Category

Varia

Category

Ma olen varemgi kirjutanud, kuidas mäluprobleemid, kohati udusse mähkununa, ja ilmne suutmatus lahendada probleeme ja motiveerida suuri Väänikuid oma õpitulemusi paremaks muutma, mulle komistuskividena näivad. Pidasin seda kõike lihtsalt, rutiinseks muutuva eluolu osana, mis küll kestes juba teab, mitmendat kuud, järjest hullemaks näis muutuvat, kuidagi kahtlane näis. Kuid oli hea süüdistada, ei midagi muud kui kurva kevade halli kaamost. Ühesõnaga, kui probleemi ei tunnista, siis esialgu seda nagu polnudki.

Olin lihtsalt mina, kes paistis igakord pidurit tõmbavat, kui päike pilve taha läks ning kõik vajalikud kuupäevad ja muud asjad ära unustas, läbi suure ponnistuse sotsiaalsed käimiste end vedas ja hambad ristis endale korrutas, et kõik on hästi. Aga ei olnud hästi.

https://sobranna.postimees.ee/6689291/pereterapeut-laps-on-nagu-kasn-meie-emotsioonidele

https://elu5.ee/labipolemissundroom-mis-see-on-ja-kuidas-seda-ara-tunda/

Eelmisel reedel, kui suur Väänik käis klassijuhatajaga omavahelisel arenguvestlusel. Jäi õpetajal lapse hämmingust oma hinnete suhtes, väga äraspidine arvamus, mille ta mulle ka stuudiumisse siis edastas. Loomulikult, ma kirjutasin talle vastu ka, mida mina asjadest arvan. Kahjuks aga, ei täpsustanud mina, mida mina lapsevanemana, tema klassijuhataja töö oskuste kohta mõtlen. Hinnang just väga positiivne pole. Aga on kuidas, sellega on.

Igaljuhul ma tundsin kuidas mu sees tuleb üks suur laine, ja kohe kohe oma teele kõik rusudena maha jätab. Ma kraamisin oma head tuttavad lagedale, kel kodus mata geeniusest poisid sirgumas. Ja vedasin oma Vääniku lihtsalt õppima ühe sellise juurde. Arvestasin suht terve õhtuga.
Minu hämminguks 4 peatükki matemaatikat sai selgeks 1,5 tunniga. Koolis mitme nädalaga, ei saanud ega saanud selgeks. Homme läheb kooli ja vastab niipalju kui jõuab ja saab. Et protsess justkui🙄

Ja ühe kolleegi kiri mulle.
“Mõistan, et mitmed asjaolud on teinud olukorra teie jaoks keeruliseks ja tunnustan teie võimet ennast kõrvalt analüüsida. Ma julgustan teid leidma võimalus neid teemasid psühholoogi või nõustajaga arutama, sest asjaolusid ja tahke on mitmekülgselt. Kirjeldate nii suhteteemasid kui ka laste õppeedukust ja käitumisprobleeme ning taustal on ka teie enda emotsionaalse kurnatus. 
Ärge oodake, et olukord läheb paremaks, pigem on vaja siin tegutseda ja esimene samm on panna endale aeg psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.
Mõistan täiesti, et aega mitme lapse kõrvalt napib ja enda teemadega tegelemine tundub olevat teisejärguline. Ometi on just teie endaga toimuv vähemalt kaudselt mõjutamas ka seda, kuidas ennast tunnevad ja kuidas käituvad lapsed”

http://opleht.ee/2017/11/labipolemine-algab-hiilivalt/

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Läbipõlemissündroom

Dr. Herbert Freudenberger 1974.a ja defineeris seda järgmiselt: “Läbipõlemissündroom on energia kulumine, mis tekib vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest. See röövib inimestelt nende energia ja võime probleeme lahendada. Suureks probleemiks on see, et inimesed püstitavad endale sageli liiga kõrgeid eesmärke, mida täita ei suudeta. Samas ei olda valmis seda enesele tunnistama, vaid üritatakse läbi meeleheitlike pingutuste siiski eesmärkideni jõuda. “

Järgmine kolleeg, kelle käest nö teist hinnangut küsides, sain kinnitust, et ” Teie reaktsioonid viitavad selgelt läbipõlemisele. Läbipõlemine on klassikaliselt küll tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus, kuid samuti võib läbi põleda lihtsalt intensiivsest elust, nagu teie oma- töö, kool, väikesed lapsed, pere ja kodu eest hoolitsemine.
Läbipõlemine on väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, mälu probleemid ja nö “udu” jms.
Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid (soovid) ja tegelikkus ei kattu. Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist (töökohal/eraelus- oled nö. sundolukorras, kus valikud puuduvad) jne.

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=85450649

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=82994099

Minu õnneks ei ole mul depressioon. Vaid kurnatus. No vedas mul 😀

Aga tõsijutt. Lahendus ja taastumise algus olid palju lähemal kui arvasin. Silmitsi seismine nende emotsioonidega, millega maadlesin, mida olin eelnevalt püüdnud vältida, mille eest põgeneda – nende emotsioonide läbi elamine, arutlemine ja rääkimine aitas taastada tasakaalu. Oma suurte Väänikutega tervelt kaks tundi juttu, igaühe panustest iseenda heaolusse. Meie reeglitest, visioonidest jms

https://www.aripaev.ee/kasulik/2018/03/04/kuidas-uletootamisest-taastuda

Leppisime kokku, et ma olen neid suuri Väänikuid koolitöödega aidanud, toeks olnud ja viimased kaks nädalat aitavad ennast ise ja püüavad teha, et neil oleks ka sel suvel hea olla. Hinded korras. Ja õpetajatega suhted head. Kui ei lähe kõik plaani A järgi, võtame plaani B.

Rahulikult. Positiivselt.

Ja siis me tegime plaani. Prioriteetidest. Taastasime reeglid, mis olid vahepeal justkui kadunud.

Loobusime rööprähklemisest. 😀

Ja mis kõige tähtsam – otsime üles igaüks oma hygge.

