Oleme nüüd kuu aega olnud distantsõppel. Me oleme uues koolis, uues klassis. Me õpime teistmoodi, me suhtleme teistmoodi ja kuigi vahest ajab distantsõpe täiega marru, oleme olukorraga rahul.

Hommikuti algavad meil tunnid, tunniplaani kohaselt, kell 9. Aga esivanem ajab meid juba kell 8.30 üles, lükkab hommikusöögi nina alla ja marss õppima! õppima!

Mulle meeldib õppida. Mulle meeldib kool ka. Ja eile oli minu esimene suuline peast vastamine õpetajale videosilla vahendusel. See õpetaja on täiega äge, kahju, et eelmises koolis, selliseid õpetajaid pole. Hinde sain küll 4 aga ikkagi väga tubli tulemus.

Ja slaidide eest sain kiita. Raamatuesitluse eest ning olin esimene, kellel klassiväline kirjandus läbi loetud sai. 😉

Mõnikord on küll palju õppida, aga ma saan praegu palju rohkem aru, kui eelmises koolis. Ema seletab ka natuke rohkem, aga ta seletas juba varemgi. Aga nüüd ma tahan ise ka rohkem õppida, ja täiega äge, kuidas meie koolis arvestatakse palju rohkem õpilastega.

Ainuke asi on see, et niipalju peab toas istuma ja sõpradega kokku ei saa saada. Meelelahutusena õpime saksa keelt ja youtube järgi joonistama.

Käime rohkem looduses. Kehalise kasvatuse õpetaja, soovib iga nädal liikumisepäevikut. Iga nädal, tahaks eelmisest tulemusest natuke parem olla. Natuke pikem vahemaa, või rohkem samme…

See distantsõpe on tegelikult päris huvitav, kahju et uued klassikaaslased, kes samuti ägedad näisid, sel aastal nendega kokkupuude lühikeseks jäi…

Autor

Kirjuta kommentaar