Selline lause, peab äratama tähelepanu. Sest meie soovisime ühel päeval hästi ilusat sügisest ilma. Meil olid modellid, meil oli vahva riietus ja aksessuaaridki läbimõeldud. Meil olid ponid, ja eeldasime ilusat ilma. Ja meil oli kokkulepe fotograafiga, kelle juures esimest korda käisime pildistamas, eelmisel aastal juuli kuus, Tartu tallis, halli hobusega.

M: Mia, Tartu tall 18, hall hobune. Fotograaf: Kadri Talivätsing

Mitte midagi ei saanud valesti minna.

Sel hommikul oli ilus, päikseline ilm. Meil oli sessioon kokku lepitud kell 17.00, sest siis pidi päike madalamalt käima ja pehmem valgus olema.

Me jõudsime talli, kui langesid esimesed piisad. Sessiooni ajaks sadas juba päris kõvasti. Ma arvasin, et kuigi piigad alguses lustisid vihma käes, siis vasti nad tüdinevad. Vale kartus. Ma arvasin, et fotograaf ütleb, et paneme pillid kotti. Valesti arvasin.

Minu meelest on nii äge, et hoolimata külmast vihmast ja tuulest, pidasid vapralt üleval end modellid, ponid Zimba ja Viki ( Vikile oli ilmselt see üldsegi uus olukord) kui ka fotograaf, kes võidukalt sessiooni lõpuni vastu pidas. Suuuur aitähh!

H.L koos Vikiga. F: Kadri Talivätsing


Ja pisike piiga, kes täiesti ülemisel pildil jalutab halli hobusega, siis nüüd aasta hiljem, kappab ta julgelt poni Zimba seljas.

M: Mia ja Zimba. F: Kadri Talivätsing

Sessioon sai läbi kell 18.00. Sel hetkel, kui fotograaf tegi viimase klõpsu, ja pani fotoaparaadi tagasi kotti. Jäi sadu järgi.

Aga seda tulemust vaadates. Mõnikord, on vaja julget lähenemist, palju lusti, ratsutamise rõõmu ja ehtsat naudingut koosolemise õdede väest, ja ponidest ja vihmast, et see kõik oleks vaid puhas rõõm.

Autor

Kirjuta kommentaar