Räägime omavahel rahulikult

Mõtleme positiivselt

Rohkem kolleegidega arutelusid

Kui plaan A ei toimi, tuleb võtta plaan B

Kõigil on vaja üksiolemise hetki ja iseenda aega

Ei mingit rööprähklemist 😀

Ja võtame eeskuju meie pere pisimast, kes juba ärgates üks mega rõõmsalt naeratav poisipõnn 💖

Mõnikord on mõtted keerlemas ühe konkreetse teema üle. Teinekord valutad pead ja ühtlaadi muremõtetel ei paista olevat ei otsa ega äärt. Vahepeal mõtled arukaid mõtteid ja saad jutkui dialoogi endas maha peetud. Siis taipad, et enesega rääkimine on vist ikkagi monoloog. Kui aga tahad hakata endaga vestlust üles tähendama, on see justkui käega liivalt pühitud. Mõnikord mõtlen, et oleks aeg üks blogi postitus kirja panna, aga siis, mõtled, et kuhu rubriiki, miks just minna ja miks mitte just tänna. Kirjutaks seda, siis aga mõtled, et kas see on ikka piisavalt oluline. Mis on piisavalt oluline mõte, mida peaks üles tähendama või mille üle arutelu looma. Vahel mõtled, et miks need lapsed ei saa aru, et väikesel beebil tuleb lasta magada. Aga kas nemad vahel mõtlevad sedagi, et välisust saab ka vaikselt kinni tõmmata. Või et õppimistulemused on siiski nende endi teha. Et kui hinded on halvad või ebapiisavad, siis tuleb veel paar viimast nädalat pingutada. Aga oh, ei…vahel ma mõtlen, et ma näägutan nii palju ja kuidas nad sellest juba ära ei väsi. Nad kas ei hooli, või nad lihtsalt ei mõtle kaasa.

Milline mõte on lapse peas? Milliseks muutuvad mõtted täiskasvanu peas. Milline on ülemõtleja? Ülemõtleja on see, kes suudab vibratsiooni veeklaasis mõelda suuremaks, kui tsunami ookeanis, mis on üks purustavamaid loodusjõude maailmas üleüldse. Vahel on tunne, et ka mõtted meie peas on üheks väga suureks jõuks. Vahel motiveerivad, vahel pigem takistavad vooluga kaasa minemast.

Millised mõtted on valdavalt enamjaolt just sinul? Millest tekivad sinu mõtted? Millest sa mõtled just praegu ja miks? Minu mõtted tekkivad igatahest jumalteab kust – minu seest, tingituna teguritest, millest osa välised, ja sisemistest emotsioonidest. Ja muutuvad tegurid lihtsalt võimendavad.

Ohh, kuidas tahaks paraegu küpsiseid 😀 Jep, selline mõte just oligi. Enne seda proovisin sisendada suurtele Väänikutele, et tuleb õppida aastalõputööks. Vastuseks juba tüüpiline “Ma oskan.” Ma võin ka öelda, et ma oskan hiina keelt, aga seda siis mingis ulmelises teoorias. Praktikas ilmselt – jah. 🙂 On nagu on. Ma võin mõelda, et kui sisendan piisavalt, et oskan, siis kahjuks see siiski ei välista seda, et ma end edasi arendada ei võiks. Kuidas saab panna lapsed suunata mõtetele, mis välistaksid hoopis teler-telefon ja xbox? Vaid ka enesearendamisele, väljaspool kooli.

Kui oled mõtetega kimbus on vaja…mõtete vaikust. Vaikust. Aga mina vaid mõtlen, et mu tuppa tuleb aknast liiga palju müra. Muruniiduk, lastekilked, koerahauked ja mu mõtetemüra mu peas. Mõtetemüra, mure õppeedukuse üle, lasteaia ja kooli lõpetamine, mis sel aastan röövelikult mõjuvad.

Kust tulevad minu mõtted?

Miks ei saa neile stop vahepeal vajutada, või kerimisnuppu “edasi” ja “tagasi”. Mõeldes eelmisele aastale tagasi, mõtlen, et olid mul ikka pseudoprobleemid. Sel aastal mõned mõnned on ilmselt paari aasta pärast tagasi vaadatuna samamoodi pseudoprobleemimõtete liigas. Nagu näiteks “Kuradi päralt, välisust saab ka vaikselt kinni panna, ilma et seinad väriseksid”, või et ” Kui laps tahab ise jääda suvetööle koolis ja personaalselt õpetajatega aega veeta, oma suvetegemiste arvelt, siis…. halleluuja see viies koolivaheaeg ja selle kooliaasta suvetöölised.”

Beebi magab. Ma sain nüüd endast selle välja räägitud. Mu kolleeg, kes mind nõustab aeg ajalt, päästes mind ülemõtlejate liigast, ütleb, et parim teraapia on kirjutamine. Lihtsalt kirjuta oma mõtted välja. Kui ma seda teeks, siis koguneks siia päris palju loetamatut cräppi, aga no proovime. Kui järgmine “marineering” algab, siis kirjutan Variasse.

Otsin omale need küpsised välja ja kuuma tee kaa. Mis siis, et õues on 27 kraadi kuuma ilma.

Küpse.

Mõnikord, kui avada leht ja lugema hakates, tekib pähe vägisi mõte, et milleks oli seda artiklit vaja, või kustkohast kiidetakse heaks või laidetakse maha, kellegi sulesepa kirjutatud artikkel. Mingisugune kontroll võiks siiski olla. Kas tänapäeval pole oluline sisu, vaid see, kuidas panna ahvatlem pealkiri ja et oluline on see, kuidas koguda rohkelt klikke.

Igatahes, täna hommikul, lugesin sellist artiklit, sest no päriselt, tahtsin näha, mida sellise pealkirja all kirjutatakse. Nägin ära, te lugege ka https://majandus24.postimees.ee/6681544/eestis-on-uhke-volgu-olla

Tahaksin küsida, kas lugupeetud ajakirjanikul on peas ikka kõik korras? Oma peakest ikka mõtlemiseks kasutate?

Või oot….olen varem kohtutäituritega kimpus olnud. Ja ma olen kümme aastat ikka nii kuradi uhke olnud, kui kõik arved 100% arestiti. Kõik arved. Ei jäetud miinimumigi kätte. Igale tööandjale saadeti palga arestimise akt. Kui tööandja ei arestinud, tehti talle trahv. Kohtutäituturite tasud moodustavad suure osa võlgnevusest ja esimese asjana peab võlgnik tasuma just muud tasud, intressid ja alles siis põhivõlgnevus. Tihtipeale eeldatakse, et võlgnik jätab maksmata, sest ta ei taha maksta. No tere tore, sest nii uhke on ikka võlgu olla, eksole. 🤣

“Uhke on olla võlgu. Olgu, uhke võib-olla mitte, aga uhke on välja mõelda skeem, kuidas vältida võlgade tasumist” kirjutab ajakirjanik oma artiklis.

