Lastel on väga palju küsimusi – nad tahavad kõike teada ja kõigest aru saada. Miks mitte arutada koos lastega suuri ja tähtsaid elulisi küsimusi. (Kes ma olen? Kas kivid võivad õnnelikud olla? Kust tulevad sõnad? Mis on õnn? Kuhu aeg läheb? Jne) Sestap vaatame, mis on lastega filosofeerimine ning kuidas see käib.

Filosofeerimine algab hämmastamisega, on öelnud suur mõtleja Aristoteles. Filosoofilist mõtlemist võib märgata juba väga väikeste laste juures, kui nad esitavad miks-kuidas-mispärast küsimusi: 
Miks tunnevad koerad paremini lõhna kui inimesed? 
Miks ma ei võiks olla koer? 
Miks söövad mõned loomad teisi? 
Miks ma olen poiss ja mitte tüdruk? 
Miks sünnivad mõned lapsed haigetena? 
Miks sajab vihma? (kui selle küsimuse on esitanud näiteks kaheaastane laps, siis tema ei oota meilt pikka teaduslikku selgitust, temale piisab lihtsast ja loogilisest vastusest: Lilled tahavad ju juua! Ja pole ime, kui ta siit ise edasi mõtleb: Puud ka tahavad juua! Ta mõtles ja on seejuures väga õnnelik, et suutis vastata samaväärse lausega kui täiskasvanu.)

Lastega filosofeerimine on meetod, mille käigus arendatakse mõtlemis- ja väljendusvõimet, aidatakse kaasa isiksusearengule, avardatekse maailmapilti, õpitakse endid ja kaasvestlejaid paremini tundma, õpitakse aktsepteerima teistsuguseid ideid, maailmavaateid ja väärtusi. Filosofeerimine (ehk arutelu) toimub sõbralikus õhkkonnas, kus kõigi mõtted on olulised ja märgatud.

FILOSOFEERIMA TÄHENDAB…

  • õppida midagi maailma asjade kohta
  • avastada maailma
  • mõelda enese jaoks asjade üle, mille üle muidu elus ei mõelda
  • ühe asja üle pikalt ja hästi mõtiskleda
  • et ma saan öelda, mida ma mõtlen.

Filosoofilise küsimuse üks peamisi tunnuseid on, et sellel ei ole ühte ja õiget vastust.Õpetaja jaoks on suurimaks väljakutseks neutraalse hoiaku säilitamine, st õpetaja ei ütle ette ega suuna vastuseid kuidagimoodi. Meile, kes me tihtipeale oleme laste suhtes „targemad“, on see väljakutseks, sest senine pedagoogika on tihti olnud nn tühjadesse peadesse info sissekallamine ja „õigete“ vastuste edasiandmine. Selle asemel, et õpetada lastele, mis on õige ja mis vale, saame õpetada neid leidma vastuseid iseenda seest, ise otsustama, mis võiks olla õige või vale. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame neil kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda.

Kuidas siis käib filosofeerimine?

See on umbes tunniajaline (lastega, sõltuvalt east, lühem) vestlusring, millel on vestlusjuht ja mingi ese (näiteks Jutukera), mis aitab rääkida ükshaaval, oodata oma järjekorda ja vahepeal vestlusjuhil arutlust edasi tõugata. Istutakse ringis ja räägitakse ükshaaval. Kasutatakse sokraatilist meetodit – justkui naiivset küsimuste esitamist, vastuse seesmiste vastuolude näitamist ja lõpuks uute lahendusteni jõudmist.

Kodus saab seda oma lastega rakendada nii, et lapse küsimustele ei kiirusta kohe vastuseid andma, vaid saab toetavalt vastu küsida ja aidata tal ise vastused leida. Üks küsimus ei vaja alati vastust, kuid vajab alati läbi arutamist, mis tuleb selgesti esile lõpututes küsimuste jadas, kus meie kannatus tõsiselt proovile pannakse. „Miks sellel onul on habe?“, „Sest ta pole ennast raseerinud.“ „Miks ta ennast ei raseerinud?“ „Võib olla polnud tal selleks tuju.“ „Miks tal tuju ei olnud?“ „Võib olla talle meeldib oma habe.“ Selliseid küsimuste jadasid suudavad lapsed lõputult jätkata. Selliselt nad näitavad, et vastus neid ei rahulda. Lapsed näitavad, et nad tahavad suhelda. Lõputu küsimuste jada võib lõpetada üks täiskasvanu lihtne vastu küsimine „Mis sa arvad, miks tal ei olnud tuju ennast raseerida?“, mis võib viia lapse olukorda, kus ta ise oma küsimusele vastuse leiab.

