Mulle meeldivad inimesed, püüan ka ise rohkem olla selline, kes tänaval võhivõõrale astub ligi ja ütleb mõne komplimendi. Et vauu! Sul on nii äge värviline tatoo või lahe seelik. Ma tänan, teil on ka nii äge jakk vms.Küsimise peale kuidas Tiramisu maitses, siis tegelikult on kook ju maitsev ja väljanägemine muinasjutuline. Ma olen päriselt söönud sellist Tiramisu, mis oligi taevalik ja suussulav, nii et ma pidin isegi retsepti küsima😀 nii, et kõik balanseerubki sellele, et milline on hea maitse ja mis kõigub hea maitse piiridel.

Mis on hea maitse ja selle piiril olemine igapäeva elus?

Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes suudavad tahtlikult ära rikkuda teise inimese tuju ning seejärel vaatavad sulle otsa süütute suurte hirvesilmadega ja ei saa aru ” mis mina nüüd tegin” või veel parem jätkavad oma juttu või tegemisi, saamata aru mida tegi.

Siin ükspäev oli meil mänguväljakul intsident, millele ma siiani mõeldes, tahaks oma käitumist muuta – täpselt selliseks nagu oli sel teisel emal.

Situatsioon ise järgmine: lapsed olid mänguväljakul ja minu põnn ja üks võõras poiss seisid väljaku peal, liumäe vastas. Minu poiss hoidis torust kinni, sooviga “kiikuda” ja võõras poiss tahtis sedasama toru hoida ja näpistas mu poega nii, et sel punased pigistamisjäljed käsivarred. Vaatasin, et minu laps nutma ei hakanud, kuigi nõutu oli küll. Famiili teisel lapsel ei teinud suurt väljagi. Võõras poiss lasi mängukalt alla ja ronis tagasi üles, minu põnni külje alla. Minu põnn, kes on kõige rahumeelsem laps üleüldse, lükkas selle poisi mängukalt alla. Poiss haiget ei saanud, nutma ei hakanud ja vanemad ei reageerinud. Mina igaks juhuks mainisin oma lapsele, et ärgu teinekord nii tehku.

Mänguväljaku ääres seisis me põnni mängu mootorratas. Ja see võõras poiss istus selle peale. Loomulikult me põnn, läks ja avaldas soovi motikas tagasi saada. Seisis kõrval ja ootas. Poiss ei teinud teist nägugi. Vanemad mänguka kõrval ei teinud teist nägugi. Põnn läks ja istus siis oma motikale peale, puksides teise pehmelt sadulast välja. Poisi ema hakkas naerma ja käskis poisil ära tulla, sest ” põnn on kade”. Poisi isa seletas valjult üle hoovi, kuidas lapsed tahavad mängida ikka nende mänguasjadega mida on üks ja seda siis ikka samal ajal. Viisin motika mänguväljakult ära ja võõras poiss käib kannul, et miks ma ära viin, tema tahab ju sõita sellega.

Läksin korraks tuppa, et kohe autosse mingit asja otsima minna. Järsku kuulen, ja näen, et seesama ema hoiab minu põnnil käsivarrest kinni ja üsna kurjal ja kõrgendatud toonil pahandab sõnadega ” Sina, minu kullakallist last ei löö. Mis õigusega sa seda teed siin.”

Astusin vahele, et oot, mis õigusega, tema minu lapse peale karjub. Vaadaku ise, kuidas tema laps mänguväljakul esimesena käitus. Ning et võõrad lapsevanemad räägivad probleemide korral ikka kohaloleva lapsevanemaga, mitte pisikese lapsega.

Sain ülbel toonil vastuseks, et lüüa pole ilus ning et minu lapsel peaks ikka rohkem järelvalvet olema.

Kogu see vestlus oli koondunud kuuskede alla tõstetud batuudile, kus hüppas mu põnn ja tema õed koos sõpradega. See naine oli tõstnud oma poisi meie batuudile ja vestluse käigus, võttis ta poisil juba jalatseid jalast. Kuna meie poiss sõnadega end väljendada ei osanud ja ta ilmselget empaatiat selle poisi vastu tundis, siis ilmselt ta tõesti võis teda lükata🙄

Kihvatas aga endal hoopiski, et oot, see ju meie batuut, et kui võõrad hüpata soovivad, võiksid nad ikka küsida ka. Eriti kui batuudil on juba 3 väikest last, kellest üks on pisike poiss.

See ema pööritas selle peale silmi, kahmas poisikese kaenlasse ja marssis liivakasti sõnadega, et ohjah, me ei saa ikka täna siin hüpata. Ja poisi röökimise peale käratas lihtsalt Ole kuss!

Need kes meiega mängimas käivad, teavad hästi, et me lubame oma liivakasti mänguasjadega kõigil mängil, ka lükatavate autodega ja kõige muuga. Põnn pole kade, ei löö, ei lükka ja ootab sellist käitumist ka mängukaaslastelt. Ja kuigi, see pole vajalik, siis ka omad sõbrad ( nagu ka meie põnniga) küsime vastastikku, et kas me tohime mängida just selle ämbri ja rattaga ( kuigi me teame, et võib). Batuudil hüppamine on lubatud kõigil me maja lastel ja nende sõpradel, kuid seda ikka vastastikkusel lugupidamisel ja viisakusnorme üksteise suhtes täites. Ja mõnel lapsed käivad ja küsivad siiani, kas just sel ajahetkel tohivad nemad seal hüpata. Ei näe põhjust, et keelata.