Ma küsiks, et mis on see skeem, kuidas vältida oma võlgade tasumist? Neid skeeme mõtlevad välja, need, kes on miljoneid tasku pannud, kellele õlale patsutatakse ja kes istuvad headel soojadel kontori või ministritoolidel. Kuidas muidu, kui mitte edukalt oma skeeme ja mahhinatsioone ellu viiakse.

Need “teise eesti võlgnikud”. Need kellelt kohtutäitur koorib 100 nahka seljast.

Nii tore on, ja uhke, et kui sind vabastatakse tööülesannetest, lähed töötukassasse, peaksid saama töötukindlustushüvitist….aga kohtutäitur, arestib 20%, võib olla tuleb järgmine ja arestib veel 20%….saad vanemahüvitist, tullakse ja arestitakse ka sealt. Võlgnikud lasevad seda teha, sest nad lihtsalt ei tea oma õigusi. Ja kohtutäitur teab seda. Ja nii see karistamatuse tunne süveneb.

Võlgnik, on tavaline eesti kodanik, ema, isa, töötaja, kolleeg jne, ta kannab palju muid tiitleid ka, kui lihtsalt “võlgnik”. Muidugi, on naljakas, kuidas peedistatakse kohtutäituri poolt just tavalisi inimesi, kuid neid suuri tegelasi, kes miljoneid võlgu, neid ei puutu keegi. Ja vaat, nemad on ilmselt küll uhked, sest pesitsevad kuskil ministerkonnas, liiguvad ühelt ametilt teise, toppides tasku hüvitisi, mida tavainimene ei näe ka mitmeid aastaid raha säästes.

Aga päriselt ka, arvata, et tavakodanikust “võlgnik” on uhke selle üle, no selleks peab ikka ka annet olema. 🤣

On saavutatud kohtus võite kohtutäiturite üle. Mõnele neist koht kätte näidatud. Korraks. Leiavad uue ohvri ja nali jätkub kellegi teise arvelt. Tore, kui lõpuks ka riiklikul tasandil lõpuks sellisele sigadusele pilk peale visatakse ja kontrollitakse, kuidas mõned kohtutäiturid, kes tegelikult on FIED, ja kel pole kohtuga seost rohkem, kui ametinimetus, tegelikult ületavad oma õigusi. Oli ammu aeg.

Ajakirjanikule soovitan vaba päeva, rahulikku meditatsiooni ja vähem paska öösiti avalikku interneedusesse paisata. Kuigi, jaa 😂 uhke peaks sellise loova tüki üle olema.

Võtame näiteks, M. Kuusikuga juhtunu. Meie oma president, kes peaks olema erapooletu isiksus, astus selliseid samme, ja põhimõtteliselt algatas nõiajahi, ametisse määratud noorministri ja tema pere aadressil. Ja kuigi perekond eitas süüdistusi, ei jäänud lainetus järele, sest kellegil oli koguaeg midagi arvata ja öelda. Alles siis, kui meesterahvas oma ametist loobus, käskis meie riigipea ajakirjanikel maha rahuneda ja perele rahu anda. Küüniline. Selle asja nimi on poliitiline tagakius. Aga seda ei uuri keegi, miks just sel ajahetkel oli see väidetav koduvägivald uurimusse tõsta. Pealegi, olid tunnistajad ju nö anonüümsed, enesehuvides. Kui meenutada, paar aastat Hr. Taavi Rõivast ja tema külmkapiskandaali, siis, oli ka väidetav ohver anonüümne. Kuid poliitik, sai nii, et tolmas. Hiljem, muidugi, selgus, et sõna on sõna vastu. Kuid avalikult mõisteti Rõivas enne süüdi. Kelle huvides, tookord see mäng käis?

Aga miks räägivad kõik vägivalla vastu võitlemisest? Miks keegi reaalselt abi ei paku ja ei aita, ega oleks reaalsele abivajajale toeks?

Vägivald saab alguse ikka mujalt. Näiteks, te teate, et minu lapsed on olnud koolikiusuga kimpus. Ja õpetajate ainus lahendus on rääkida kiusatavale, et no leppige ikka ära, ja alustame puhtalt lehelt ja probleemide korral tulgu tema juurde rääkima. Mida rääkima, kui 3 aasta vältel on korduvalt näidatud, et süüdlane, ei pea vabandama, ahh las aga olla ja püüame edaspidi paremini. Mis on see konkreetne samm, mida on koolikiusamise vastu võitlemiseks ära tehtud?

Kuidas aitab mingi suvalise kommipaki ostmine, ja tuntud laulja üleskutse, konkreetses koolis koolikiusamise vastu võidelda. Või, räägime ka korraks vaimsest perevägivallast, emotsionaalsest terrorist. Kus on abi, mis on üldse abi ja kes seda osutama peaks? Ja pärast sellist palagani, ei julgegi ükski abivajav naine, laps ega meesterahvas kuhugi pöörduda, sest äkki hakatakse tühistest asjadest kinni ja päris tema oluline mure, ei olegi aitajate meelest päris mure, vaid ettekujutuse vili.

Me loeme ajalehest ainult negatiivset. Halba. Kus on kõik hea?

Mina ei saa muuta maailma enda ümber. Saan muuta maailma enda läheduses. Oma pisikese raamistiku sees. Me kõik võiksime olla palju sõbralikumad, lahkemad ja mõistvamad iseendaga, ja ümbritsevate kaaslastega. Ja ajalehes võiks olla rohkem head. Võib olla kaob see “ärapanemise” moment väiksemaks me pisikeses eesti riigis.

Teismeliseiga on eriliste saladuste aeg, mil noored, püüdes rõhutada oma iseseisvust, mässivad saladuseloori isegi kõige banaalsemad igapäevased elujuhtumid.

Selline salatsemine teeb vanemad rahutuks: „Mida küll peaks varjama 13-aastane oma toas? Vist midagi hirmsat!” Varjata aga võib mida iganes. Ja sellest võib suurt rõõmugi tunda. „Ära sega end minu isiklikesse asjadesse!” hüüab ärritunud teismeline.

Erinevalt nooremast koolieast, oskavad vanemad lapsed varjata ka oma emotsioone. Sagedasim sõna on nüüd „hästi“ — see on otsekui mask, mille taha saab varjata väiksemaid probleeme ja ebameeldivusi, mida vanemad ei pea teadma. Saladusi aga tekib üha rohkem. Noorukid peidavad osavalt oma olme- ja koolisaladused pooltõe ja poolvale taha.

