Category

Varia

Category

Olen viimasel ajal kohtunud paljude uute inimestega ning pannud tähele, et väga suur osa meist ei väärtusta end piisavalt. Väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed alaväärtustavad enda vajalikkust ja võimekust ning samal ajal ülehindavad teisi enda ümber. Meil pole iseenda võimete laest õrna aimugi, kuniks keegi tuleb ja tõestab, et oleme tegelikult kõik palju enamaks võimelised, kui eales uskusime. Ja see inspireerib! Meile kõigile on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et piirid on vaid meie endi kahe kõrva vahel. Paraku kipume me sellest alles siis aru saama, kui oleme selg vastu seina ning peame oma mugavustsoonist välja tulema. Mul on soovitus – ära jää seda hetke ootama. Me kõik teame, et me oleme võimelised palju enamaks, kui täna endast välja paneme.

Me oleme iseendi suhtes palju kriitilisemad kui keegi teine. See on tegelikult hämmastav, kuidas inimesed kipuvad iseendas nägema vaid nõrgemaid külgi. Toimub justkui pidev võiduajamine, milles võistleme selle ideaalse ettekujutusega iseendist. Ja mitte ainult – et endale ikka võimalikult palju „puid alla panna“, võrdleme end veel ka teiste inimestega, kes tunduvad palju ideaalsemad, andekamad ja targemad, kui me ise. Kas tuleb tuttav ette?

Mitu ideed on Sul elu jooksul pähe tulnud, mille oled tegemata jätnud selle pärast, et ei usu piisavalt iseendasse või sellesse, et Su idee võiks midagi väärt olla? Ja siis mingi aja pärast avastad, et keegi on Sinu kunagise idee edukalt realiseerinud ning suure varanduse kokku ajanud. Mitu korda Sinuga selline asi on juhtunud, et jätsid midagi tegemata, sest alahindasid iseennast? Kui tihti hoiavad tagasi mõtted „Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole piisavalt hea. Ma ei ole piisavalt tark. Sellest ei saaks kunagi asja. Mina ei saaks kunagi millegi sellisega hakkama…“

Mõtle tagasi kõigile neile hetkedele, kui milleski õnnestusid. Igaühe elus on neid hetki olnud, olgu selleks siis jalgrattaga sõitma õppimine, kooli lõpetamine, ülikooli sisse saamine, mõne tööülesande edukas lõpetamine vms. Pane need hetked kirja. See kinnitab Sulle, et oled piisavalt hea ja suudad elus asju korda saata. Igapäevaste tegevuste keskel kipume me lihtsalt neid pisikesi või suuri võite unustama.

Hakka iseennast rohkem usaldama. Pane tähele oma väikesi edusamme, teadvusta neid endale ning pea meeles – suurele edule sillutatakse teed sammhaaval. Suured saavutused koosnevad pisikestest võitudest.

Sul on lihtsalt vaja alistada oma „nelja minuti piir“ ja tõestada iseendale, et oled selleks suuteline. Nii, et pane omale mingi eesmärk ning hakka pisikeste sammudega selle poole liikuma. Edu külvab edu. Alusta pisikeste sammudega ning tähista isiklikke võite. Kui keegi Sind millegi eest kiidab, ära aja seda tagasi vaid täna neid südamest. See annab eneseusku ja enesekindlust juurde! Lõpeta iseenda võrdlemine teistega. Mõtle sellele korraks – mida see Sulle annab? Meil kõigil on erinev taustasüsteem ning täiesti erinevad elud. Mõtle sellest nii, et me kõik oleme puuviljad, aga erinevad. Üks inimene on õun, teine apelsin, kolmas banaan. Kui keegi on õun, millest saab head õunamahla, ei peaks Sa olema kurb, kui Sinust õunamahla teha ei saa, sest oled apelsin! Meil kõigil on oma tugevused, oluline ongi keskenduda iseenda tugevustele ning lõpetada muretsemine nende oskuste puudumise üle, mida mõnel teisel inimesel näeme.

On lugematul hulgal lugusid kuulsatest näitlejatest, kellele öeldi, et nad pole midagi väärt või ettevõtjatest, kel jäi kool lõpetamata jne. Mis oli see üks asi, mis neid elus edasi viis? Nad uskusid iseendasse. Ja see on tugevaim jõud, mis olla saab. Ainult Sinul on täielik kontroll iseenda üle, nii et usu endasse. Sa oled piisavalt hea, usu mind.

😊

Otsused, need väikesed ja tähtsusetud, kuid teisalt piisavalt suured, et vaevama jääda. Kas peaks minema välja jalutama või vastama e-mailidele? Vaadata mõnd head filmi või võtta kätte ja teha tööd (äri)ideega, millest juba aastaid mõtled? Kas lugeda 10 lehekülge raamatut või teha selle ajaga hoopis 200 kätekõverdust? Igal päeval tundub, et keegi või miski justkui tirib meid erinevatesse suundadesse, pannes valima asjade vahel, mida tahame teha ning asjade vahel, mille suhtes tunneme teatavat kohustust. Ja see pinge kurnab lõpuks ära, kas pole?

Selle asemel, et langetada konkreetne otsus, kipume iseendaga igal päeval jaurama. Lõpuks langetame enda jaoks mugavama otsuse, sest arvame, et siis ei pea enam pead vaevama. Vaatame tundide kaupa telekat, õgime (rämps)toitu ja võtame vahel mõne pokaali veini. Libistame silmaga üle e-mailidest, mis tulnud pärast tööpäeva lõppu, passime Facebookis või Instagramis ning ühel hetkel avastame, et tegelikult oleks ammu pidanud magama minema.

Ja siis voodis, enne kui hakkame magama jääma, mõtleme päevale tagasi ja saame aru – seda päeva ei saa mitte kunagi tagasi. Raiskasin lihtsalt ühe päeva oma elust, või siis suurema osa sellest.

Kui Sul on selliseid päevi ja õhtuid olnud rohkem kui üks, siis tõenäoliselt ühel hetkel tekib Sinus enesehaletsuse tunne. Tekib tunne, nagu oleksid koolis mõnel tähtsal eksamil läbi kukkunud. Sa tead, et oleksid saanud paremini, aga keegi teine ei saanud Sinu eest rohkem õppida. Kust ma seda tean? Been there, done that.

Põhjuseid selliseks sihipäratuks käitumiseks võib olla mitu. Üks on see, et Sul pole enda jaoks kirja pandud konkreetseid eesmärke ei aasta, kuu ega nädala kohta. Teine äärmus võib olla see, et oled see tüüp, kes rabab sajal rindel korraga ning ühel hetkel kasvab to-do listnii pikaks, et jõud ei käi enam üle.

Sellistel hetkedel tuleks endalt küsida: MIKS ma kõiki neid asju teen? MILLISED neist tegevustest mulle tõeliselt olulised on? Ärge minust valesti aru saage. Me kõik peame aeg-ajalt tegema asju, mida tegelikult teha ei soovi. Karm tõde on aga see, et enamik „peaksin“ kõneviisiga algavaid tegevusi tulenevad meie sisemistest otsustest mitte välistest tingimustest.

