Vahepeal, on mul hea meel, kui näen, et keegi tuleb me lehele, vajutab like. Ma muidugi, ei tea, kui paljud sealt edasi, siia lehele, edasi jõuavad. Vahepeal, on mul häiriv teadmine, et olen laotanud oma elu peo peale ja kõik teavad nüüd meid ja tegemisi. Aga reaalselt, ma saan aru ka küll, et tegelikult pole see võimalik. Ainult mida, need kõiketeadjad arvavad, end teadvat, mõningate märkuste põhjal, on vaid arvamus ja see ei tee veel meiega võrdväärseks asjatundjaks ega meie eluga end kurssi viidud spetsialistiks. Oh, ei. Meie eludes, tegudes, iseloomudes, on nii palju tahke, et paar postitust, meie tegemistest, kohe kindlasti ei avalikusta ülemäära.

Täna sõitsin autoga, jäin ülekäiguraja ette seisma. Jalutasid üle memmed, taadid ja üks rulataja, paksu salli ja kõrvaklappidega. Kes on need inimesed? Kus nad elavad, kus nad tulevad ja kuhu lähevad? Üks vanem naine koos lapsega. Nende taga mees ja teismeline. Kas nad on võhivõõrad? Sõbrad? Üks pere? Kuhu lähevad ja mis teevad, mitu sammu astub keskmiselt mees?

Samamoodi on ka minu postitustega, ma loodan, et hakkavad tekkima küsimused, tekib peas justkui arutelu. Dialoog iseendaga mõttes. Ise küsid, ise vastad. Julguse korral, kirjuta ja dialoogime väljaspool blogi mõtteid.

Aga me ei saa kunagi eeldada, et teine inimene, kirjutab oma blogisse kõike. Tegelikult kirjutan, aga mitte praegu. Krutin põnevust 😂

Me ei saa eeldada emotsioone ega arvamust, vaid mõne lause pealt..Me võime aktsepteerida arvamust, aga mitte ennatliku eelmõtlemist (arvamust)

Tänan! 🙂

Autor

Kirjuta kommentaar