Vanematel tuleb tahes-tahtmata mõnikord uurija rolli asuda. Samas pole mõtet pidevalt oma uurimisi korraldada. Mitte kõik, mida vanemate eest varjatakse, ei vaja karistust.

Isiklikud saladused saavad teismeliste põhiteemaks. 13-15-aastastel tekib petlik täiskasvanutunne. Eilsed lapsed tunnevad end kogenutena, teadjatena, iseseisvatena, ning neid selles ümber veenda on peaaegu et võimatu.

Mida siis ette võtta?

– Nendega tulebki käituda nagu täiskasvanud inimestega, unustamata seejuures, et nad on veel… lapsed. Parem on kohe kokku leppida, mille eest teismeline ise vastutab, mille üle on kontroll osaline, mida aga kontrollivad täiskasvanud täielikult. Sel juhul ei teki ka erilisi põhjusi salatsemiseks.

Teismeline hakkab selles vanuses end isiksusena tunnetama, ta õpib tundma oma individuaalsust. Noor püüab maha märkida isikliku maailma piire ning joonistab sinna esimesi visandeid oma sisemaailmast.

– Alates 12. eluaastast tuleb lapsele võimaldada omaette olemist. Tal peaks olema oma tuba. Ning täiskasvanud peaksid sinna sisenema vaid pärast koputamist. Kui eraldi tuba ei ole, piisab, kui on koht, kus võib oma isiklikke asju hoida — näiteks lukustatav laegas, mille võti on peremehe käes. Oluline pole mitte luku tugevus, vaid vanemate lugupidav suhtumine teismelise eraasjadesse.

Kui kodus kuulatakse pealt gümnaasiumiõpilase telefonikõnesid, loetakse telefonist tema sõnumeid, võetakse luba küsimata tema jaoks hinnalisi isiklikke asju või loetakse tema päevikut, leiab laps ohutu territooriumi väljastpoolt kodu ning libiseb seega täielikult vanemate kontrolli alt välja.

Teismelise sisemaailm on täis vastuolusid. Ühelt poolt tahaks hoida oma isiklikku elu salajas, teisalt tahaks sellest rääkida, jagada oma muresid ning olla mõistetav.

– Ära pinni last. Otsesed küsimused üksnes provotseerivad salatsemist. Tähelepanelik vaikimine ning lapse ärakuulamine, oma isiklikku arvamust lisamata, aitavad teismelisel avaneda ning näha vanemates sõpru.

– Suhtle lapsega tema väärikust hinnates. Pane telefon käest! Pööra end näoga lapse poole ning räägi temaga nagu võrdne võrdsega. Ära kiirusta nõu andmisega, kui sinult seda ei paluta. Räägi lapse tunnetest: „Kas sa olid pettunud?”, „Kas sa kartsid?”, „Kas sa tundsid tõelist õnne?”…

Avameelsus tekib vaid vastuseks avameelsusele. Kui tütar saab aru, miks ema silmis on pisarad, kui ta kuuleb oma lemmiklaulu, poeg aga teab, milliseid raamatuid eelistas isa oma lapsepõlves ning miks ta valis endale just selle elukutse, tekib perekonnas emotsionaalne lähedustunne. Seda tunnet toetavad peresaladused: leebe suhtumine lähikondlaste veidrustesse või varjatud ettevalmistused sünnipäevalapse peoõhtuks.

Samas võivad vanemad, kes püüavad lapselt tema saladusi iga hinna eest välja meelitada, esile kutsuda veelgi suurema enesessetõmbumise.

Ometi on ka avameelsus hea vaid mõõdukuse piires: ema ei peaks kurtma lapsele isa „halba käitumist”. Laps võib olla ema sõbranna, kuid kõiki ema saladusi ei pea ta siiski teadma.Ära püüa KÕIKE teada saada. Las avameelsuse määra kehtestab laps ise. Igal inimesel on ja võivad olla saladused, mida hoitakse sügaval hingepõhjas.

Kui tihti vaatad sa kella? Isegi kui sa seiereid ei jälgi, tiksub su sees ajamõõtja, mis paneb igale hetkele teatud hinna külge. Kuigi inimene aega peatada ei saa, saab ta seda teha enda jaoks, sügaval sisimas. Küll näiliselt, kuid piisaval määral, et peatuda ning mitte muretseda selle pärast, kuidas iga järgnev minut oleks justkui häbematu ajavaras, kelle ainsaks eesmärgiks on kiirustada igat tegevust takka, jälgides pigem aega ennast kui käesolevat protsessi. Niimoodi jätab ajaorjus meid pinnapealseteks. Las aeg voolab omasoodu.. Ära ürita kontrollida midagi, mille üle sul võimu pole.

Kusjuures, täna kui otsustasin täpselt kell 10, kõrvale panna oma telefonil, vajutasin saatuslikule lingile, ja mu telefon sattus pornosaitide rünnaku alla, ehk siis ma tõmbasin oma telefoni mingi viiruse, millest lahti saamiseks, pidin oma telefonile lähtestamise tegema. Kõik andmed, pildid jne kadusid. Kui muud andmed said taastatud (ajakulu), siis pilte ma tagasi ei saanudki. Nüüd on niiikurb, sest seal oli päris palju selliseid fotosid, mida oleks tahtnud albumis näha ja lastele näidata.

Käisime, täna linnas. Toidupood ja tankimine. Eelmine kord, oli see nädal aega tagasi.😀 Näis, kuidas see kord õnnestub. Sattusin ühe blogi peale, kus väidetakse, et 45 eurot nädalas 5 liikmelise pere toidukorv on võimalik. Võtab tegelikult kukalt kratsima küll. Kuidas teie? Palju kulutate kuus toidule?
😀

Suurel osal nendest allikatest, kes ajakirjaniku poole pöörduvad, on kas isiklik, maailmavaateline või majanduslik huvi saada eetrisse lugu, mis paneks vastaspoole halba valgusesse. Tihtilugu on see ka õigustatud, sest vastaspool ongi hakkama saanud mingi sigadusega ja isegi kättemaksuhimu muutub sel juhul vaid ajakirjaniku tööriistaks.