Meil on tegelikult palju rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi oma aja ja tegevuste planeerimiseks, kui arvatagi oskame. Kui panna mõne valikuga lati alt läbi, siis on ratsionaalsed vabandused kiired tulema. Ja need vabandused ei pane end halvasti tundma, sest olgem ausad – enesetunne on ilma nende vabandustetagi juba üsna kehv. Oma kogemuste põhjal julgen väita, et tegevused, mis head tunnet tekitavad, on näiteks sellised, mille puhul:

Sa naudid protsessi sama palju kui tulemust;

tunned end õnnelikuna ka siis, kui keegi teine sellest midagi ei tea;

oled pärast tegevuse lõpetamist paremas konditsioonis (vaimselt ja/või füüsiliselt).

Selge see, et me ei jõua teha kõiki asju, mida tahaksime. Nii ilmne ei ole aga see, et tegelikult me ei tahagi kõiki asju teha. Hirm ja kohustuse tunne on need, mis ütlevad meile, et peame tegema rohkem või muidu…

Loodan, et see pisike kolmepunktiline nimekiri tegevustest, mis minus hea tunde tekitab, haakub ka Sinu kogemustega. Mõtle oma igapäevaste tegevuste peale – mida Sa tegelikult teha tahad ning mis on need tegevused, mida teed kellegi teise väärtushinnangute pärast?

Võta sellele mõtlemiseks rohkem kui minut. Sellistel hetkedel ei ole vaja end kuidagi isekana tunda. Kui mõtestad enda jaoks lahti, mis on Sulle tegelikult oluline, väheneb ka Sinu stressitase. See võib esmapilgul tunduda väikese asjana, aga tegelikult alahindad Sa ühe terve, õnneliku ja rahuloleva inimese jõudu maailmas suuri asju korda saata.

🍏/🍎

💛

Enese väärtustamine on võti

Dalai-laama on öelnud: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?“

Meid on maast madalast õpetatud, et kõigepealt tuleb mõelda teistele, teistest hoolida ja neid aidata. Meil tuleb olla isetu ja pigem anda kui vastu võtta. Väga mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, siis suure tõenäosusega hoolivad nemad ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnade saatel ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: me jaksame teistest hoolida üksnes siis, kui kõigepealt õpime hoolima iseendast; me suudame väärtustada inimesi enda ümber vaid siis, kui kõigepealt väärtustame ennast.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. No kes tahab, et teda egoistiks peetaks? Samas tahab iga inimene tunda end väärtuslikuna. Paras pähkel!

Eneseusu ja -väärikuse olemasolu või puudumine määrab suures osas meie enesetunde, mõtlemise ja käitumise, sellest sõltub, kuidas olukordi tõlgendame ja neile reageerime. Endasse uskumise määrast sõltub, kas julgeme luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas söandame lahti lasta vanast või klammerdume, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. 

Enese väärtustamine on tõepoolest elus hakkamasaamise võti!

Sel juhul mulle meeldib olla egoist! Mulle meeldib ennast armastada! Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. Sellise inimesega on lihtne ühe katuse all elada, suhelda, koostööd teha, vaielda ja leppida.

Aga vaimne kirjandus väidab ju, et ego tuleb ületada. Kuidas siis sellega on? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma ego ületada (või veel hullem – maha suruda) inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab või kuidas ennast tunneb, millised on need anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda?

Mulle tundub, et ego ületamine on siiski kõrgem klass. Enne tuleb ennast hoolega uurida, oma vajadused endale selgeks teha ja õppida neid väljendama. Sellega kasvatad oma vaimse selgroo tugevaks ja elukatsumustele vastupidavaks.

Kadi Kütt, julgeb väita, et inimesed, kes endast lugu ei pea ja armastust enda vastu ei arenda, on väga enesekesksed. Kuna need inimesed siplevad madala enesehinnangu küüsis, siis nad varjavad, vassivad, vaidlevad, keelduvad muutumast, süüdistavad, klammerduvad, kontrollivad, nõuavad palju tähelepanu ja solvuvad kergesti. Nad on ohvrienergias – ühelt poolt piinab neid pidev alaväärsustunne, samas keelduvad nad muutumast. Sääraste inimestega on väga keeruline mis tahes sisukamaid teemasid arutada ja – hoidku jumal! – konflikte lahendada. Nende solvumine on justkui kilp, mille taha on end mugav peita ja mis kaitseb riskimise, enese avamise ja muutmise eest. Kui pöörleme pidevas enesehaletsemise ja enda mahategemise rattas, siis lihtsalt ei jaksa kedagi teist kuulata, kuulda võtta ja oma hoolimist välja näidata. Kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?

Lapsepõlvekogemusele lisanduvad hilisemad kogemused koolikaaslaste, õpetajate ja sõpradega. Kui kaaslased kiidavad meid heaks ja õpetajad jagavad piisavalt tunnustust, on olulised kivid eneseväärikuse müüri laotud. Kui aga oleme sellest kõigest ilma jäänud või seda ebapiisavalt saanud, kaldume uskuma, et me ei väärigi hoolt ja armastust. See tekitab ebakindlustunde, mis võib põhjustada emotsionaalset eraldatust ning võimetust sõlmida hilisemas elus lähedasi ja stabiilseid suhteid.

Teiseks eneseväärikuse komponendiks on väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel senise elu õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme eneseväärikust toitvast hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hea soorituse ja kiiduväärt tulemustega lapsepõlve kanajalgadel eneseväärikust kompenseerida.

Enesehinnangu tõusule avaldavad mõju hea hinne koolis, ametikõrgendus, palgatõus või muu tööalane võit, kiitus, komplimendid, suur hulk Facebooki sõpru jne.

Kuid ka väljateenitud eneseväärikus võib elu kriisiaegadel kokku variseda. Kui abikaasa hülgab, sõber reedab, jääme tööta või ütleb tervis üles, saab hoobi ka kõige tasakaalukama inimese eneseusk. Siis ei pruugi standarditel põhinev ja saavutustele üles ehitatud enesehinnang survele vastu pidada ja nii ei ole hädasolijal millelegi toetuda. Rahulolu ja uhkustunne asenduvad pettumuse ja häbiga. Siit on lühike samm ärevuse ja depressioonini.

Kõige tähtsam küsimus, mida igaüks peab endalt küsima: mida mina tahan? Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist. Mida ma vajan praegusel hetkel, et tunda end hästi? Mis teeb mind õnnelikuks? Millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? Millised tegevused annavad mulle energiat ja toovad sära mu silmadesse?

Võta endale aega, mõtiskle ja pane oma vastused kirja. 

Mida siis teha, kui lapsepõlves pole enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud ning peamiselt välisest sõltuv enesehinnang on löönud kõikuma?

