Arutledes, kas beebid ja vĂ€ikesed lapsed peaksid oma vanematega koos magama, jagunevad lapsevanemate arvamused kahte leeri. Osad usuvad, et see vĂ”ib olla lapsele ohtlik nii fĂŒĂŒsiliselt kui vaimselt, teised on veendunud tĂ€pselt vastupidises. Kuidas siis Ă”ige on? 

Aastal 2011 viis Michael. J. Breus, psĂŒhholoog ja unehĂ€irete uurija, lĂ€bi uuringu, mis analĂŒĂŒsis vanematega koos magamise mĂ”ju lastele. Ta avastas, et vĂ€ikelapsega voodi jagamine ei avalda mingisugust negatiivset mĂ”ju tema arengule ega ka kĂ€itumisele — kogu mĂ”ju on ainult positiivne. 

Healthy Child lehel vĂ€lja toodud uuringust selgub, et lapsed, kes kuni viieaastaseks saamiseni koos oma vanematega magasid, olid kĂ”rgema enesehinnanguna ja kogesid elu jooksul vĂ€hem sĂŒĂŒtunnet.  Laps on tulevikus hoolivam 

Uuringus leiti sedagi, et just need lapsed on suurimad kallistajad ja tunnete jagajad, kes vanematega koos magasid. Beebid, kes vĂ€iksena koos vanematega magasid, tunnevad tĂ€iskasvanuna end fĂŒĂŒsilist lĂ€hedust ja tĂ€helepanu jagades ja saades mugavamalt . Dr. Searsi sĂ”nul kĂ€ituvad koos vanematega maganud lapsed koolis paremini. Seda vĂ”ib pĂ”hjendada lapse sisemise turvatundega, mis tagab lapse rahulikuma ja tasakaalukama kĂ€itumise. 

On levinud arusaam, et lastel, kes on vanematega koos maganud, on palju raskem tulevikus iseseisvuda.  Norte Dame’i Ăœlikoolis uuriti koos magavaid emasid ja beebisid ja leiti, et koos magamine, pigem hoopis julgustab lapsi iseseisvusele. Lapsed mĂ”istavad, et vanemad on alati nende otsuseid toetamas, kuid neil pole kindlat vajadust oma vanematest sĂ”ltuda. Samuti ei teki vanematega voodit jaganud lastel hiljem probleeme iseseisva uinumisega, leiab ajakiri Psychology Today

Kui ma nĂŒĂŒd mĂ”ned aastad tagasi meenutan, siis kĂ”ik lapsed on beebidena maganud meiega ĂŒhes suures voodis emme kaisus. Aastaseks saades, hakkasid nad harjuma oma voodis magamist, kuid see voodi asus siiski meie toas, meie voodi kĂ”rval. Ja hetkel on pisikese beebi uus voodigi meie voodi kĂ”rval ,kus ta aeg ajalt mĂ€ngib, pikutab. Kuid ööund magab minu kaisus ja minu voodis. Ja see on tĂ€iesti elementaarne, meie kahe jaoks. 💕

Vahel hiilivad suuremadki öösel oma teki ja padjaga, leiavad oma nurga meie voodist, kust ma nad siis hommikul Ă€rgates avastan 😍

Uuringute kohaselt on need beebid, kes veedavad suurema osa nii Ă€rkveloleku- kui uneajast ema  sĂŒles vĂ”i kaisus, tervemad ja tugevama psĂŒĂŒhikaga 😉 Osade pĂ”lisrahvaste beebid kasvavad ĂŒles kas ema kĂŒlge seotuna. Ka nĂ€iteks Korea beebid veedavad oma emade sĂŒles 90% ajast, nii Ă€rkvel olles kui magades. Ameerika beebid on aga 2/3 ajast ĂŒksinda kas voodis, kĂ€rus, turvatoolis, lamamistoolis vĂ”i pĂ”randal teki peal. 🙄

Lastearst dr Ronald Barr leidis oma uuringus, et ameerika beebid on mĂ€rksa rohkem hĂ€das koolikute ehk gaasivaludega kui need lapsed, kes kasvavad ĂŒles sellistes traditsioonides, kus beebid saavad rohkem emade sĂŒles olla ja kelle emad reageerivad nutule kiiresti ega lase titadel kaua ĂŒksi kisada. See ja paljud teised uuringud on hakanud uuesti ausse tĂ”stma kasvatusstiili, mis on tuntud ja kasutusel „primitiivsetes” ja „naturaalsetes” kultuurides, kus imik on kogu aeg emaga koos ja kus ema tĂ€idab lapse soovid kiiresti ja vastuvaidlematult, ning lĂŒkkab vaikselt tagaplaanile vahepeal moes olnud kasvatusstiilid, kus juba vastsĂŒndinutest hakati kasvatama iseseisvaid, vaikseid ja vĂ€he tĂ€helepanu nĂ”udvaid isikuid. 