On ilmselge, et kättemaks on inimlik ja me ei saa seda tihtilugu karma hoolde jätta- kuid ajakirjanikke on õpetatud kasutama ka ühte maamehe tarkust ja seda nimetatakse allikakriitilisuseks või kui tsiteerida klassikuid (V.I. Lenin) siis käib allikate kohta ka lause “usalda aga kontrolli”. Miks toodi Kuusiku juhtum just sellisel kombel avalikkuse ette?
Selles juhtumis oli ajakirjanike roll väga oluline. Ja selles kontekstis pole vahet, kas need koduvägivalla süüdistused vastavad tõele või mitte, täna ei ole mitte keegi meie riigis arvestanud Kuusiku naise ja tema laste huvidega. Ajakirjandus võiks vahest…mõned lood eetilisusest tegemata jätta.
Selles vaatenurgas ei ole vahet, kas ta on süüdi või süütu – lastele ja naisele on juba korvamatut kahju tekitatud. Oleme lugenud, kuidas peast soe kirjanik on pakkunud Kuusiku naisele raha, korterit , kuidas igasugused blogijad kirjutavad just praeguses valguses oma loo, kuidas oli vägivallatsejaga koos elada ja mis sai pääsemiseks otsustavaks ja kuidas ohvriabi käib Kuusiku naise ukse taga kolkimas ja pakub oma abi lastele ja naisele…ajalehtedes ilmuvad lood, kuidas kõik soovivad neid aidata.

Kas see oligi siiras soov ohvreid aidata või soovitakse nende inimeste elude arvelt oma MTÜ-dele ja iseendale tähelepanu saada?

Täpselt nii ma arvangi nendest variserlikest ohvrite kaitsjatest ja abidest, kes panevad lapsed ja naise sellisesse häbiposti ja seda ainult sellepärast, et nende isa tahtis ministriks saada.

Kuna ajakirjandust nimetatakse neljandaks võimuks ja nii president kui peaminister tänasid ajakirjandust antud teema paljastamise eest, siis ongi üks suur mõttekoht ajakirjanduse käitumine antu loo kajastamisel.

Aakirjanikud, kes hoolivad ohvritest, oma riigist ja meie riigi mainest, oleksid pidanud minema ja sositama peaministrile ja presidendile Kuusiku kohta allikate juttu kõrva sisse ja tegema kõik selleks, et riigi maine ei oleks kahjustatud ja ka Kuusiku perekonda oleks häbist säästetud.

Muide ajakirjanikele, ja “anonüümsust” palunud teadjatele, teadmiseks, et kuriteost teatamata jätmine on meie riigis samuti Karistusseadustiku järgi karistatav

Aga tulles tagasi, avalikult teadaolev info ütleb ka seda, et president Kaljulaid juhtis 1995. aastal ilma lubadeta ja purjus peaga autot. Kas see oligi põhjus, miks ta napsuse peaga kiiruse ületaja oli nõus silmagi pilgutamata ametisse nimetama aga siis kui oli vaja tõeliselt otsustav otsus teha – et mitte Kuusikut ministriks kinnitada naisepeksu kahtluse tõttu- tehti sellest suur palagan ja nõiajaht?

Kas võiksin teha ettepaneku, et kõik, kes on politseile jääknähtudega, purjuspäi jne vahele jäänud, astuksid omal soovil hüvitiseta tagasi? Või hoopis, poliitikud – autorollotajad, rahadega sahkerdajad, te arvate, et te koht on endiselt poliitikas? Ojasoo 😲 lugupeetud ja teenetega kodanik. Aplaus silmakirjalikule valitsusele.

Siis kui oli hääletamine. Mina ja mu pere ei hääletanud EKRE poolt, ega seal kandideerivate inimeste poolt, kuid kui vaadata praegu toimuvat meie valitsuses, siis mis f***** poliitiline lasteaed see olgu maksumaksja raha eest? Mis vahet, kes seal valitsuses domineerib, eesmärk ehk, kuidas seista eesti ja eesti rahva eest, peaks kõigil silmi ees olema. Hetkel jääb mulje, et käib mingi ärapanemismäng väga räpaste võtetega. Isegi presidendi poolt.
Kino maksumaksja raha eest. Aga väga lame. Küsime raha tagasi? 😂

Olen aru saanud, sellest, mis näib nii kulunud ja lihtsalt sõnakõlksuna -Kui sa ei võta midagi isiklikult, siis oled vähem haavatav ja õnnelikum.
Seda juttu olen ma oi kui palju kuulnud, noogutanud kaasa ja isegi sedasama lauset ühe või teise sõbranna, või kolleegi emotsionaalsesse kuukrusse veeretanud. Aga see on ju väline pool. Sisemuses, ikka … läheb korda.
Tõde on see, et see isik, kes teile midagi ütleb, tegeleb oma tunnete, uskumuste ja arvamustega.
Näiteks, te olete terapeudina juhendatava ees, parimal moel, nagu te oskate. Lapse ees, kellel on hea tuju, ta on teie sõnadega rahul ning pärast tunni lõppedes ta tuleb ja kiidab teid ülevoolavalt.

Loomulikult on tagasiside teile vajalik, aga ärge reageerige, ärge sattuge eufoorilisse seisundisse, vaid lihtsalt võtke teadmiseks.

Järgmisel loengul te annate jälle oma parima, sama tüdrukuga aga ta on tujust ära ja tunni lõppedes ta tuleb ütleb, et see, mida rääkisite on täielik jama.

Siis te haavute ja te reaktsioon on oma uskumusi kaitsta ja konflikte tekitada. Ükskõik, mida te mõtlete ja ütlete, mida te tunnete, on see ainult teie, mitte te kaasvestleja probleem.

Näiteks sotsiaalsed suhtlusvõrgud. Ütleme, et te kirjutasite Facebook´i kontole oma säravaima mõtte või kommenteerisite mingit artiklit postimehe kommrntaariumis. Hetke pärast keegi kommenteerib seda ja see pole päris see, mida te oleksite oodanud. Nüüd tormate selgitama, õigustama, täpsustama. Sellega asi ei piirdu, tuleb järgmine kommentaar ja järgmine ning te tahaks ikka selgitada ja asi läheb käest ära, juba unustatakse, millest üldse jutt algas, minnakse isiklikuks.

Midagi ei pea selgitama, ega õigustama. See, mida kirjutasite ongi teie mõte, see võib kellelegi meeldida, kellelegi mitte. Eesmärk ei olegi kõigile meeldida.

Meil on õigus oma maailmavaatele, õigus seda ka välja öelda, aga samasugune õigus on kõigil inimestel. Kui teiste inimeste maailmavaade erineb meie omast, siis on sellega kõik hästi ja me ei pea hakkama selgitama, õigustama, vaidlema, sattuma võitlevasse positsiooni.