Kui sa pole siiani taibanud iseenda eest hoolt kanda, siis nüüd tuleb see sul ära õppida. Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad ja õpetajad jätsid sulle õpetamata: oma vajaduste ja tunnete teadvustamine ning nende väljendamine, enda eest hoolitsemine, endale heade asjade lubamine ja enese armastamine. Ja teha seda hoolimata hirmust, et kui keskendud endale, peetakse sind egoistiks. Sul on õigus jääda truuks oma arvamusele, kaitsta oma õigusi ja langetada ise oma otsuseid. Ma usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. See laseb sul sirge seljaga oma teed käia, aga ka kõikidele teistele inimestele, kes on su ümber, tähelepanu ja armastust jagada.

Eesti keel on vägev. Meil on palju sõnu, mida argipäevaselt kasutame, kuid milles lisaks tavatähendusele on üllatav metatasand. Näiteks üheks selliseks sõnaks on “meelelahutus”.

Ametlikult on meil viis meelt (nägemis-, kuulmis-, kompamis-, haistmis- ja maitsmismeel). Meelte kaudu tunnetame elu ning meelte kaudu loome enda reaalsust ja reaalsuses eksisteerivat duaalsust. Mis meeldib, ei meeldi. Mida tarbime, ei tarbi. Mida jätame meelde, mille unustame. Kelle puudutus on hea, kelle halb. Meeled aktiveerivad emotsioonid. See, mida näeme, kuuleme, maitseme, haistame, katsume, kas teeb meid mustvalgelt öeldes õnnelikuks või õnnetuks. Seetõttu loome läbi meelte mälestusi, uskumusi ning harjumusi. Selles kontekstis on sõna “meelelahutus” põnev. Kas televiisori vaatamine, raamatu lugemine, kontserdil käimine lahutab meid mälestustest, kogemustest, harjumustest, loodud reaalsusest, et põgeneda kellegi teise reaalsusesse?

Viimasel ajal olen vaadanud, kuidas tehnikaevolutsiooniga ja infoküllusega on meie tarbimine muutunud. Enam ei piisa tavalisest leivast, vaid peab olema erilise juuretise, toiteväärtust lisavate seemnete ja supertoitutega leib. Enam ei piisa tavalisest kinost, vaid näkku peab pritsima vett, ninna tulema põlemislõhna ja keha kogema vabalangemist. 


Tegelikult on ju sedasi, et iga järgnev põlvkond elab paremini kui eelmine, vähemalt elukvaliteedis. Sada aastat tagasi olid meil ainult kuiv- ja ühiskäimlad ning kahesaja aasta eest elasime lehmade, kitsede, sigade ja lammastega ühes toas. Täna elame uhketes pilvelõhkujates ja poelettidel ootavad kojuviimist bakteritapjatest puhastusvahendid.

Lastel on kogu aeg igav. Ma mäletan, et oli igav, eriti mõne vanatädi juures külas käies, aga õues, mereääres, rattaga mööda tundmatuid metsaradu sõites, ma ei mäleta seda tunnet, vähamelt mitte sellises koguses. Tänapäeval tulevad lapsed küsima, mis me nüüd teeme? Raamatute lugemise asemel tehakse sulle neist 300-tähemärgi-kokkuvõtted. Enam ei vaadata päikeseloojangut otse, vaid läbi telefoniekraani.

Võib- olla tõesti liigume uue tuleviku suunas. Aga mulle tundub, vähemalt vahel, et aju potentsiaal ei kasva, vaid kahaneb. Elu nautimise juurde käib kerge ärevusenoot, me ei suuda olla, vaid kogu aeg tahame kuhugi edasi, järgmisesse kohta, järgmist toodet, järgmist töökohta, partnerit või autot. Et arengut mitte peatada, püüaks pigem leida vana ja uue maailma vahel tasakaalu? Tulla mõnikord tagasi juurte juurde. Lugeda klassikuid. Istuda krudiseval liival, sotsiaalmeediasse postitust tegemata. Nautida toitu kõigi viie meelega, mitte ainult visuaalse või maitsemeeelga. Rääkida sõpradega (veel parem, oma lähedastega!) sellest, mis teeb neid õnnelikuks, mille üle ollakse tänulikud, kus on miskit nihu läinud, mis mõtted või kahtlused parasjagu üleval on. Tulevikus elamise ning kellade ja vilinate asemel hoopis rabas vaikust kuulata ja lobisemise asemel endasse vaadata.

Mina ei tea, kuidas teistes lasteaedades asjad käivad. Või kuidas teiste lastevanemate peas mõtted käivad. Aga vahete vahel on tunne, kuidas mõned lapsevanemad arvavad, et mida kallim pidu, siis on see ägedam. Lapsed on rahul ka sellega, et saavad vabalt rühmakaaslastega mängida, vahepeal midagi suhu pista, palju juua ja ongi kogu lugu.

Aga vanemad tihti peale, tahavad teiste vanematega jutustada, päevatööst puhata, niisama oleskleda. Selleks on vaja palgata tegevusjuht, fotograaf. Siis on vaja hunnikute viisi kingitusi tänutäheks kinkida jne. Ühesõnaga üüratu üüber summa, tuleb näo pealt kokku. 50 eurot. Rühmas on 24 last. 🙂👀🙃

Uurisin ja kolasin netis ringi, et mida arvatakse ja mida on teised väljapakkunud. Minu meelest on igati okei, kui pidu toimub kellegi hoovis, või lasteaia hooviski. Väike pidulaud, kringel, kohv, morss. Keegi, küpsetab ise, kellel keldris mahla, siirupit. Kes on aktiivsem vanem, korraldaks mõne mängu, keegi kes käsitleb fotoaparaati, teeks mõne klõpsu ja täiesti mõistliku kuluga saaks ülivinge peo korraldada. Aga, ma olen suht ainuke lapsevanem, kes paistab nii arvavat😂 Õpetaja kingid samamoodi, no ei ole vaja jälle mingeid spakinkekaarte. Ja kommikarpe jne.

Hoopis elamusi pakkuda oleks eriti meeldejääv suund.🧡

Delfis, keegi lapsevanem, kirjutas foorumis, et nende pidu läks maksma 100 krooni või 250 krooni ja kõige kallim 750 krooni kokku. Aga meie rühma kavandatud pidu, tuleks umbes 1200 eurot, püha müristus, eks ole 😀 eriti kui see summa veel kroonidesse shoki mõtes ümberarvutada.

