Lubasin, et loen mõned raamatud ja kirjutan neist natuke ka. Teen algust siis ühe Eesti autori loominguga.

Liina Vagula. Keegi teine
Tänapäev (2018), 195 lk  Tänapäeva 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha saanud töö.

Loos räägivad vaheldumisi 15-aastane Tallinna tüdruk Eliise ja tema ema Klaarika. Ühel hommikul ärkab Eliise üles ja ta ei ole ei oma kodus ega ka mitte tema ise. Mingi saatuse vingerpuss on viinud ta ajas tagasi ja ta on mingil arusaamatul põhjusel oma ema kehas.

No mulle oli see eriti mõnus lugemine, sest just sellesse aega Eliise satub. Nii palju mõnusat nostalgiat – alates ahju kütmisest ja lõpetades koolidiskodega  Ahjukütmine ei ole küll peamiseks teemaks raamatus, seda on pigem inimsuhted, mis vaatamata aastate erinevusele on siiski samad. Noored esimesed armumised, kahtlused, pettumused … Kuigi ühes ajas ei teata midagi nutitelefonidest ja president Ilvesest, on sarnaselt praegusegi ajale noore jaoks olulised just need – tunded, suhted, armumine, tulevik.

Mis juhtus, et Eliise ajas tagasi rändas ja kas ja kuidas ta tagasi saab, saate juba ise lugeda.

***

Olin teemasse haaratud ning isegi aru saamata, et ma ütlen midagi valel ajal vales kohas ütlesin: „Te vaatate asja kuidagi ühekülgselt, perekonnas võib ju olla kaks naist ja lapsed, või kaks meest ja lapsed. Ja pealegi on ju nii palju perekondi, kus on lisaks oma esimese naise või mehe lapsed. Kärgpered või mis nad ongi.“

Sain kummaliste pilkude osaliseks.

Nojah. Aasta siis oli 1995 ja mina räägin homoabieludest ja kärgperedest.

Õpetaja köhatas: „Sa ehk mõtled peresid, kus kaks õde elab koos oma lastega ühes majas?“

(Lk 144)

Ja teine meeldejääv lugemisekogemus 🙂

Talvekartulikneedlid, Rita Falk, Tänapäev 2018, tõlkija Eve Sooneste, 236 lk

Kui nii võtta, siis nii pole ma seda kunagi võtnud. Minu lemmiklause mõneks ajaks kohe kindlasti. Raamatus lk 66.

Eheee …. Ma pole ammu nii naerda lagistanud, kui seda raamatut lugedes. Poole öö aegu voodis, kui muu maja magas. Bussis, kus inimesed vaatasid pisut kõõrdi. Minu kõrval olevale vabale kohale aga keegi seisjatest end poetada ei tahtnud .. või ei söandanud. Et istub ja naerab nagu pooletoobine. Mine sa hullu tea. Ja siis veel kõikvõimalikel ajahetkedel enne kui raamat kahjuks läbi sai.

Jube naljakas raamat! Provintsikrimka nagu kaas ütleb. Franz Eberhofer on suurlinnast Münchenist kodukanti tööle pagendatud politseinik. No juhtus asju politseitöös, mis selle tingisid. Ja nüüd ta siis käib trajektooril kodu-kontor-Wolfi kõrts. Koos Ludwigiga ja ilma. Täitsa pooljuhuslikult komistab ta aga kodutanumal nelikmõrva otsa, mille lahendab, küll sõbra abiga, ka otseloomulikult pooljuhuslikult. Mind alguses ajasid need lühikesed laused närvi. Aga siis sain hoo sisse ja nüüd ma tahaks juba sama asja ka saksa keeli lugeda. Ja teisigi sama sarja asju. Ning filmi näha! Filmi-Franz on täitsa kompu poiss pealevaadates. Kas just Lamborgini, aga Mosse ka mitte (sry, üritasin ka vaimukas olla ja mitte just väga õnnestunult). Need Küttevusserdised, Kerekahjud, automargid jne teevad selle loo küll ainult mahlakamaks.

Aga hästi naljakas oli näiteks see, kuidas vanaema jopet ostab .. lasteosakonnast. Viinamarjast saab aegamisi ju rosin.
… Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska. (27)

Või see, kuidas Flötzinger alias Küttevusserdis vannitoa ehitamise arve osas meelt muudab – et vältida vanaemaga „pahandusi“. Või puhkus Mallorcal koos Rudiga. Mercedes – Ferrari … pagan, Golfi enam ei taha ju peale Ferrarit , laste üle tee aitamine ja joobekontroll jalgpalliklubi juures, kingitus vanaemale. Ja ikka see va „Papa istub aias, suitsetab jointi ja võmm istub õllega kõrval“.

… Tema õlale on tätoveeritud vanaema. Ma ei usu oma silmi, aga tõepoolest on seal vanaema. Lahtiste juustega vanaema, näiteks hommikul. Loomulikult tekib mul huvi, miks on Neuhoferi naabri seljale tätoveeritud vanaema.
„Öelge, mis ilus pilt teil selja peal on?“ pärin, sest ei taha kohe vanaema mainida.
„Kas teie sis ei teagi?“
Ta ütleb seda nii, nagu oleksin küsinud, mis planeedil me elame. Vangutan pead ja tunnen peaaegu et piinlikkust.
„See on ju Gandalf!“ ütleb ta ülima hämminguga.
Et siis Gandalf. Ma noogutan. … (88/89)

Ja mis veel. Lõpus on Rita Falkist endast. Ja ta ütleb … „Mehe vaatenurgast kirjutan ma seepärast, et naisteromaanid mulle ei meeldi. …. Niisiis pigem juba Franz. Sest tema tegeleb tõeliselt oluliste asjadega. Nagu mehed seda kord juba teevad.“ … Wolfi juures 

 

Kasutaja Tiina Prööm foto.
Autor

Kirjuta kommentaar