Mida rohkem seda kokkulepet oma ellu integreerite, seda vähemaks jääb vaidlusi ja konflikte, sest pole enam, mille üle vaielda. Sõna “vaidlema” kaotab mõtte. On palju erinevaid arvamusi, aga ükski neist ei ole teisest parem ja edetabeli koostamine läbi vaidlemise muutub mõttetuks.


Isegi teie arvamus te enda kohta pole alati tõene, seetõttu ei pea te isiklikult võtma ka seda, mida oma peas kuulete. Ühel päeval suhtute endasse hästi, tunnustavalt, teisel teete ennast maha ja piitsutate. Milline neist arvamustest on tõene? Mitte kumbki, teie olete ikka teie.

Isiklikult võtmata olete teie ise.



Eile koristasime tube, ja leidsime kotitäie komme. Jõuludest 😂 Tuleb tunnistada, et Kalevi kommid on päris hea säilivusajaga, igatahes “Maiuspala” hamba all ei karjunud ja maitses ka, nagu värskest peast 😀 nii, et kel vaja komme varuda, siis julgelt Kalev 😀😀 kuus kuud võivad vabalt kuskil peidetud olla “musta päeva” varuna.

Teega maitseb igatahes hästi. Võib olla mängib oma rolli ka see, et kommi pole juba….kuus kuud ehk söönud ka 😂

Nalja peab ka ikka saama. Koduseinte vahel ja…. linnas. Poes. Viimane selline suurem nali oli teisipäeva õhtul, u 19.30 ja 20.30 vahel.

Läksime õhtul poodi. Ilm oli ilus, ja ka linnarahvas poes, kes niisama nipet näpet, kes suurema ostukäruga. Kassas tabas aga meid kõiki üllatus. Kõik tavakassad suletud. Juhataja otsus ja tööjõu puudus. Minge nutikassasse.

Oli näha, kus mõni jättiski oma ostukorvi või käru lihtsalt sinnasamma ja jalutas poest minema. Meil oli käru täis, tundus imelik maha jätta ja tundus ka tüütu järgmisesse poodi minna, uuesti asju valima.😀

Läksime siis nutikassasse. Oi kui nutikas. 😂 seal siis see müüja astub me juurde ja teatab, et meie ostukäru on liiga suur, teile ei mahu siin asjad ära. Äkki kaalute ja maksate mitmes osas? Skännisime 2-3 toodet ära, siis näitab veateadet iga skänni järel, et kutsuge teenindaja😂 mida hekki.

Kõrval mässasid 2 tüdrukut kotitäie tomatitega. ” vanusepiirang tomatite ostmisel?” Või siis, et naaberkassas, paar, kes ootas teenindajat, et vanust kontrollida. Jabur.

Ja kuna me ei suvatsenud seal rohkem lolli mängida, siis ootasime seni, kuni tavakassad uuesti lahti tehti. Aga inimesed olid üllatunud, pahased ja no tõepoolest kui kauplus tahab iseteeninduskassasid hoida rohkem tööl, kui tavakassasid, andku aga informeerivate siltidega teada. Siis teame, näiteks minusugused poeskäijad oma raha viia kauplusesse, kes päris kell 20.00 ikka tavakassasid ei sulge.

Mulle meeldivad tavakassad, sest mulle meeldib vahetu suhtlus inimesega. Tere, head aega, aitähh ja palun. Jutukamatega võib olla nõks siit ja sealt. Varsti ei oskagi ininesed omavahel suhelda 😂

Massin ( ekraan) siin ja massin (ekraan)seal 😀

Olen viimasel ajal kohtunud paljude uute inimestega ning pannud tähele, et väga suur osa meist ei väärtusta end piisavalt. Väga huvitav on jälgida, kuidas inimesed alaväärtustavad enda vajalikkust ja võimekust ning samal ajal ülehindavad teisi enda ümber. Meil pole iseenda võimete laest õrna aimugi, kuniks keegi tuleb ja tõestab, et oleme tegelikult kõik palju enamaks võimelised, kui eales uskusime. Ja see inspireerib! Meile kõigile on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, et piirid on vaid meie endi kahe kõrva vahel. Paraku kipume me sellest alles siis aru saama, kui oleme selg vastu seina ning peame oma mugavustsoonist välja tulema. Mul on soovitus – ära jää seda hetke ootama. Me kõik teame, et me oleme võimelised palju enamaks, kui täna endast välja paneme.

Me oleme iseendi suhtes palju kriitilisemad kui keegi teine. See on tegelikult hämmastav, kuidas inimesed kipuvad iseendas nägema vaid nõrgemaid külgi. Toimub justkui pidev võiduajamine, milles võistleme selle ideaalse ettekujutusega iseendist. Ja mitte ainult – et endale ikka võimalikult palju „puid alla panna“, võrdleme end veel ka teiste inimestega, kes tunduvad palju ideaalsemad, andekamad ja targemad, kui me ise. Kas tuleb tuttav ette?

Mitu ideed on Sul elu jooksul pähe tulnud, mille oled tegemata jätnud selle pärast, et ei usu piisavalt iseendasse või sellesse, et Su idee võiks midagi väärt olla? Ja siis mingi aja pärast avastad, et keegi on Sinu kunagise idee edukalt realiseerinud ning suure varanduse kokku ajanud. Mitu korda Sinuga selline asi on juhtunud, et jätsid midagi tegemata, sest alahindasid iseennast? Kui tihti hoiavad tagasi mõtted „Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei ole piisavalt hea. Ma ei ole piisavalt tark. Sellest ei saaks kunagi asja. Mina ei saaks kunagi millegi sellisega hakkama…“

Mõtle tagasi kõigile neile hetkedele, kui milleski õnnestusid. Igaühe elus on neid hetki olnud, olgu selleks siis jalgrattaga sõitma õppimine, kooli lõpetamine, ülikooli sisse saamine, mõne tööülesande edukas lõpetamine vms. Pane need hetked kirja. See kinnitab Sulle, et oled piisavalt hea ja suudad elus asju korda saata. Igapäevaste tegevuste keskel kipume me lihtsalt neid pisikesi või suuri võite unustama.

Hakka iseennast rohkem usaldama. Pane tähele oma väikesi edusamme, teadvusta neid endale ning pea meeles – suurele edule sillutatakse teed sammhaaval. Suured saavutused koosnevad pisikestest võitudest.