Päriselt, mulle meeldib, kui lapsevanemad tahavad lastele ilusat pidu. Aga see on laste pidu, ja nemad tahavad mängida, eriti äge, kui vanemad ka kaasa lööksid. Ei peaks nii keeruliselt asju ette võtma. Ma pole maksmise vastane, aga sellise raha eest, saan ma kogu perele midagi lubada. Uut kogemust, meeldejäävat emotsiooni. Ja kui vaja, saab ka sel korral lahendatud meie pisikese lõpetava vääniku lõpupeo küsimus alternatiivselt 🧡😀

Ma arvan, et seda võiks nii uhkelt nimetada küll. Algas see tegelikult juba eile. 😊 Eile oli see, päev, kus Sosistaja oma perega autosse istus ja tagasi vaatamata oma uude elukohta põrutas. Head teed minna. Tegelikult aga, kui oma isiklikud emotsioonid kõrvale jätta, ja laste olnud sõpruse peale mõeldes, hakkab ikka kurb küll. Olid neil siin need tülid- leppimised, kuid pärast mõnda solvumist olid nad alati sõbrad edasi. Või vähemalt püüdsid seda olla. Ja ma sain aru, või tundus nii, et omavahel tunti end parimate sõpradena. Seni kuni ükshetk, tuli tüli, mis kõik vaenutsemised ületas ja sillad tuhastas. Ja siis algas periood, mida ausalt öeldes, ma ei mõista senini. Kõige rohkem kahju on aga sellest, et see sõprus otsa sai. Et Sosistajat ei saadetud sõprade kallistuste ja lehvitustega teele tema uute alguste ja ka uute kaaslaste poole. Ilma siinsete vimmata, kellele suvel külla tulla, randa peesitama, ööseks telkima või kodukohvikutesse või muudesse tegevustest osa võtma. Aga kui ma vaatan oma pere, siis… ma olen südamest 🧡 tänulik, et see olukord vähemalt lahenduse leidis ja loodetavasti läheb Sosistaja ja tema ema elujärg mujal paremini veerema.

Igaljuhul, minu Tüdruk🧡Väänik särab. Ta käib trennis, tal on sõbrad. Ta käib väljas, teda kutsutakse külla, mõnikord kutsub ta hoopis meile külla. Varsti on plaan kelgukoertega jalgsimatkale minna, lõket tegema ja värskest õhust joovastuma 😀 lubasime kõigil 🤣 Väänikutel sõbrad kaasa kutsuda. Meeleolukalt lõbusam. Isegi hinded on hüppeliselt muutunud paremaks. Täielik ime. Uus ajastu 😀

Kevadega muutub kõik uueks ja värskeks. Mulle meeldib see pisike muudatus, mis on toimunud😊🙃

Kevad. Nüüd on see siililegi selge. Ja kuuaja pärast on eelviimane koolivahearg selle õppeaasta numbri sees. Viimased pingutused paremate tulemuste nimel. Mida teha, kui laps ei taha õppida?

Kui veerandilõpp lähenemas ja paanika tõuseb, nii emal, isal, lapsel….

Täiskasvanud peavad tavaliselt kõige põhjuseks laste laiskust. Ent vanematena oleme ise selle eest vastutavad, et kasvatame lastest need, kel puudub asjade vastu huvi ja oskus end motiveerida. 
See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu.

Laiskus ei ole esimene põhjus. Sageli on asi selles, et lapsel on lihtsalt igav. Peres pole kanda kinnitanud pideva arenemise kultuur. Keegi pole üritanud lapses huvi äratada ning kool, kui teadmiste tuupimise teel omandamise koht, pole lapsele huvitav.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel. Võib juhtuda, et koolis ei esitata ainet, mis lapsele näib ebahuvitav, piisavalt atraktiivselt. Siis tuleb vanematel leida viisid, kuidas näidata lapsele selle aine seost reaalelu põnevate faktidega. Reaalainete puhul võite koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid — kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi … Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Igale inimesele — ka lapsele — on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Ent ka see pole veel edu garantii. Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks. Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida.Õkoolis aitab arendada tervet hulka elus vajaminevaid oskusi. Selliseid, nagu näiteks sihikindlus, vastutusvõime, oskus otsuseid vastu võtta ning informatsiooni meelde jätmine ja selle analüüsimine

Veel üheks põhjuseks on vastastikuse mõistmise puudumine kollektiivis ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Kui klassi vahetamine ei tule kõne alla, siis tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis lihtsam.

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus.

Sõbrasuhted

Tagasiside õpetajalt oli väga üllatav. Sellest peatusime eelmisel teemal ja ma arvan, et see pole enam teemaks, mida jätkata.

Puhkamine Kuidas veeta üks väga kvaliteet päev perega? Kuidas teha päev, puhkus, trip perele ägedaks. Sellises vanuses on sõbrad ja nende seltskond väga motiveerivaks jõuks. See tähendab, et kui on loodusesse minek, tuleb sõbrad kaasa võtta ja siis on muljed hoopis teistsugused. Meil on nüüd plaanis minna Husky ja malamuutidega jalgsimatkale. Metsas teeme lõket, sööme pirukat, keedame teed ja võib olla grillime ka midagi lõkkel. Otsustasime terve pundi sõpru kaasa võtta ja veeta üks aktiivne laupäeva hommik.

Kuidas teie saabuvat nädalavahetust kavatsete aktiivselt veeta?

Beebitoit ja imetava ema toidulaud ja kaduvad kilod. Üllatus üllatus.

Kõik muudatused kehakaalus, on otseses seotuses kehalise aktiivsusega. Eelmisel kuul liikusin 200 000 sammu, iga päev pea 30 000 tuhat sammu. Mitte üks gramm ei liikunud ega kadunud mu kehalt. Sellel kuul olen tänaseks kõndinud 536623 sammu. Olen joonud hajutatult päevas 2L vett, ja kärutanud enamasti vabas õhus ja käesoleva kuuga on kadunud üllatus üllatus 5 kg ja 525g.

Beebi sööb endiselt rinnapiima. Juurde on tulnud kodused püreed ja pudrud. Kasvab, mis mühinal. Ehk on kellegil head retsepti, mida jagada? Kuidas on suhted Salvesti või Hippi püreedega? Mida teie põnnid eelistavad või mida üldse ei söö?

Kevad

Oli kevad. Soe. Päike. Vihm ja Vikerkaar. Mõni hetk hiljem oli vaja sokid ja kindad üles otsida, sest sadas külma vihma, rabistas rahet ja lõpuks oli auto mattunud valge lumekatte alla. Kas talv tuli tagasi? Ma tõesti loodan, et see oli viimane ponnistus lumbehelbeid kallata. Ja pigem tuleb soe, soe varsti kohale.

Beebil on algavaks suveks väga mõnus autokombe Gomerakids`ilt.


GomeraKids teeb mugavaid ja vahvaid riideid lastele suuruses 50-110. Kõik tooted valmivad käsitööna. Nad kangavalikul püüavad lähtuda mugavusest, looduslähedusest, samas mitte unustades ilusaid lastesõbralikke mustreid. Enamus kangaid on üle 90% puuvilla sisaldusega ja Oeko-tex standard 100 või GOTS sertifikaadiga. Lõiked arendatakse lähtudes laste liikumismugavusest ja praktilisusest. Muidugi on nii pisikeste puhul ka oluline, et riietamine oleks võimalikult kiire ja lihtne. Väga meeldib, see, et suhtlemine on väga meeldiv, kiire ja pakutakse ka oma alternatiive välja, tellija poolt soovitule. Meie autokombe on siis vaat selline. Niiii äge!

