Niisiis. TĂ€na hommikul Ă€rkasime, nagu pĂŒhapĂ€evale kohane, hiljem, umbes kell 8.30. Õue vaadates, eriti soe ei paistnud, aga kuna eile Ă”htul lugesin, selle H20 mĂ€ngu kohta, siis tĂ€na lĂ”unast seadis meie pere oma autonina Elistvere loomapargi poole. Mis siis, et 100 ja enam korda kĂŒlastatud, kuid siiski tĂ€na avastasime, pisut teistmoodi.

Kulud: meie pere (1 tĂ€iskasvanu, 5 last)+ tĂŒtre 1 sĂ”branna perepiletiga 6,40. Lisaks ĂŒhe palliga vahvlijÀÀtis kĂ”igile lastele 7, 50. Need raamatud, templite kogumiseks on mĂ€ngjatele tasuta. Ja ĂŒlesannete lehe, saab keskuse vĂ€ga toredalt ja abivalmis administraatorilt.

Meie ĂŒlesandeks oli uurida, mis erinevused on kopra ja pĂ”dra pabulatel ning vaadelda erinevaid puid ja oksi, kes ja mis loom, on nĂ€kitsemas kĂ€inud. Lisaks mÔÔtsime, iseendi pikkuseid ja kĂ”rguseid metssea, karu ja pĂ”draga.

Meie esimene avastusleht.

TavapĂ€raselt, me enamasti karu ei nĂ€e, tĂ€na Karoliina aga istus nĂ”gestes ja lutsutas oma varbaid. Saime ĂŒhe kena pildi ka 🙂


Me jĂ€ime vĂ€ga mĂ€nguga tĂ€na rahule. Olgugi, et ilm oli pigem tuuline ja jahe. Lahke administraatori tĂ€di, muretses lahtiste hĂ”lmade ja lĂŒhikeste pĂŒkste pĂ€rast ja mĂ€ssis plikadele sooja pleedi ĂŒmber. AitĂ€h, kulus siiski Ă€ra.😊

Kodus tagasi olles, teab, kas mĂ”jus avastusretk vĂ”i otsinguretk, aga pea oli vĂ€rskeid loomemĂ”tteid tĂ€is. Enne loometööd, aga toppisime pesumasina riideid tĂ€is, homme mĂ”nel poisil ja tĂŒdrukul koolipĂ€ev. Tegime praekartuleid, viinerite ja rohelise salatiga. Ja rabarberi kooki, mille puistasime rohke tuhksuhkruga ĂŒle. VĂ€rske Ă”hk, oli suurepĂ€rane isu tekitaja, ja kellegil ei tulnud mĂ”ttessegi pirtsutada ega öelda, et ta ei taha vĂ”i et tal kĂ”ht juba tĂ€is.

Aga pesu pestud, söök tehtud, ja söödud. NÔud pestud. Unejutt rÀÀgitud. NÔudis vÀike pÔnn oma. Olles tublilt omi asju toimetanud, hakkas une ja kaisutusk ligi hiilima. Viis minutit kaisus ja juba see uni vÔimust vÔttiski.

Tegin omale tassi kuuma teed. Ja avasin hommikul tĂ€iskritseldatud paberilehed. Mul paluti eile mĂ”elda, raamatutegelastele, lasteraamatusse, no ja see on tĂ€iega minu teema, mis tegelikult juba jupp aega seda sĂ”nadesse formuleerumist ootas. PĂ”himĂ”tteliselt oleks see midagi sellist –

Oh seda nostalgiat. Minu meelest me peaksime rÀÀkima kĂ”ik rohkem nendest kallitest, kes enam meie seas pole. Meenutama oma lapsepĂ”lve seikluseid. Jutustama oma lastele jutte ajast, mil nutiseade ei olnud veel teinud revolutsiooni. Kus sĂ”bra Ă”ue kutsumiseks tuli sĂ”bra ukse taha minna vĂ”i helistada punaselt, kettaga lauatelefonilt. Kus vihmaga ei peljatud kummikute ega vihmamantli vĂ€el porilombis solberdada, kus kanakaka vĂ”i lehmakook varba vahel ei olnud harulduseks. Kus sooja ja vĂ€rsket piima oli vĂ”imalik kopsikuga otse pĂŒtist lonksata. Kus televiisor tehti lahti alles Ă”htul, peale pĂ€evatoimetusi. ….Need tegelased ja kirjapandu oleks meile kĂ”igile. Katile, Matule, Krissule, KĂ€bile ja Jannole, Kribule…. Vanaema ja Vanaisa ja meie ĂŒhise lapsepĂ”lve mĂ€lestuseks ja meenutamiseks. JĂ€relkasvule meenutamiseks, et mitte just vĂ€ga ammu, oli aeg, kus nutiseadmed polnud teinud revolutsiooni. Ja, et kĂ”ikide laste lapsepĂ”lve suved vĂ”iks olla sellised, nagu Katil, Matul jne , maal vanaemade ja vanaisade juures mĂ”nusalt koos ja tegusate toimetustega.

Autor

Kirjuta kommentaar