Filosoofilise vestluse alustajaks võib olla mingi jutuke, pilt, multifilm, muusika, vanasõna, mõistatus, muinasjutt, raamat, mõni spontaanne situatsioon igapäevaelust, joonistamine või küsimused, kahtlused, probleemid.

Konkreetselt käib see nii:täiskasvanu toetab lapsi mänguliselt, et aidata neil oma küsimusi ja probleeme formuleerida. Grupis diskuteeritakse argumente ja püütakse üheskoos leida sobiv vastus/lahendus. Sellisel moel õpivad lapsed oma seisukohti analüüsima ning arvamust avaldama, kaitsma ja õigustama.

Vestlusjuhi hoiak peaks olema neutraalne, tasakaalus, arvestav ja mõistev, ei ole õigeid ja valesid vastuseid – on erinevad hoiakud ja arvamused. Vestlusjuht suunab, küsib ja julgustab. Isiklikud seisukohad peaksid üldjuhul jääma väljaütlemata.

Võimalikud abistavad küsimused arutelu juhile:

  • Suunavad selgitusi andma (Mida sa sellega mõtled? Kas sa oskad tuua ühe näite?)
  • Toovad esile oletused (Kas see on alati nii? Mida sa oletad?)
  • Aitavad jälile jõuda tõele ja põhjendustele (Miks sa nii arvad? Kuidas me saaksime teada, kas see ka tõsi on?)
  • Aitavad väljendada järeldusi (Kui see juhtuks, mis siis sellele järgneks? Millised oleksid sel juhul tagajärjed?)
  • Küsimused küsimuste kohta (Miks on see küsimus tähtis? Kas te saite aru, mida küsiti?)
  • Laste selgituste aktiviseerimiseks (Mis te sellest arvate? Kas sa võiksid seda meile näidelda?)
mammut

Üheskoos mõtisklemine

Oluline on, et laps jõuaks ise läbi enda seletuse vastuseni. Faktide õppimine ei ole teadmiste laiendamine, vaid mõtete üle järelemõtlemine ja põhjuste ja tagajärgede üle arutlemine teeb lapsed uudishimulikuks. Aga uudishimulikkus teeb targaks. 
Lapsed, kes on pidanud liialt palju võõraid mõtteid alla neelama, ei usalda enam oma enda mõtteid. Isemõtlemine teeb targaks. Filosoofiline vestlus pakub võimalust laste küsimusi alal hoida, aga ka täiskasvanuid ärgitada. 
Ärge reageerige küsimusele nagu te ei mõistaks seda, vaid sekkuge uudishimu ja huviga, siis suhtuvad lapsed küsimustesse positiivselt, mitte kui väsitavatesse ja segavatesse sõnakõlksudesse.

Kokkuvõtteks

Filosofeerimine aitab luua lapsega parima kontakti, mis on meeldiv ja kasulik mõlemale poolele. Filosofeerimine on huvitav ja meeliköitev tegevus  (ka täiskasvanule!). Filosofeerimise tehnikate valdamine tuleb kasuks konfliktide ja probleemide lahendamisel. Kui me õpime ise ja õpetame oma lapsi kasutama sokraatilist meetodit, siis aitame oma lastel kasvada hoolikateks, mitmekülgseteks, iseseisvalt mõtlevateks inimesteks, kes oskavad vastutustundlikult ja julgelt tegutseda. Ja seda viimast soovime me kõige enam just siis, kui meie lapsed on saanud teismelisteks ja asuvad „maailma vallutama“. Kuid alustada tuleks palju varem…

Autor

Kirjuta kommentaar