Gomerakids. Autosõidu kombe suurusele 80/86

Gomerakids kahjuks ei tee suurematele lastele, kuid on selline tegija, nagu Remps. Rempsi tooted on võimalik kätte saada ka käest kätte, ja tegutseb siinsamas Tartus. Suhtlemine on väga kiire ja väga asjalik. Suurematele piigadele, valmisid Rempsilt, aga eriti uhked kevadised mütsid ja sallid ning ka mõnus liblikatega ja rõõmsa kollasega tuunika ja pükste komplekt.

Remps. Tuunika ja püksid s 128
Müts ja sall tüdrukutele kevadeks

Kellel eritellimusel ägedaid kevadisi riideid vaja, või beebile uhket autosõidu komplekte, või niisama bodisid, mütse, papusid, pükse vaja, siis kasutage fb mõjujõudu. 😉

Meil hakkab nüüd pudru ja püree pooltund. Ja oh, neid helbeid võib vaid tõesti kuuma teetassi ja aknakardina tagant piiluda. Ja täna on see õhtu, kus ma kirjutan oma lasteraamatu esimese peatüki…:) või siis hoopis, vaatan koledat koiotti…või loen ühte väga väga head raamatut.

Autor Colleen Hoover on mu väga suur lemmik, ja tema raamatud toovad mulle kananaha käsivarrele. Seekord siis sattus pihku “Pihtimused”. Käisin mitu korda raamatupoes piilumas, aga ei raatsinud osta. Ja lõpuks leidsin raamatukogust.

Millega oleksid sina valmis armastuse nimel riskima? Auburn Reed on otsustanud oma segipaisatud elu uuesti üles ehitada ega tohi endale lubada mitte ühtki eksimust. Ent kui ta tööotsingul ühte Dallase kunstiateljeesse siseneb, ei oska ta uneski näha, et ateljee salapärane omanik, kunstnik Owen Gentry ta jalust niidab.

Auburn otsustab riskida ja anda ohjad südamele, kuid avastab peagi, et Owen varjab suurt saladust. Mehe minevikukoorem ähvardab hävitada kõik, mida Auburn kõige rohkem armastab, ning ainus viis saada oma elu tagasi õigele rajale on lõigata Owen sellest välja. Viimane, mida Owen soovib, on Auburnist ilma jääda, ometi ei õnnestu tal neiut veenda, et teinekord on tõde sama subjektiivne nagu kunst.

Et nende suhe päästa, peaks Owen kõik südamelt ära rääkima – aga mis siis kui ülestunnistus on veel hävitavam kui tegu ise?

„Pihtimused“ on New York Timesi menuautori Colleen Hooveri („Ei iial enam“, „Lootusetu“) uus närvekõditav romaan suurest armastusest ning tõest, mis peaks igavesti saladuseks jääma.

See on vist esimene raamat, kus ma lugesin lõpulehed enne. Ja siis alustasin raamatu lugemist algusest. Minu jaoks väga põnevalt, tunnete küllaselt ja kaasa haaravalt kirjutatud. Mõtlema panev. Lõpp oli ootamatu, ( poleks alguses pidanud lõpust paari lk üldse lugemagi) aga seda ootamatum see lõpp oli ja tuli. Mõistmine sündis aga hoopiski mitu tundi hiljem. Vau.

Ootan järgmist Colleen Hooveri raamatut suure huviga. Mis teie lemmik autor, või viimati kätte sattunud ilukirjanduslik teos on? Kes on tekitanud “tibutagi”?

Tänapäeval suhtlevad paljud inimesed näiliselt teistega, kuid tegelikult mõtlevad hoopis oma mõtteid või jälgivad pingsalt nutitelefoni, mistõttu heast kuulamisoskusest võiks palju abi olla. 🙂Kuulmine ja kuulamine on kaks erinevat asja.

Kui palju me tegelikult üldse kuulame ja päriselt teisest inimesest aru saame? Kui tihti me pealtnäha suhtleme inimesega, kuid samas me tegelikult mõtleme oma mõtteid? Näiteks, kui keegi kirjeldab oma kogemust mõnest kohast või puhkusereisist kaugel maal, kus ta hiljuti viibis, ning kui me oleme ka ise sealsamas käinud, siis me automaatselt hakkame läbi elama oma kogemusi seoses selle kohaga. Meie enda mälestus sellest kohast hakkab mõtetes elama ja meile tundub, et me teame juba seda kohta. Nii juhtubki, et me enam ei kuula teise inimese lugu, vaid elame läbi uuesti hoopis oma enda loo seoses selle kohaga. 👀💛

Sageli tekib meil ka peas omaenda hüpotees, et mis seal võis juhtuda või on meil jutustaja kohta väljakujunenud eelarvamus, et kuidas ta võis mingis olukorras käituda. Ja kuulates me hakkame justkui kontrollima seda omaenda hüpoteesi. 🙄💚Kuulemegi valikuliselt neid asju, mis kinnitavad meie enda hüpoteesi. Seega tegelikult me ei olegi nii avatud kuulama teise reaalset kogemust, mis just temal juhtus. Mis olid tegelikult teise inimese tunded, mõtted ja läbielamised, kui ta on oma loo rääkimise lõpetanud – kas me ikka oskame sellele alati adekvaatselt vastata?

Mõnikord see muidugi ei olegi nii oluline, ongi hea, kui elatakse samal ajal läbi nii enda kogemused kui ka kuulatakse teist inimest – niinimetatud small-talki puhul ilmselt ka aktsepteeritav. 👀

Kuid me kipume seda tegema ka olukorras, kus oleks vaja kuulamisele reaalselt keskenduda – kui teisel inimesel on päriselt mure või kui kõneldakse äärmiselt olulistest asjadest. Eriti teravalt väljendub selline valikuline kuulamine näiteks konflikti olukorras 👀🙄– tõlgendame kuuldut nii nagu meile hetkel sobib, mitte ei püüa mõista, mida teine inimene tegelikult meile öelda tahab või kuidas olukorda näeb.

Mõnikord teame juba ilma kuulamata seda, mida teine justkui meile selgitada püüab. Aga kas teame? 👀🙄💛Tekib küsimus, kelle lugu on olulisem, kui see, kes püüab midagi rääkida, ei saagi oma lugu ära rääkida, kuna talle pidevalt vahele segatakse nii-öelda oma kogemuse või meenutusega. Oskus päriselt kuulata ja teada saada, mida teine inimene meile öelda tahab on päris keeruline oskus, kuid on harjutamisega ja treenimisega võimalik siiski omandada.