Taas levima hakanud kasvatusstiil lĂ€htub pĂ”himĂ”ttest, et ema ja laps on ĂŒks tervik, neid ei lahutata enne, kui laps on selleks valmis ja ema annab lapse esimestel eluaastatel talle kĂ”ik, mida laps soovib â€” jÀÀgitu tĂ€helepanu, pĂŒhendumise, helluse ja hoole. Last ei jĂ€eta ĂŒksi, tal ei lubata pikka aega nutta ja ta vajadused rahuldatakse vĂ”imalikult kiiresti. See tĂ€hendab, et beebi magab ema kĂ”rval, saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib, pĂ€eval asjatoimetusi tehes on tita ema sĂŒles vĂ”i kandelinaga selga/kĂ”hule riputatud ning ema ja isa annavad endast parima, et mĂ”ista beebi soove ja vajadusi. 

Meie oleme alati lĂ€htunud, et laste heaolu on prioriteet, ehk siis  beebipĂ”nnist pisike armasnunnu vÀÀnik on minuga enamasti kogu aeg koos, ehk siis me oleme ĂŒhises ruumis, tema oma tegemistega pĂ”randal tegelustekil, vĂ”revoodis mĂ€ngimas. Voodis kaisus magamas terve öö,  saab rinnapiima nii kaua ja nii tihti kui soovib ja me ei lase tal pikalt jonnijutu puhuda. Nojah, pĂ€ris asjatoimetusi tehes kandelinaga seljas ei ripu, pĂ€ris lapse aega ise ei sisusta, sest mĂ€ng ja maailma avastamine turvalises toas on siiski lapse nö töö. Ja kodus on siiski ka neli suuremat Ă”de-venda, kel oma tĂ€helepanu, kellega ja kellele mĂ”eldes toimetada. Ei ĂŒtleks, et me suured iga jonni peale jookseks ja pĂŒĂŒaks ĂŒlemÀÀra mĂ”elda, mida teada tahetakse anda. Kuid jonnida me tĂ”epoolest tal ei lase. Ja unekoolitamaÂ đŸ˜±đŸ˜łma teda ka ei plaani. Sest enamasti lĂ€heb laps igal Ă”htul kenasti magama ja Ă€rkab hommikul koos teistega.Â Â Â đŸ€«

Kasvatusekspert Naomi Aldort, kes on uurinud erinevaid kasvatusstiile ĂŒle kogu maailma, kinnitab, et jÀÀgitu pĂŒhendumine on nii lapsele kui vanemale tegelikult palju lihtsam kui n.ö modernne kasvatusstiil, kus vanemaid Ă”petatakse lapsi eraldi tuppa magama jĂ€tma, unekoolitama, julgustatakse rinnapiima asemel pudelitoitu pakkuma ja nutu peale mitte reageerima. KĂ”ik need tegevused nĂ”uavad eriti tugevat nĂ€rvikava ja kohutavalt palju lisavahendeid, samal ajal kui leebemat kasvatustiili viljelevad emad vajavad lapse kasvatamiseks ainult oma keha ja kandelina, millega laps enda kĂŒlge kinnitada. Paradoks, kuid  vanemad, kes ei viitsi ega raatsi lisatoidu ja unekooliga jahmerdada ega pane vĂ€ikest last teise tuppa, sest ei soovi unisena teda nii kaugel rahustamas kĂ€ia, kasvatavad lapsest Ă”nnelikuma inimese kui need, kes iga hinna eest last juba enne kolmandat eluaastat iseseisvaks suruvad. 

Kas ma hellitan nii beebi Ă€ra?  

Meile Ă”petatakse, et eelpoolkirjeldatud viisil ĂŒles kasvanud lastest saavad Ă€rahellitatud ja saamatud jĂ”nglased.  

TĂ”si â€” nad vĂ”ivad kauem ema-isa lĂ€hedust ja tĂ€helepanu vajada kui need lapsed, kes on sĂŒnnist saati omapĂ€i olnud, kuid kuna nende lĂ€hedusvajadus on alati rahuldatud olnud, kasvavad neist palju tervema ja tugevama nĂ€rvikavaga ja intelligentsemad tĂ€iskasvanud kui nendest, kes on pidanud oma vanemate hoolt ja hellust suure nutuga taga nĂ”udma ja lĂ”puks veenduma, et niikuinii keegi tema kutsele ja lĂ€hedusevajadusele ei vasta. 

Autor

Kirjuta kommentaar