Sul on lihtsalt vaja alistada oma „nelja minuti piir“ ja tõestada iseendale, et oled selleks suuteline. Nii, et pane omale mingi eesmärk ning hakka pisikeste sammudega selle poole liikuma. Edu külvab edu. Alusta pisikeste sammudega ning tähista isiklikke võite. Kui keegi Sind millegi eest kiidab, ära aja seda tagasi vaid täna neid südamest. See annab eneseusku ja enesekindlust juurde! Lõpeta iseenda võrdlemine teistega. Mõtle sellele korraks – mida see Sulle annab? Meil kõigil on erinev taustasüsteem ning täiesti erinevad elud. Mõtle sellest nii, et me kõik oleme puuviljad, aga erinevad. Üks inimene on õun, teine apelsin, kolmas banaan. Kui keegi on õun, millest saab head õunamahla, ei peaks Sa olema kurb, kui Sinust õunamahla teha ei saa, sest oled apelsin! Meil kõigil on oma tugevused, oluline ongi keskenduda iseenda tugevustele ning lõpetada muretsemine nende oskuste puudumise üle, mida mõnel teisel inimesel näeme.

On lugematul hulgal lugusid kuulsatest näitlejatest, kellele öeldi, et nad pole midagi väärt või ettevõtjatest, kel jäi kool lõpetamata jne. Mis oli see üks asi, mis neid elus edasi viis? Nad uskusid iseendasse. Ja see on tugevaim jõud, mis olla saab. Ainult Sinul on täielik kontroll iseenda üle, nii et usu endasse. Sa oled piisavalt hea, usu mind.

😊

Otsused, need väikesed ja tähtsusetud, kuid teisalt piisavalt suured, et vaevama jääda. Kas peaks minema välja jalutama või vastama e-mailidele? Vaadata mõnd head filmi või võtta kätte ja teha tööd (äri)ideega, millest juba aastaid mõtled? Kas lugeda 10 lehekülge raamatut või teha selle ajaga hoopis 200 kätekõverdust? Igal päeval tundub, et keegi või miski justkui tirib meid erinevatesse suundadesse, pannes valima asjade vahel, mida tahame teha ning asjade vahel, mille suhtes tunneme teatavat kohustust. Ja see pinge kurnab lõpuks ära, kas pole?

Selle asemel, et langetada konkreetne otsus, kipume iseendaga igal päeval jaurama. Lõpuks langetame enda jaoks mugavama otsuse, sest arvame, et siis ei pea enam pead vaevama. Vaatame tundide kaupa telekat, õgime (rämps)toitu ja võtame vahel mõne pokaali veini. Libistame silmaga üle e-mailidest, mis tulnud pärast tööpäeva lõppu, passime Facebookis või Instagramis ning ühel hetkel avastame, et tegelikult oleks ammu pidanud magama minema.

Ja siis voodis, enne kui hakkame magama jääma, mõtleme päevale tagasi ja saame aru – seda päeva ei saa mitte kunagi tagasi. Raiskasin lihtsalt ühe päeva oma elust, või siis suurema osa sellest.

Kui Sul on selliseid päevi ja õhtuid olnud rohkem kui üks, siis tõenäoliselt ühel hetkel tekib Sinus enesehaletsuse tunne. Tekib tunne, nagu oleksid koolis mõnel tähtsal eksamil läbi kukkunud. Sa tead, et oleksid saanud paremini, aga keegi teine ei saanud Sinu eest rohkem õppida. Kust ma seda tean? Been there, done that.

Põhjuseid selliseks sihipäratuks käitumiseks võib olla mitu. Üks on see, et Sul pole enda jaoks kirja pandud konkreetseid eesmärke ei aasta, kuu ega nädala kohta. Teine äärmus võib olla see, et oled see tüüp, kes rabab sajal rindel korraga ning ühel hetkel kasvab to-do listnii pikaks, et jõud ei käi enam üle.

Sellistel hetkedel tuleks endalt küsida: MIKS ma kõiki neid asju teen? MILLISED neist tegevustest mulle tõeliselt olulised on? Ärge minust valesti aru saage. Me kõik peame aeg-ajalt tegema asju, mida tegelikult teha ei soovi. Karm tõde on aga see, et enamik „peaksin“ kõneviisiga algavaid tegevusi tulenevad meie sisemistest otsustest mitte välistest tingimustest.

Meil on tegelikult palju rohkem paindlikkust ja valikuvõimalusi oma aja ja tegevuste planeerimiseks, kui arvatagi oskame. Kui panna mõne valikuga lati alt läbi, siis on ratsionaalsed vabandused kiired tulema. Ja need vabandused ei pane end halvasti tundma, sest olgem ausad – enesetunne on ilma nende vabandustetagi juba üsna kehv. Oma kogemuste põhjal julgen väita, et tegevused, mis head tunnet tekitavad, on näiteks sellised, mille puhul:

Sa naudid protsessi sama palju kui tulemust;

tunned end õnnelikuna ka siis, kui keegi teine sellest midagi ei tea;

oled pärast tegevuse lõpetamist paremas konditsioonis (vaimselt ja/või füüsiliselt).

Selge see, et me ei jõua teha kõiki asju, mida tahaksime. Nii ilmne ei ole aga see, et tegelikult me ei tahagi kõiki asju teha. Hirm ja kohustuse tunne on need, mis ütlevad meile, et peame tegema rohkem või muidu…

Loodan, et see pisike kolmepunktiline nimekiri tegevustest, mis minus hea tunde tekitab, haakub ka Sinu kogemustega. Mõtle oma igapäevaste tegevuste peale – mida Sa tegelikult teha tahad ning mis on need tegevused, mida teed kellegi teise väärtushinnangute pärast?

Võta sellele mõtlemiseks rohkem kui minut. Sellistel hetkedel ei ole vaja end kuidagi isekana tunda. Kui mõtestad enda jaoks lahti, mis on Sulle tegelikult oluline, väheneb ka Sinu stressitase. See võib esmapilgul tunduda väikese asjana, aga tegelikult alahindad Sa ühe terve, õnneliku ja rahuloleva inimese jõudu maailmas suuri asju korda saata.