On loomulik, et meil jooksevad peas kuulamise ajal omad mõtted ja me võrdleme kogemusi, kuid siin tekibki küsimus kohalolust – kui palju me oleme hetkes «siin ja praegu» ja kui palju oleme kinni oma mälestustes, kogemustes või ka tulevikuplaanides? 👀🙃

Tegelikult taandubki kõik sellele, kus on kuulamise ajal minu enda tähelepanu. Kas see on minu enda mõtetel 👀või on see konkreetselt jutustataval lool? Lihtne nipp on enda jaoks sõnastada eesmärk kuulajana. Kas ma tahan lihtsalt ära kuulata, kas ma tahan aidata või aru saada? Teinekord ei olegi ju vaja, et kohe keegi aitama hakkaks, vaid inimene võib soovida lihtsalt oma lugu või muret jagada. Me kipume aga kohe lahendusi pakkuma, mis polegi teinekord ehk vajalik või soovitud.😎

Samuti tasub enda jaoks üle kontrollida, kas ma olen jutust õigesti aru saanud. Seda ei pea tegema klišeeks saanud küsimustega: «Kas ma sain Sinust õigesti aru, et» ja nii edasi, vaid võib lihtsalt proovida loo mõte oma sõnadega ümber jutustada või kokku võtta see, kuidas sa kuulajana sellest aru said. 💛👀See võib tunduda alguses hästi kunstlik, kuid sellised kokkuvõtete ümbersõnastamised muutuvad üsna ruttu loogiliseks ja keelepäraseks.

Tegelikult juba teeme seda üsna loomulikult kahel juhul – suheldes lastega ning suheldes inimestega, kellel on erinevad emakeeled. Lastel on piiratud sõnavara! ja tihtipeale tuleb üle kontrollida, kas lapsest on õigesti aru saadud. 👀💛Lapselt kuuldud mõte sõnastatakse ümber, mille siis laps kas kinnitab või täpsustab üle.

Samuti, kui me suhtleme inimesega, kellel on teine emakeel. Siis tuleb ju pidevalt küsida neidsamu peegeldavaid küsimusi, et saada kinnitust, et jah, me oleme räägitust õigesti aru saanud ning me teeme seda üsna automaatselt. Ühe sõna taga võib olla ju väga palju erinevaid tähendusruume! , mistõttu oleks seda nippi hea kasutada igapäevaselt suheldes, mitte ainult võõras keeles rääkijate puhul.

Täpsustavad lisaküsimused näitavad ka seda, et me oleme kohal. Multi-taskingut propageeriv ühiskond on rikkunud meie kuulamisoskust. Me ei ole alati sada protsenti kohal, kui me kuulates vahepeal vaatame oma nutiseadmest sõnumeid või muud säärast. See on nii tavaliseks ja aktsepteerituks muutunud, kuigi see tegelikult ei ole ju viisakas.

Oleme justkui korraga iga pool, aga päriselt kohal mitte kusagil.

Mõned nipid paremaks  kuulamiseks:

Lõpeta oma sisekõne.  Kuulamine pole lihtsalt vaikimine. Sa võid vaikida aga jätkata mõttes oma sisekõnet – mida õhtuks süüa teha, mida keegi tuttav või kolleeg mulle just hiljuti ütles, muretseda oma  suhte pärast või arutleda selle üle mida muud ma võiksin praegu hoopis teha!  Seega viibi kohal – nii kehaliselt kui ka mentaalselt. Keskendu! 💚

Peegelda. Anna tagasisidet, et teise inimese mõtted on sinuni jõudnud. Seda saab teha nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Väga sageli tekivad arusaamatused sellest, et me oleme teise inimese poolt öeldut valesti mõistnud. Seda saab aktiivse kuulamisega vältida.💛

Küsi. Esita täpsustavaid küsimusi, päri, kas said õigesti aru või mida täpsemalt teine ühe või teise asja all mõtleb. Nii saab minna veelgi sügavale ja tõesti kuulata!💚

 Seega –  kuulamine on kunst, mille valdamine ja kasutamine avab meile palju võimalusi ning pakub ka rõõmu ja rahuldust.

 Kuulakem üksteist!

Kuulakem loodust, tärkavat kevadet.

Ärme norime nii palju riidu.💛💚

Mäletate te paar nädalat tagasi plahvatanud tülist Vääniku ja Sosistava tüdruku vahel. Kuidas saaks unustada eksole. Ka torm veeklaasis on torm.😀

Olen sellest ajast saati lugenud Väänikule küll söögi alla ja peale, moraali, teemaks see, et ära sa Sosistavale midagi head ütle, ei head ega halba. Hoia eemale, ära räägi temast, sest kõiki su sõnu võidakse keerata omale sobivalt. Kui tuleb ise rääkima, siis on temasuguse jaoks kaks vastust, nii nagu oli Sosistava tüdruku ema soovitus meile.

Meie jaoks oli kuni tänaseni teema ammendunud. Aga täna, täna oli see päev, kus lugu sai ühe peatüki juurde ja see võiks alata nii….

Selleks ajaks, kui lasteaias tulevikuplaanide ja lõpupeo prognoosid paika said ja kellaaeg koosoleku lõppu tunnistas, oli minu telefonis üks vastamata kõne. Üksainus, kuid sellegi poolest, hingasin sügavalt sisse ja helistasin koju ja küsisin Tüdruk💛Väänikult, kas see on see number, mida arvan. Jep oli.

See oli Sosistava tüdruku ema. Kes helistas selle pärast, et Väänik oli Sosistava tüdruku kohta koolis paks öelnud. Ja lugu näinud koolis välja niimoodi: On vahetund. Tüdrukud on koos ja kuidagi Väänikuga koos olev tüdruk, ütleb jutu käigus Sosistava tüdruku kohta paks. Kui konkreetne isik lähemale tuleb, selgitab see Ütleja tüdruk, et Väänik oli see, kes Sosistatavat paksuks nimetas. Väänik ütles juba koolis, et tema seda ei öelnud.

Noortekeskuses kõigi ees, pillas Sosistav tüdruk kõigi ees oma telefoni maha ja halas kõva häälega, et miks just teda taga kogu aeg räägitakse.

Niisiis, võtame loo kokku – tulin koju, ja olin valmis, et kohe tuleb mu ukse taha keegi OMA õigust nõudma, sest ma olin nõme ja ignoreerisin seda vastamata kõnet oma telefonis. Ta oli ka Väänikule kõne teinud, õnneks oli oidu seda mitte vastu võtta.🤨

Niisiis kodus, palusin Väänikut kirjutada oma Ütlejast sõbrale, ja helistada talle, teada saamaks, miks ta valetas. Helistasime ka seda jutuajamist pealt kuulnud tüdrukule, kes kinnitas, et see jutt ei tulnud Väänikult 😀 Ka Ütleja kirjutas ja vabandas lõpuks messengeris, et ” vabandab, kui ütles midagi sellist, mis ei vastanud tõele.” Väänik, palus Ütlejal kirjutada ka Sosistava tüdrukule, et valetas Vääniku peale. Ta tegi seda ja saatis meile ka screenshoti. Pärast seda, palus ta Väänikult vabandust. Me ei pea pikka viha ja asi tuli ju välja, kuidas oli tegelikult. Ütleja ja Väänik on sõbrad edasi.

