Siis kui tänavatele pandi kalade nimetused, mõtlesime, küll, et mida hekk…ükshetk elad normaalse nimega tänavas, järsku elad Angerja, Viidika või hoopis Rääbise aadressil. Aga tegelikkuses, kui siin keegi ettevõtlik otsa lahti teeks, võiks siin arendada midagi, mis me koduküla suuremas plaanis ka positiivsete mõtetega külakese võiks teiste külakeste sees esiplaanile tõsta. Siseturismi ja lähiringkonna majanduse elavdamise vaatepunktist oleks see päris hea.

Ilmselt kohalik elanikkond, seda sissevoorimist võib olla praegu, ei taha väga kusagil. Meie kohalik rand paistab aga olevate meelispaik sellelgi aastal lähimalt tulijale, kui kaugemalt. Koroonahirmu ilmselgelt keegi tänastest siinolijatest ei peljanud keegi. Aga egas me kadedad pole, loodusliku ilu on meil siin palju. Suur ja puhas järv, kuigi pärast võiks igaüks oma sodi ikka prügikasti panna või tagasi koju viia. Isiklikust tunnen puudust viisakusest, kus iga kodanik ei tõmba suvalises kohas sigaretti, vaid viisakusest võiks ikka rannaalalt selline tegevus välja jääda, arvestades, et enamus rannas viibijatest on lapsed, imikud või mitte suitsetajad.

Täna, oli vaat selline päev, kus pesamuna põnniga käisime esimest korda ujumas. Vaat nii palav päev oli täna. Hommikut meenutades, tundub, et see oli lausa valgusaastate kaugusel. Alustasime päeva mänguväljakul, kus päike meid üsna ruttu alistuma sundis ja pugesime peitu järveranda, kus vesi värskendavat kosutust pakkus.

Täna juhtus nii mõndagi jahmatavad. Mind tabas selgusehetk. Tegelikult lausa kaks korda. Ja mõlemaks valgustajaks, olid minu jaoks üsnagi ootamatud inimesed, kuid mul on siiralt hea meel, et nendega jutusoonele sain, sest see avas nii mõnegi nö “musta ratsu ” kaardi, loos, mis mõned kuud painanud mu meelt.

Tüdrukud suplesid oma suvesõpradega, ning lahkusime rannast ennelõunat, mil sõbrad Tallinnasse sõitma pidid. Kaua nukrutseda aega ei antud, sest tuli küllakutse Hanna parimalt sõbralt, kuhu seekord kutsuti ka noorim õde. Õnneks jõudis, enne piigade kodust äraminekut külla ka meie vanaisa, kes kõik kallid ja musid kenasti kätte sai. Koos sõime kooki ja rääkisime juttu. Ega see Eestimaa teisest otsast sõit nii lihtne pole, kui õues palavust 30 kraadi.

Sest kui suur piiga oma pärastlõunat noortekeskuses veetis, ja suur poiss oma asjadega toimetas, olime me põnniga kahekesi….ja avastasime koos veemõnusid. Alguses oli hirm päris suur, mida kord edasi, seda põnevam, huvitavam ja julgem oldi. Homme vist istukski vees, kaelani, vaid peanupp välja paistmas.

Pidime käia ka linnas, lõpuks ära viima need kaks kassikostüümi, mis juba veebruaris sai laenutatud Väikese nõia kostüümilaenutuse poest, et noorim plikatirts lasteaia etenduses saaks olla kass. Siis tuli aga koroona ja etendus jäi ära. Siis tundsin ka, kuidas pluus kleepub selja külge ja otsaees on higimull. Täielik piin.

Ma vist elakski kogu perega rannas. Muud polegi vaja. E-selver säästab aega, ning toimetab koju vajalikud kaubad. Võikud karpi ja puuvili kotti ja mänguasjad kaenlasse ja minek. Ja mis kõige olulisem – telefon tuleb koju jätta. Täna olime rannas kella 23.00 ja käisime ujumas päikeseloojangus ja päris mõnusalt jahenevas vees. Nägime erinevas suuruses kalakesi ja kujuteldes erinevaid loomi kaldas, nägime ära ka jõehobud ja krokodillid. Sellega ei suuda toime tulla ükski äpp.

Mõnus.

Autor

Kirjuta kommentaar