Öeldakse, et paljuga harjub, või et inimesed on oma harjumuste ohvrid. Kes oma mugavustsoonist väljapoole vaadata, ei oska, see sellest lausest ilmselt aru ei saa. Mis harjumus või miks selle ori.

Mina mõtlesin, pea 10 aastat, et nii ongi normaalne. Et toit kaob külmikust, et iga päev kulub wc paberit, mitu rulli. Lapsed said kärada raiskamise eest. Et kui on saabumas öö, tuleb jätta koridoris tuli põlema või et kui kodust ära läksid, tuli olla valmis, et koju jõudes, pole miski nii, nagu see sinna jäetud oli. Ma mõtlesin, et kuigi see ei paistnud olevat see, mida tahtnuks, ei jätkunud ka oskust seda muuta. Aga eelmisel kuul, lükati mind sellest mugavustsoonist välja. Ega see kerge polnud, tuli üsna raskelt ja valusalt, kuid see oli see liikumapanev jõud.

Ja nüüd me siis oleme siin. Uues kodus justkui, kus me olekski kogu aeg elanud, no vähemalt tudub nii. Kuigi seda aega on olnud nüüd nädal. Kas tõesti nii vähe?!? 😂

Olen harjunud sellega, et öösel on kõik tuled kustus või et külmikust ei kao toit ja wc paberi rull, nädal aega on olnud seesama, mis siia tulles konksu otsa pandud sai. Me külmik on täis, piimapakid ei haihtu ja vorst on lõigatud sirgelt. Koolilaste lõunasöök ei haihtu ka poole tunni jooksul laualt, kui olen pisipõngerjaga õue või niisama jalutama läinud 😀

Hämmastav, kui mõnus. Jaa, ega inimene, olles harjunud oma harjumuslike tsoonide ja tavadega, ei teagi võib olla midagi paremat või teistsugusemat tahtagi. Vahel on nii, et on vaja mõnda halvema maiguga nüket, sealt tsoonist välja, et näha, saab ka teistmoodi ja paremini.

Meie esimene oktoober, tähistab ka meie vanema poja sündi. Kallis poja, sai juba 13.

Tordi tellisime harjumuspäraselt Karini tortidelt (Räni 19) ja nagu eeldada võis, haihtus see tort sünnipäevalaualt kiirelt, saatjaks vaid heakskiitev mõmin ja lusika klõbin.

Sünnipäeva pidu oli nagu tavaks saanud Juula puhkemajas. Kuid, tavapäratult, lahkusime juba sama päeva õhtul, tulles koju, kus paar külalist ööbisid me kodus, elutoas. Mugisid ülejääke ja vaatasid telekat.

Ega see tõbigi oma tulekust, kõva häälega, ette teatanud, hiilis ja hiilis ja korraga oli teda terve tuba täis. Mitmesugust. Nii köha, kurguvalu, häälekadu, palavikku, lörisevad ninad ja kõige nõmedam on vist silmapõletik, mis kimbutab juba kolme. Nagu oleks liiv silmas, või liiga kaua raamatut lugenud. Homme paterdame kohalikku perearstikeskusesse ja nõuame rohtu…mis siis, et sel kuul, olen apteeki jätnud juba rohkem kui kuus kümpi. Jube.

Täna käis meil siis ka vanaisa külas. Tõid kausikooki, leivast ja õuntest. Päris uus maitseproov. Ja harjumuspärane Rõngu pagari puuviljakook. Oh, mu lemmik. Nii mõnus oli ja teistmoodi neid võõrustada, siin, kus teistmoodi on teistmoodi kõik.

Õhtupoolikul, toimus väike põgus külmapoisiga vastuseis, ilmselgelt jäi minu kurk, kaotajaks, sest hommikul juba paranemise märke näidanud tervis, on teinud paar sammu tagasi, halvenemise suunal. Aga, miskit siiski toimus, ja püüdsime sügise maagia ja sportliku huvi purki.

Kivikesi loendamas. Uus katse, püüda sügisevaim purki.

Nüüd löristame tatti, joome teed ja mugime köhakomme, lootuses, et see siil seal kurgus, tõmbab hommikuks uttu.

Autor

Kirjuta kommentaar