Sosistavale tüdrukule on mul soe soovitus – kui sa oled nii varmas oma emale kituma teiste kohta, kes sinu kohta inetusi räägivad, siis äkki sa ei peaks teiste tüdrukute kohta ka halvasti rääkima. Ja võib olla sa veenduksid oma kitutavas jutus, kas see on ikka kõigi tõde või on see tõde, mida sa tahaksid, et see oleks, sest siis saaksid sa jälle “ohver” olla, kellele kõik liiga teevad.

Sosistava emale on mul täienduseks öelda vaid kaks asja veel. Meie teeme seda, mida eelmisel korral ütlesime ehk me ei taha teiega tegemist teha. Elame oma elu ja elage teie ka. Kui ei oska, proovige kuidagi ikka hakkama saada 😂 Ma ei tea, miks sa üldse nägid vaeva helistamisega…tahtsid karjuda? Õnneks, ma säästsin sind. Muidu oleks pidanud pärast veel vabandama, eksole. Aga ennem sööksid sa vist oma mütsi ära. 😀 Ei tea, kas Sosistav vabandab homme? Olgu selle looga kuidas on. Meie jaoks on teema lõppenud. Aga siia jääb see üles.😀

Tassike kohvi, täna mu tassike teed 😀☕

Heade teemade juurde. Sain täna päris head ja maitsvat kohvi. Ja head teenindust. Kohvi ja teenindust sain Kotka keldrist, kuhu pole ikka väga ammu sattunud. Tegelikult sattusin sinna sellepärast, et oli lapsega ruttu vaja vetsu pääseda. Seal oli küll veeavarii, kuid teenindaja lubas pissile minna. Ma olen väga liigutatud, sest põiepõletikust paranev põis, eksole 😀😀 Ja siis ma ostsin kaasa ka tassi kohvi. Täiega täna, minu tassike teed 😀😀 Igatahes, nüüd ma tean, kus saab sama head kohvi, kui maal vanaema juures.☕

Veel sain ma head teenindust Humana kauplusest, Kuperjanovi tänaval. Otsisin suurele lapsele dresse. Kahjuks polnud neil sobivat suurust. Pean mujal ringi vaatama veel 👀

Ja siis, viisin Tüdruk💛Vääniku, lõpuks lubatud stiilimuutvale deidile väga toreda juuksuriga.

See oli ammu lubatud ja kinnimakstud üritus, lihtsalt kogu aeg tuli midagi vahele. Täna lihtsalt klappis kõik. Väänik, pani selle oma rubriiki – Koma- ise kirja. Saab vabalt lugeda ja Tüdruk💛Vääniku enda kogemusest osa saada 💚

Ühesõnaga, õhtu lõppu kulus ära korralik kuum vann, koos spa hooldusvahenditega. Ma olen nagu uus 🙂 kuum supp ja vaarikavarre tee, ja võiks saba rõngas kotile pugeda.

Aga…luban, endale lugeda, veel üks paks raamat. Sest, meil on kõik hästi 💖

Mitmed vaimsed õpetused ütlevad, et inimestel on kaks ürgalgset tunnet – hirm ja armastus. Armastus on tunneteskaala positiivne pool, kõige üldisemas mõttes on see õnn ja rahulolu, rõõm olemisest, elamise vabadus. Hirmu tuletised on viha, süütunne, depressioon, ebamugavus, ärevus jmt. Meie kehadki reageerivad alati neile kahele tundele vastavalt. Hirmu puhul tõuseb stressihormoonide adrenaliini ja kortisooli tase, heaolu-rahulolu-rõõmu puhul kasvab oksütotsiini osakaal. Kui vastsündinu meeleheitlikult karjub, siis on selle taga hirm oma elu pärast. Kui söök on käes, langeb ta õndsasse rahuloluseisundisse. Täiskasvanuna ei sõltu meie ellujäämine otseselt teistest inimestest, kuid need kaks vastandlikku tunnet jäävad meid ikka juhtima.

Me oleme harjunud tundeid lahterdama, jagama neid headeks ja halbadeks, kuigi iga tunne on millekski hea. Hirm on signaal ohust, mis on lähedal, tänu hirmule on meil ohtlikus olukorras võimalik ellu jääda, sest kogu organism võtab end kokku, et end päästa – joosta, hüpata, võidelda ning pääseda vabadusse või turvalisse kohta. Sama mehhanism töötab olukordades, mis elu ei ohusta, kuid tunduvad psühholoogilises mõttes ohtlikud. Ka siis reageerib keha nagu oma elu päästes – süda taob, kõht on pinges, peopesad niisked. Hirm on hea siis, kui see paneb sind tegutsema, hävib aga see, kes hirmu tundes tardub paigale ja mitte midagi ei tee. Psühholoogiliselt ohtlikes olukordades muutub hirm ohuks, et sa jääd paigale, ei katseta, ei liigu edasi, ei arene. Kui sa kardad tegutseda, teha vigu, teha valesti, siis jääb areng seisma ja sa oled suletud maailmas, väga kaugel vabadusest olla sina ise.

Oluline on teadmine, et armastust ja hirmu ei saa tunda ühel ajal. Hirm ja arm on ühe skaala kaks otsa, alati omavahel seotud. Kui liigud õnne, rahulolu ja vabaduse seisundisse, pole hirmul enam kohta. Suurima vabanemise hirmust annab armastus iseenda vastu. Mida enam seda on, seda enam püsid tundeskaala positiivsel poolel. Siis oled sa ise – vaba ja julge.

Halvav hirm on märk, et sa ei tee elus neid asju, mida tegelikult tahaksid. Kui tahad elada muutusteta ja riskivaba elu, siis pead hirmu sõna kuulama ja mitte tegutsema. Aga mis elu see oleks! Hirm on arengutreener – kui tunned suurt hirmu, siis tea, et oled tegelikult iseendale ja armastusele väga lähedal, vaid ühe sammu kaugusel. Parim retsept hirmu vastu on: Ma tunnen hirmu, aga ma teen seda siiski!

“Armastus on võimsam kui hirm. Kui hirm tuleb, siis tuletan endale meelde, et kõigesse, mina ise kaasa arvatud, saab armastusega suhtuda, siis saab kohe edasi.”