🍏/🍎

💛

Enese väärtustamine on võti

Dalai-laama on öelnud: “Tundub, et kui mõned inimesed räägivad kaastundest, on neil arusaam, et see eeldab hoolimatust enda vajaduste suhtes või isegi eneseohverdust. Aga tegelikult tuleb tõeline armastus suunata kõigepealt enesele – kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?“

Meid on maast madalast õpetatud, et kõigepealt tuleb mõelda teistele, teistest hoolida ja neid aidata. Meil tuleb olla isetu ja pigem anda kui vastu võtta. Väga mõistlik soovitus, sest teistega arvestamine aitab luua häid suhteid ja koguda enda ümber sõpru. Kui hoolime teistest inimestest, siis suure tõenäosusega hoolivad nemad ka meist. Kuid need, kes meid selliste sõnade saatel ellu saatsid, jätsid meile õpetamata ühe olulise asja: me jaksame teistest hoolida üksnes siis, kui kõigepealt õpime hoolima iseendast; me suudame väärtustada inimesi enda ümber vaid siis, kui kõigepealt väärtustame ennast.

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et egoism tähendab isekust, enesearmastust. No kes tahab, et teda egoistiks peetaks? Samas tahab iga inimene tunda end väärtuslikuna. Paras pähkel!

Eneseusu ja -väärikuse olemasolu või puudumine määrab suures osas meie enesetunde, mõtlemise ja käitumise, sellest sõltub, kuidas olukordi tõlgendame ja neile reageerime. Endasse uskumise määrast sõltub, kas julgeme luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas söandame lahti lasta vanast või klammerdume, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. 

Enese väärtustamine on tõepoolest elus hakkamasaamise võti!

Sel juhul mulle meeldib olla egoist! Mulle meeldib ennast armastada! Ma usun, et inimene, kes ennast armastab, on siiras ja loomulik, ta tunneb end vabalt ja käitub sundimatult, ta ei kanna maski ega püüa mis tahes hinnaga teistele inimestele meeldida. Sellise inimesega on lihtne ühe katuse all elada, suhelda, koostööd teha, vaielda ja leppida.

Aga vaimne kirjandus väidab ju, et ego tuleb ületada. Kuidas siis sellega on? Me ei saa enne õppida jooksma, kui pole veel õppinud kõndima. Kuidas saab oma ego ületada (või veel hullem – maha suruda) inimene, kel ego pole õieti tärganudki – kel pole aimu, mida ta vajab või kuidas ennast tunneb, millised on need anded, mis lasevad tal tegevusi nautida ja millised takistused ei luba elust rõõmu tunda?

Mulle tundub, et ego ületamine on siiski kõrgem klass. Enne tuleb ennast hoolega uurida, oma vajadused endale selgeks teha ja õppida neid väljendama. Sellega kasvatad oma vaimse selgroo tugevaks ja elukatsumustele vastupidavaks.

Kadi Kütt, julgeb väita, et inimesed, kes endast lugu ei pea ja armastust enda vastu ei arenda, on väga enesekesksed. Kuna need inimesed siplevad madala enesehinnangu küüsis, siis nad varjavad, vassivad, vaidlevad, keelduvad muutumast, süüdistavad, klammerduvad, kontrollivad, nõuavad palju tähelepanu ja solvuvad kergesti. Nad on ohvrienergias – ühelt poolt piinab neid pidev alaväärsustunne, samas keelduvad nad muutumast. Sääraste inimestega on väga keeruline mis tahes sisukamaid teemasid arutada ja – hoidku jumal! – konflikte lahendada. Nende solvumine on justkui kilp, mille taha on end mugav peita ja mis kaitseb riskimise, enese avamise ja muutmise eest. Kui pöörleme pidevas enesehaletsemise ja enda mahategemise rattas, siis lihtsalt ei jaksa kedagi teist kuulata, kuulda võtta ja oma hoolimist välja näidata. Kui me ei armasta iseennast, kuidas saame armastada teisi?

Lapsepõlvekogemusele lisanduvad hilisemad kogemused koolikaaslaste, õpetajate ja sõpradega. Kui kaaslased kiidavad meid heaks ja õpetajad jagavad piisavalt tunnustust, on olulised kivid eneseväärikuse müüri laotud. Kui aga oleme sellest kõigest ilma jäänud või seda ebapiisavalt saanud, kaldume uskuma, et me ei väärigi hoolt ja armastust. See tekitab ebakindlustunde, mis võib põhjustada emotsionaalset eraldatust ning võimetust sõlmida hilisemas elus lähedasi ja stabiilseid suhteid.

Teiseks eneseväärikuse komponendiks on väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel senise elu õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme eneseväärikust toitvast hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hea soorituse ja kiiduväärt tulemustega lapsepõlve kanajalgadel eneseväärikust kompenseerida.

Enesehinnangu tõusule avaldavad mõju hea hinne koolis, ametikõrgendus, palgatõus või muu tööalane võit, kiitus, komplimendid, suur hulk Facebooki sõpru jne.

Kuid ka väljateenitud eneseväärikus võib elu kriisiaegadel kokku variseda. Kui abikaasa hülgab, sõber reedab, jääme tööta või ütleb tervis üles, saab hoobi ka kõige tasakaalukama inimese eneseusk. Siis ei pruugi standarditel põhinev ja saavutustele üles ehitatud enesehinnang survele vastu pidada ja nii ei ole hädasolijal millelegi toetuda. Rahulolu ja uhkustunne asenduvad pettumuse ja häbiga. Siit on lühike samm ärevuse ja depressioonini.

Kõige tähtsam küsimus, mida igaüks peab endalt küsima: mida mina tahan? Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist. Mida ma vajan praegusel hetkel, et tunda end hästi? Mis teeb mind õnnelikuks? Millised inimesed mind toetavad ja tõstavad? Millised tegevused annavad mulle energiat ja toovad sära mu silmadesse?

Võta endale aega, mõtiskle ja pane oma vastused kirja. 

Mida siis teha, kui lapsepõlves pole enese väärtustamiseks piisavalt tugevat jalgealust loodud ning peamiselt välisest sõltuv enesehinnang on löönud kõikuma?

Kui sa pole siiani taibanud iseenda eest hoolt kanda, siis nüüd tuleb see sul ära õppida. Sul tuleb õppida tegema asju, mida vanemad ja õpetajad jätsid sulle õpetamata: oma vajaduste ja tunnete teadvustamine ning nende väljendamine, enda eest hoolitsemine, endale heade asjade lubamine ja enese armastamine. Ja teha seda hoolimata hirmust, et kui keskendud endale, peetakse sind egoistiks. Sul on õigus jääda truuks oma arvamusele, kaitsta oma õigusi ja langetada ise oma otsuseid. Ma usun, et selline egoism on eluterve ja vajalik. See laseb sul sirge seljaga oma teed käia, aga ka kõikidele teistele inimestele, kes on su ümber, tähelepanu ja armastust jagada.