Ma ka kiitlen natuke ja tunnen uhkust, et olen lasknud viimasel põngerjal kasvada ja areneda omasoodu, omalt poolt toetades arengut, seda mitte takka kiirustades või sundides tegema läbi arenguetappe, milleni aega ja mis tegelikult polegi veel teemaks.

Meil on käsil hetkel kõndimise harjutamine. Mõne päeva küsimus, ilmselt. Aga täna kiitlen ma hoopis sellega, et minu pisike jäi täna ise magama. Mitte kleepsuna rinna otsas. Kõht täis, vänderdas ta voodis ringi, kuni ükshetk vaikselt nohistas ja unerongiga unedemaale kolistas 😀

Nii uhke tunne on, nagu oleks ise, selles magamajäämises osaline olnud 😀

Autor

Kirjuta kommentaar