Ma ei saa vahel üle ega ümber oma laste tunnetest, tujudest või nende vajaduse, või tähelepanu ainuisikulise soovi järgi. Vahel, ei taha, nad lasteaeda käest kinni minna, teinekord teevad enne rühma minekut, nii kõva kalli, et hing ka kinni jääb. Mõnikord on nad pahased, trotsis, solvunud, kiuslikud. Enamasti on nad jutukad, naerusuised, rõõmsad ja lustivaid kilkeid täis tegelased. Nad ütlevad ausalt, kui neile midagi ei meeldi, või vastupidi, kui midagi on üliäge nende meelest.

Ka mina tunnen, et kui mul ärritus kasvab, siis pigem, lähen õue jalutama.

Tiksun õues, jahedas, pimedas, üksi ja seedin oma pahameele lahti, et mis see tegelikult seal taga peitub. Tihtipeale on see täiesti midagi muud, kui asi, mis süütenööriks on plahvatusohtlikult tuli otsa pandud. Aga, et tunded klaarid oleks, siis plahvatusohtlikud tujud tuleb õues, maha tiksuda. Mida see teiste suunas karjumine või hääleulatuse testimine ikka annab. Kuigi sellised tujud vaibuvad ruttu, kui tuleb keegi, kes kallib oma käed ümber sinu, ja kõrva nohistab, ja oma suurte silmadega näo muigvele veab. Pahameel on unustatud.

Teinekord on aga nii, et riid tõuseb kohast, mis täiesti arusaamatu. Oli täna selline situatsioon, kus lasteaeda järgi minnes, parkisin oma auto ühe koha võrra edasi, viimasest parkimisjoonest. Ja minu kõrvale parkis, auto, mis sõnaotseses mõttes, sulges värava. Ma ei mõelnudki midagi sellega, kui pisipõnnile kommenteerisin, et ” hea, et lasteaeda sisse oma autot parkida ei tahtnud.” Autotüüp, kuulis seda kommentaari ja hõikas vastu, et ma ise parkisin ka valesti, parkimiskohast välja. Kui ma jooni vaataks.

Iseenesest on kõik õige. Aga …. ikkagi. Kui ma ei saa parkida, sinna lähimale kohale värava ette, pole veel varem tulnud mõttele, parkida täiesti väravasse. Siinkohal see minu- tema erinevus ongi. Aga loogiline ka – ma ei jäta asja niisama ja mingit riidu ma üles kiskuda ei tahtnud, seega jäin ootama, kuni oma auto juurde naastakse. Ja siis, ta tuli. Ega ta oodanud, et temaga juttu teen. Aga tõepoolest, mõlemad lahkusime ilma riiuta ja kõik korras olevana. Mõlemapidine nö emotsioonidepõhine mööda arusaamine ja rääkimine.

Õppetund, et kui oled riidu kiskunud või tunned end halvasti seeläbi, tuleb sellest rääkida. Ja kõik saab korda.

Aga kui on selline situatsioon, et naine on rutiiniratas, iga päev samad tegevused. Peavalu kimbutab päevast päeva. Vahel ajavad ka lapsed hulluks. Ja kaaslane, juhtub, et päev oli raske, vajab vaikust, et temal pea valutab. Ja siis peavad kõik varvastel tippima. Ajab vahest vihale ikka küll. Rääkida ei saa, sest muidu öeldakse, et ” no mida sa näägutad, jälle siin.” Ja kui need asjad, rääkimata jäävad, kuhjuvad, tekib rahulolematuse tsoon. Seega, tuleb rääkida, kui mitte kaaslasega, siis iseendas lahata ja leida see tegelik probleem.

Sügis on vinge aastaaeg. Ma olen seda väitnud vist igas viimases postituses. Aga nii see ju on. Need mõnusad värvid, tuuline meri. Lainetes seilavad uhketes purjedes laevad. Kootud sokid, ja kuum kohv laual.

Ükspäev siin, tuli aruteluks sügispeo lastekava koostamine. Ohh, kuidas mulle meeldib asju organiseerida. Muidugi üle mõelda, ka, sest kuigi ülesanne oli koostada vaid tegevuskava, siis minu meelest, saab tegevuskava koostada alles pärast seda, kui peo teema, stiil on paika saanud.

Koostasin, siis näitena ühe sügisese peokava lastele.

Sügispidu

Lastele, vanuses 5-8 eluaastat. Asukohaks muruplats (koduõu, varjualusena kodusel asuvas küünis või aidas), vms maalähedase, palkseinte taustal. Ruumi dekoreerimisel kasutaks just sügisande, ja maaläheduse miljöö loomiseks, kasutaks värsket heina või põhku.

Värvide poolest, võtaks snitti algavast hooajast: must, oranz ja valge.

Tegevuskava, oleks tund aega paslik, sest rohkemate tegevuste planeerimisel, võib jääda osavõtt kesiseks, sest kogemus näitab, et 5-7 aastase lapse tähelepanu koondub Sulle maksimaalselt üheks tunniks.

Sellisele peole, võiks raudselt tuua mängu väikesed ponid, kellele laka sisse viia, mõnusaid sügisesi elemente.

Ja laste juustesse, samasuguseid ühtses stiilis aksessuuaare.

Ajakava sisaldaks 30 minutit ponidega ratsutamist. Pärast saaks teha mõned mängud.

Näiteks aaretejaht, mis koos vihjete ja ülesannetega, viib aardeni. Aare võiks olla “kohvris”, kus peotäite kaupa shokolaafi münte ja igaleühele mõnus soolane/magus + jook piknikuamps. Aaretejahile kuluks julgelt 15 minutit ja einele 10 minutit.

Tunni aja sisse, mahub siis ka veel ” Mälumäng” kestvus u 10 min

Mängujuht, asetab põrandale 10 eset. Ja katab rätikuga. Korraks näitab esemeid rätiku alt. Mängijad peavad jätma meelde, mis asjad olid rätiku all. See, kes ütleb rohkem asju täpselt, on võitja.

Võib mängida ka “Kettaheite” mängu. Kus maha on asetatud, limonaadipudelid, kõrrejoogid vms. Ja kui viskaja viskab rõnga, pudeli vms ümber, saab mängija selle endale. Mäng, kestab seni, kuni kõik on midagi võitnud või kuni kõik on maast üles korjatud.

Kusjuures, meilt on küsitud, kas meie ka sellist pidu, näiteks korraldame? Jah, korraldame, küll.

Positiivseid ja ehedat rõõmu lastele pakkuda, on oluline eesmärk 😉

Fotograaf: Kadi Salu. M: me pere väänikud, need pisemad😉

Sellist pidu, võiks läbi viia huumorikas Metsamoor vms. Selline, suurte taskutega roheline kuub ja laia äärega kaabu. Kaabul sügiseandidest kaunistused. Nt pihlakatest tehtud keed kaelas, käel. Seened toki otsas, kübaral. Jojo kastanimunadest jne.

Autor

Kirjuta kommentaar