Mõned inimesed, ametnikud, ettevõtted, ongi väljas sellepeale, et hirmutamistaktikat kasutades, üritavad suunata inimesi neid konkreetses suunas minema või käituma, et saavutada mingit kindlat tulemust mõjutajate heaoluks. Samamoodi tekitavad hirmu ka meediakajastused, nt räävimised, tulekahjud, viimasel ajal küll dopinguteemad ja nüüd mingi “minu eesti” aktsioon. Okei, see viimane ei põhjusta küll mingit hirmu, aga parajalt silmakirjalikkus see mõningate inimeste poolt ikka on 😀 Miks me peame lugema ja kuulama nii palju negatiivsust enda sisse, seda niigi tuleb uksest ja aknast, et miks ei võiks vahepeal keskenduda headele uudistele, või sõnumitele…Mina, sina ja võib olla peavoolu meedia ka vahest, kiidaks, või kirjutaks midagi ka positiivses võtmes. Tunnustavalt. Näiteks 🙂

Inimesel kel koliseb riidekapis luukere, võib olla kaks ja võibolla on tal neid hulgim seal kapis. Kui need on ilusti paigutatud, pole ka ohtu, et need võiksid mõnele uudishimulikule kappi avades vastu pead koputada. Kuid, kas kõiki luukeresid, peakski üldse päevavalgele tirima? Igal inimesel on omad saladused, mida ta ei taha teistega jagada. Piinlikud momendid, valusad hetked, reputatsiooni hävitavad, eneseusku mõjutavad, mineviku haavad… las nad siis olla seal ja koguvad tolmu, vähemalt ei riiva silma ja võib olla ei kasuta keegi ka neid kurjasti oma peremehe vastu, sest teadmine olla tänapäeval võim.

Nii, et kui sa tunned hirmu, et keegi su luukeredele lähedale satub ja need midagi lubamatut võiksid paljastada, et kõigesse avatud meelega suhtudes, laheneb sõlmküsimus hõlpsasti, kuigi tagajärgedega tegelemine on muidugi juba omaette teema.

Vahel on hirmu vaja. Vahel tuleb avatud meelega hirmule vastu astuda, sest probleemiga mitte tegeledes, ei kaos see probleem mitte kuhugi.

Pahupool, hinnangud, ja nii see elu väikses külas käib….millegipärast tuli see rida Baari Paavo laulu viisiga ja pähe mõneks minutiks kumisema jäi 😆

Ma ei eita, mingil määral olen tundunud vajadust, hinnanguandjatele põhjendada, et miks ma just selline olen ja kuidas tegelikult elan. Neil hetkeil olen kui uuesti see noor tüdruk, kellele kõige puudutava kohta öeldi – see ei ole sobilik, nii ei tehta.🙄Ausalt – äkki aitaks juba!🤔

Kui palju on meie seas naisi, kes oma soovid, käitumisviisid või iseloomu on selle “korralikkuse” pärast maha matnud! Kes põevad oma vanuse, välimuse, ihade, madalama töökoha või naabrite arvamuse pärast ja seda isegi nüüd, kui palju aastaid on sellest ajast möödas!
Ma tahaks, et naistel, kui soovite siis minuealistel lapsevanematel, oleks piisavalt eneseteadlikkust, julgust elada ja ise tahta. Et naised sh ka emad, lubaksid endale olla päris nemad ise, kõiges. Isegi siis kui seda ei mõisteta, kõikide eelarvamuste ja suva naabrimuttide💣💥 poolt külge kleebitud hoiakute kiuste. 👀

Olen otsusekindel ja vastutan oma otsuste eest. Kui mulle miski ei sobi, siis ma muudan seda. Või kohandun.🙂

Ma usun, et igaüks elab nii kuis tahab ja minu tõde on vaid minu tõde. See ei tähenda samas, et kõik mulle meeldib. Ma ei talu virisemist, hädaldamist ja silmakirjalik olemist. Mulle ei meeldi piiratud ja väikekodanlikud inimesed. Ma arvan, et lollus pole andestatav.
Aga – on meie oma valik kellega ja kuipalju suhtleme ja minu asi pole kedagi päästa või muuta.🙂 ja nii ongi.

Ükskõik kui halvasti see ka kõlab, ma tean 100% – kui su partner või keegi teine lähedane on alkohoolik, narkomaan või lihtsalt megalaisk või poolenisti psühhopaat, kelle meelest on naine madalam kui muru, või on ta vägivaldne, või krooniline susija, siis tuleb ta maha jätta, minna tema juurest ära nii kaugele ja nii kiiresti kui võimalik! Isegi siis kui see tundub võimatu, ja sageli see ongi peaaegu võimatu, aga kahjuks on see ainus tee, kuidas ennast ning ka seda inimest aidata. Sest nii kaua kui selline inimene tunneb, et keegi veab ta hoolimata kõigest hädast välja, et ta on kellegile vajalik, et keegi aitab tal elada, käitub samamoodi ta edasi. Ainult tema ise saab oma elu muuta ja eelkõige peab ta tahtma seda teha. Mõnda joomahaiget aitab surmahirm, mõnel saab villand siis kui ärkab suvalises urkas nägu kuseloigus, mõnel veab tervis alt ja mõni leiab jumala, vahet pole mis just. Aga see on ainult ja alati iga indiviidi isiklik otsus joomine, narko, laiskus ja vägivaldsus, ussitamine lõpetada. Või siis edasi juua, narkotada, laiselda ja oma naist ja last terroriseerida.Või susida 💥

Nii, et naine, kui sa pole endaga või oma suhtega rahul, või kui sa üritad oma rahulolematust kõrvaliste naabrite peale välja elada, siis tead mis?👀

Kui me naistena suhtuksime iseendasse palju suurema lugupidamise ja armastusega, siis oleks ka teistel keerukam meid maha teha. Sa ei tunne end hästi ja küll on mõnus ka teisele “ära panna” kuulujutu alusel?

On palju arusaamu, mida naine võiks esmalt endas ja ühiskonnas laiemalt muuta. 

Me võiksime öelda, kõva häälega öelda, et küpsus toob ellu uued võlud, et meil kõigil on omajagu suurepärast aega veel ees ja me elame selles teadlikult õnnelikult ning just nii nagu ise tahame! Ei saa ju lõpetada elamist enne lõppu? Meie ealisi naisi on palju ja juba seetõttu on meil võim suhtumist muuta. Päris kindlasti on.

Ma tean, et vanus ei ole takistuseks ja minu “parim enne” ei jõua tegelikult kunagi kätte. Ma arenen ja kasvan inimesena kogu elu ja ühegi unistuse täitmise jaoks ei ole ajalisi piiranguid.  

Mul on ees veel palju häid aastaid. Ma ei tea, mis juhtub, aga ma mõtlen sellele kui lõpmatult võimalusele. Avatud meel ja kasvõi natuke julgust väljakutsed vastu võtta on vähim, mida saan enda heaks teha.

Nii, et kui sul on tahtmist asjadest rääkida, mitte oma naabrite kombel sildistada, siis ma tean üht ägedat kohvikut, kus pakutakse maitsvat 🍰 ja ☕

Kuigi, ma arvan, et hea meelega saadaksid sa mulle hoopis kirjatuviga 💣 Aga asi on selles, et ava oma pilk ja mõtle vahelduseks ise ka 😎