Silmakirjalikkus on niisuguste vaadete, omaduste või tunnete omamise teesklus, mida tegelikult inimesel pole.

Eelmisel õppeaastal, so 2020 kevadel oli mul “au” tutvuda noore inimesega, kes esmapilgul tundus tagakiusatav ja kes vajas abi nö õpetaja karmide ebatsensuurseta sõnade ja kriitika eest, mis näikse pannud lapse ennast halvasti tundma. Sai kohtutud ka vanemaga, kes soovis oma lapsele paremat ja endi eest väljas olla. Või nii ma arvasin, sest minu soov leida õiglust oli esirinnas ja minul polnud probleemi ka valjuhäälselt enda eest seista. Ma leidsin, ja kooskõlastasid kõik oma tegemiseded ja väljaütlemised juriidilisel tasandil. Eeskätt olin valmis ka selleks, et kaasa löövad inimesed hakkavad oma sõnu muutma, seega salvestasin kõik kirjalikud vestlused ja muud jutud, sealhulgas küsisin korduvalt nõusolekuid korduvalt. Ja alati rääkisin nii lapsevanemale kui lapsele igakord, mida teeme miks-kuidas teeme. Pakkusin osalemist oma vastloodud noorte tugi programmis ning pakkusin oma abi õppimises. Ükshetk vaatasin, et küll meeldib neile asju venitada. Ja soovimatus asju kohe ära teha torkas silma. Pakkusin ( juriidiliselt konsulteerides), et kirjutan avaldused nende jutu põhjal, ( nad olid nõus) ja kirjutan nende nimed alla ja kui neile sobib, saadavad nad selle kirja ära ka. Kui ei sobi, muudavad ja saadavad kirja ära.

Selle eest sain ma mais teada, et tüdruk süüdistab mind selles, et mina sundisin teda kirjutama kirja, mida tema ei tahtnud kirjutada ning mille olemasolust ( saati saatmisest) tema ema midagi ei teadnud. Karm süüdistus, mille tõttu peaks tegelikult politseis aru andma. Ainult, et kui selle lapse kooli õpetajaid ja valla töötajat informeerisin kuidas asi tegelikult oli, ei järgnenud mingit kõppu politsei poolt ega ka vabandust nimetatud tüdruku või tema ema poolt.

Kirjutasin blogisse muidugi küll kogu oma poolse nägemuse, kogu tõenditega. Ja selle eest järgnes karmi plika mängimine laste omavahelises instas, kus “käse oma emal see maha võtta”. Teadupärast meie peres ei käsuta lapsed vanemaid. Ja miks ma pidanuks selle postituse eemaldama? Eemaldasin siiski, sest tundus mõistlik. Aga enamus suve, jagab see lapsevanem oma facebooki seinal fraaze stiilis, et “tee head, ja ikka saad vastu pead” ja siis kõik kiidavad takka, et nii õiged sõnad ikka….ja mina kratsin kukalt, et oot…. sa oledki selline, et lunid kaastunnet, aga ise oled ju seesama, kes teiste abi eest neile vastu pead kütad.

Või kõige parem – Hoia sellistest inimestest eemale, kes mitte kunagi ei tunnista, et nad on eksinud ja panevad iga kord sind tundma nagu kõik oleks sinu süü. Ja mina mõtlen, et oot, kas sa tõesti ise selline inimene pole, kelle eest sa siin hoiatusi jagad.

Eelmisel õppeaastal oli mul probleeme ühe kooli õpetajate suhtumistega, praeguseks on mul hea meel tõdeda, et me need arusaamatused vähemalt lahendasime. Edaspidi püüan teha oma kogemustebaasil koostööd et sõeluda välja, sellised manipuleerivad ohvritundega laps-silmakirjatsejad, keda me tegelikult oma tugiprogrammis näha ei taha. Soovin edu õpetajatele, kes selliste lastevanemate ja lastega peavad koolis tegelema igapäevaselt.

Miks täna selline postitus…sest mul oli “au” täna kaudselt selle lapse emaga kohtuda. Õnneks sain ma sellest alles hiljem teada, et ta minust paari meetri kaugusel autos istus. Muidu vist küll küsinud, et mida ta mõtles või ei mõelnud. Aga olgu kuidas on – ma tean kus sa elad ja kui tahad olnust rahulikult rääkida, siis tead kus ma elan 🙂

Aga facebooki põhjal – ma saan täiega aru, et ega sind ei huvita, mida teised inimesed sinust mõtlevad, nii et – ega mind ka ei huvita mis mulje sa teistele endast jätad 🙂

Uus kooliaasta algab peagi. Soovin kordaminekuid ja uusi muljeid!

Autor

Kirjuta kommentaar