Mõnda aega tagasi sai selgeks, et iseenda boss  olen ikka mina ise ja oma pere boss olen ka mina, kui nendega koos olev lapsevanem. Lapsevanema roll on olla kaitsja, toitja, autojuht, meelelahutaja, kokk ja koristaja ja  koolitaja, sõber ja veel 100+ erinevat rolli, mida välja mõelda vastavalt vajadusele . Ja kõik see loob reaalsuse laste jaoks. Kuid kõiki neid tegevusi saab teha erinevate energiatega. Millist reaalsust meie iseendale ja teiste jaoks  oleme loomas?  Lihtsalt väike tähelepanek, et  lapsevanema tee vabadusse, ja kergema tee poole, olemaks perekonnas boss 😉  on turvaline valik loobuda eelarvamustest ja valida hoopis neutraalne. 

Meie iseenda valik on, kas me parandame üksteise “vigu”, proovime alateadlikult juhtida igat iseenda või teise inimese mõtet, sammu, mida ta arvama peaks või hoopis  võtame olukorda ja juhtumisi täpselt nii, nagu on, neile midagi juurde eeldamata ja omistamata. Usun, et paljud lapsevanemad, isegi täiskasvanud, võiksid sellisest vaatest, midagi uut enda jaoks avastada 

Teate, et kui tahate panna hobust teistpidi liikuma, peab ta kõigepealt seisma jääma? Või et, kui laps hakkab laulma, algab muusika vaikusest. Ehk siis misiganes uue asja loomiseks, vajame neutraalsust. ja eelarvamustevabadust.

Üks viis neutraalsuse saavutamiseks on märgata hinnanguid, ootuseid ja tähendusi meie peas ning neist jooksvalt lihtsalt loobuda. Ootused, hinnangud ja tähendused moodustavad meie peas ühe segase pusapesa, nad on põimunud ja puntras ja me ei katsetagi neid lahti harutada. Kuid mõned näited toon küll.

Loobumine ootustest. Kõik peavad sööma laua taga. Mängima peab rahuliku meelega. Kui mul on tööpäev, siis ma saan tööd teha. Ma olen kuuldud, kui ma räägin. Need kõik on ootused. Iroonilisel kombel on ootustel kombeks täide minna hoopis siis, kui  neist loobun ja hakkan uurima, mis on päris. Kui ma astun neutraalsusesse ja võtan vastu selle mis on..misiganes see siis ON, siis avanevad mulle hoopis uued võimalused. Ma saan võimaluse luua uut ja kergemat. Ma kükitan ja räägin sosinal ja ütlen vaid korra ja räägin sellest, mis ma päriselt öelda tahan ja avastan, et ma olen kuuldud. Ma olen kuuldud, sest see, mida ma ütlen ja kuidas ma seda teen on lõpuks..lõpuks ometi tähendusrikas ja väärib kuulamist. Ma olen vabastanud segava sigrimigri pusapesa ning timminud oma raadiosaatja täpseks ja kõlavaks.

Loobumine hinnangutest ja tähendustest. Laps libiseb ja kukub mul sülest maha. See tähendab, et… ma olen halb ema? Ma olen kohutav inimene? Oma lastele ohtlik? Ma ei saa ennast usaldada? Ei tähenda. See tähendab, et laps libises ja kukkus mul sülest maha. Kõik. 
Laps keeldub lõunasöögist, mille olen valmistanud. See tähendab, et …ta ei väärtusta mind ja minu panust? Ta sureb toitainepuudusesse? Ta on kasvatamatu? Ta on suhkrusõltuvuses? See on halb? Ei tähenda. See tähendab, et laps loobus hetkel lõunasöögist. Kõik.

Ja see ongi neutraalsus. 

Kui miski on meie elus lõpetamata, siis anname sellele energiat. See on endiselt meie elu aktiivne osa. Lõpetamine on aga vahel keeruline tihti just seepärast, et hoiame iseenda, selle asja või protsessi suhtes hinnangut.

Lõpetamata asjad. Tegemata tööd.

Teen ära! JAH! Mida saan, teen ära. Mis on kõige väiksem lõpetamata töö, mille saan ära teha? Mis on kõige väiksem samm, mida saan astuda, et lõpetada midagi suuremat, mis ootab, et ta otsad kokku tõmmatakse? Oh, kui vabastav!

Aga mõnikord on meil vastupanu asjade lõpetamise osas. Teinekord on see tüütu ja toob üles tundeid (oh, need tüütud tunded!!!). Mõnikord peame silmitsi seisma unistustega, mis kunagi ei täitunud ja lõpetades vaatama neile silma ja võtma vastu tõe, et see polnud meie rada. Teinekord on lõpetatuses päris palju lahti laskmist.

Veel kergem on kui astun hinnangust välja, neutraalsusesse. On hinnang iseendale. “Olen läbikukkunud.” Või hinnang lõpetamise protsessile. “See on nii tüütu.” Kui ma selgitan välja, mis on hinnang, mida hoian, siis võin valida “uued silmad” ja öelda endale: “Aitäh, et sa proovisid. Aitäh, et sa elasid. Aitäh, et sa mõistsid, mida tõeliselt tahad. See oligi kogu selle projekti mõte.”

Võime vabastada ka kõik hinnangud, mida hoian protsessi kohta, lubades protsessil endale anda, teha üks samm korraga. Võibolla see ei olegi tüütu? Kas ma leian selle koha, kus kogu see protsess on minu jaoks..neutraalne? Kui ma ei hoia hinnanguid, siis avanevad võimalused.

Lõputud…ääretud..piiritud võimalused. Võin teha nii, võin teha naa, võin teha shallla-lalla-laa! Võibolla hakkavad need võimalused tilkuma nagu räästad, ikka tsilk-tsolk, üks võimalus korraga. Teinekord pahvatavad nad nagu tammitagant valla: PAUHH! Võta vaid ja vali.

Meie elu on tervik. Ja teinekord on meile avanevad lõpmatud võimalused just teiselpool seda sorteerimata talviste riiete kasti. Uus elukoht? Uus töö? Lahendused muudel elualadel? Sa oled vaba, piiritu ja neutraalsust tunnustav hing.

Autor

Kirjuta kommentaar