Aga vaat mõnikord, tuleb see hetk, kus mõtlen küll, et misinimesed need on, kes ilma küsimata kasutavad kellegi istumisnurka ja batuuti kui avalikku ruumi kuuluvat. Mina ju ei lähe mööda alevikku jalutama ja vaatan, et näen seal hoovis on batuut ja lähen hüppama või et ooo….istumisnurk, lähen lebon natuke 😀 või et tulen istun su maja ette ja karjun ajaviiteks kellegi teise 2a põnni peale, samal ajal kui lapsevanem on meetri kaugusel.

Teine selline hämmastav liik lapsevanemaid on sellised, kes lähevad kaasa igasuguste külajuttudega ja selle asemel, et rahulikku eeskuju mida sõnadega näidatakse ka reaalselt eeskujuks anda, hoopiski hüsteeriaks muudetakse. Vürtsitatakse külajuttu omapoolsete väljamõeldistega ja elu ongi jälle hästi. Mõtlemata, mida oma väljaütlemistega teine tunneb.

Näituseks see täi teema. Oi see kütab endiselt kirgi ja draamat. 😀

Eile kirjutas mulle üks lapsevanem, kelle laps oli kutsutud pühapäeval, me piiga 8 ndale sünnipäevale. Kuid see perekond ei tule, sest ” selle täi ralli raames on hirm tulla sünnipäevale. Õnne soovime ikka kui näeme. See ei tähenda siis seda, et ma arvaks, et sinu lastel on, vaid mõnel külalisel, sest X ja C on, ja nemad mängisid kõigi teiste lastega ka. Samadel põhjustel ei lähe nad ka teise sõbra sünnipäevale.”

Tore. Kirjutasin siis neile X ja C vanemale, et no a’la küla vahel olnud kellegil täid, vaadaku oma laste pead ka üle. ILMSELGELT ei olnud neil lastel peas midagi.🙂 Aga sellisest süüdistusest ma ei hakanud rääkima, sest ma tean, kuipalju pahandust selline süüdistamine teeb.

Minu piiga mängis eile teise maja lastega, nende tüdrukutega, kel vanematel mõni nädal tagasi samasugune süüdistus me vastu varnaks võtta oli, kui nende piigadel täid peast leiti. Nägime ka nende piigade ema eile, kuid näost näkku endiselt vastavasisuline vestlus jäi pidamata.

Tahakski nagu öelda, et tunnista et jah, mu lapsel ja naabrilapsel olid täid. Mis seal erilist, pesime pead täishampooniga ja asi korras. Keegi ei korralda teile see eest boikoti ega täijahti. Aga see eest tembeldatakse nende poolt suvalised külalapsed või vanaemadele külla tulnud lapselapsed ” lasteks, kel on täid” Ainuke nali on selles, et nende laste pead on puhtad. Aga nende veksleid välja käinud vanemate südametunnistus peaks tekitatud kahju eest olema potipõhja karva must.

Või sellised inimesed, kes reaalselt suudavad sulle olulise ära rikkuda sellise südamerahuga, et imesta vaid. Mul on tatoveering. Värviline. Südamelähedaste elementidega. Ükssarvik, päikesetõus ja laste nimetähed.

Tegin sest see on üks olulistest eluetappidest. Tegin, sest kingiti see võimalus ning et tatoo tegija mulje oli selline, et keda julgeks 6h käsivarre kallale lasta 😂 Ei teinud selleks, et komplimente nuruda või tähelepanu saada. Aga viisakus ennekõike oleks okei. Nimelt, kui sulle ei meeldi või sa ei arva üleüldse tatoodest midagi, no ära arva aga ära avalda arvamust stiilis “Milleks seda vaja on? Kui oled vana ja kortsus, mis siis saab? Mulle meeldivad väiksemad/ühevärvilised ja mina teeks palju väiksema/rohkem varjatumasse kohta. Igalühel oma maitse.”

Stiilinäited. Aga polnudki VAJA, tahtsin sest mulle meeldib ja see pole stamptatoo, sest see on vaid mulle tehtud. Kui olen vana ja kortsus, on ka ükssarvik kortsus ja siis?😂 Maitse on tõesti erinev ja no selline on minu 😉

Ma olen ikka mõelnud, et kui minu lemmik tort on manhattani toorjuustukook küpsisepõhjal. Siis ma tellin seda kui mul on mingi tähtpäev, sest MULLE maitseb. Ja siis sa vestled hea tuttavaga, kes kommenteerib, et mis koogi tellisid?uh, väga hea, et sa seda manhattani toorjuustu ei tellinud, ma nimelt sellest küpsisepõhjast ei arva midagi, see ei meeldi mulle.

Mul on ka torte/ kooke mida ma heameelega ei sööks ja väldiks tegelikult heameelega. Aga ma tean, kellele meeldib ja tema kuuldes ma ei kommenteeri ala ma trühvli torti ei söö, sest see ei maitse mulle. Või et kui lähen külla ja peoperenaine on näinud vaeva valmistanud Tiramisu tordi ja ma hooletu õlakehitusega ütlen, et minu meelest on igalkujul Tiramisu rõve. Siis on tunne, nagu lööks jalaga kassipoega.

Kui mulle tuuakse sünnipäevaks trühvlitort. Naeratan, ütlen aitäh ja jagan selle külalistele lauale, võttes ka ise tüki või paar. Miks ma pean pisendama tooja rõõmu, et sai mulle tordi tuua. Samamoodi on kõikide teiste muude asjadega ka.

Ei ole vaja olla pisendaja.

Aga kõik on kinni vaid maitsetes ja eelistustes, kas hea maitse valss või maitsepiiril tango😉 millised on sinu maitse eelistused?

Autor

Kirjuta kommentaar