end negatiivsuse poolelt kiiremini positiivsusesse aidata?

Lapsevanema roll on tähtis ja energiat nõudev. Kuid laste kõrval on sul vaja leida aega ka iseendale. Kui seisad teadlikult selle eest, et võimalikult palju sulle olulisi vajadusi oleks kaetud, aitab see olla rõõmsam ja kannatlikum lapsevanem. Selleks, et suudaksid olla lapsega heas kontaktis ja dialoogis, peaks sinu enda isiklik tass võimalikult täis olema. Vanemliku rolli aitavad tasakaalustada paljud teised toredad rollid, nt partner, mõne eriala esindaja, hobi harrastaja, sõber/sõbranna jms. Lapse armastuse anum saab hõlpsamini täidetud, kui sina enda oma täita oskad.

Needsamad pisikesed tegelased, kes näevad magades välja nagu inglikesed, suudavad meid järgmisel hetkel niimoodi endast välja ajada, et juuksed on peas püsti, vererõhk laes, pea valutab ja ei tea enam, kas peaks nutma, naerma, karjuma või põgenema. Kuid on üks emotsioon, mida meie järglased ei suuda meis esile tuua ja see on viha.

Jah, lugesid õigesti. See ei ole viha lapse vastu, mida sa tunned, vaid sa tunned end ebapädeva lapsevanemana. Sulle tundub, et sa oled vihane ja tahad teda karistada. See, mida me oleme harjunud vihana defineerima ja mille tekitamise eest me oma lapsi karistame, on tegelikult arusaamisele jõudmine, et me ei ole lapsevanemana eriti head tööd teinud ja tunneme end läbikukkununa.

Saamatuse ja oskamatuse tunded on suurimad motivaatorid. Enne uue ülesande kallale asumist ei tunne me ennast eriti kindlalt, sest me pole väga osavad selles, mida me kohe tegema hakkame. Aga just see tunne on suurim motivaator, mis sunnib meid üha uusi oskusi omandama. Oled ju kogenud — pole mõnusamat tunnet ja teadmist kui see, et sa oled ühe võimatuna tundunud ülesandega hakkama saanud ja oskad seda ka edaspidi lahendada. See kehtib pea kõige kohta, alustades lugemisest ja kirjutamisest ja lõpetades auto juhtimise, söögi tegemise või seksiga.

Kuid miski ei innusta sind paremaks saama rohkem kui oma lapse kasvatamine. Ühegi lapsega ei anta kaasa kasutusjuhendit, ükski laps pole teisega täpipealt sarnane, aga ootused lastele ja laste kasvatajatele on samad — sa pead kasvatama oma lapsest normaalse inimese. See paneb sind väga tihti olukorda, kus sa lihtsalt lased käed rippu ja tahaksid alla anda, sest sul pole aimugi, mida nüüd edasi teha.

Viha on kõige võimsam emotsioon, mis aktiveerib kogu keha — kõik organid, kõik musklid ja kõik närvid. Sellise reaktsiooni eesmärk on iidsetest aegadest peale olnud üks — põgene või võitle! Ehk see oli efektiivne hoiatussüsteem vaenlaste käest pääsemiseks. Muidugi ei ole meie lapsed meie vaenlased, mistõttu on vihast tekkiva emotsiooni pealt probleemide lahendamine umbes sama võimas ja „kasulik” kui lambi kustutamine seda kiviga visates või arvuti parandamine sellest autoga üle sõites. Ja enesevalitsuse kaotanuna on kõik inimesed võimelised tegema erakordselt lolle otsuseid..

Vihal ei ole mingit pistmist intelligentsusega, see emotsioon on otseselt seotud sellega, kui haavatavana me end tunneme. Haavatavus sõltub sellest, kuidas sa ennnast hindad.

Kui sa pead ennast väärtusetuks, võib iga pisiasi sind marru ajada. Kui su enesehinnang on paigas ja oskad end väärtustada, ei pööra sa solvangutele ja ebaõnnestumistele suuremat tähelepanu.

Näiteks:
Sul on olnud kohutav päev ja koduteel olles tunned end süüdi, et sa ei jõudnud tööl oma ülesandeid õigeks ajaks ära lõpetada. Vaatad peeglisse ja mõtled: „On ikka luuser! Millegagi hakkama ei saa. Ja isegi selle eest, et ma teise ülesande maksimaalselt hästi ära tegin, ei saanud ma kiita. Mis mõttega ma üldse sinna tööle homme tagasi lähen?!” Siis astud sa koduuksest sisse, näed, et lapse jalatsid on esikus laiali, sul tõusevad juuksekarvad peas püsti ja sisised endamisi „On ikka laisk, tänamatu ja hoolimatu jõmpsikas!”

Aga kui sul on olnud edukas päev ja tuled koju hea tujuga, ei pane sa esikus vedelevaid jalatseid tähelegi. Sa tõstad need oma kohale ja ei raiska sellele mõtlemiseks või selle peale pahandamiseks sekunditki.

Mõistad — see, kuidas sa reageerid oma lapse käitumisele, sõltub täielikult sinust endast ja sellest, kuidas SINA ise ennast tunned.

Esimese näite puhul tekitas laps sinus tunde, et sa ei ole teda piisavalt õpetanud ja see süvendab veelgi läbikukkumistunnet. Ja sa karistad teda selle eest, et ta sulle sinu enda kohta selliseid emotsioone tekitas.
Teisel puhul oled sa iseendaga rahujalal ning laialiloobitud jalatsid ei vähenda su eneseaustust, väärtust, võimu või eneseusku ja sul pole mingit põhjust pahandada.

Lapse peale karjudes, teda alandades ja veel hullem, lüües, ei lahenda sa kindlasti esikus laiali olevate jalatsite probleeme. Sa peaksid hoopiski õpetama lapsele, kuidas teistega rohkem arvestada, tehes seda eeskuju näidates, selgitades ja rahulikult rääkides. Lapse reaktsioon alandamisele ja õiendamisele on täpselt samasugune nagu sul — ta läheb lukku, ta ei mõista sinu seisukohta, ta otsib süüdlast ja süüdistab ning lõpuks leiab kedagi, keda karistada.

Minge koos lastega jalutama. Loodusesse. Tänavale. Ja lihtsalt nautige aega, omavahel rääkimiseks, arutlemiseks 💜

Autor

Kirjuta kommentaar