Category

Varia

Category

Enamasti me arvame, et oma seisukoha “mahamüümiseks” tuleb rohkem rääkida, leida lisaargumente ja aina osavamalt veenda. Nii me siis otsime üks-ühele suhtlemisel või nõupidamistel seda pausi, kuhu torgata oma suurepärased mõtted. Enne seda oleme neid mõtteid tükk aega oma peas ette valmistanud, et efektsemalt mõjuda. Kuigi me pole oma ideedega väljatulemise hetke oodates saanud rääkida, ei ole me tegelikult saanud ka kuulata, kuigi võime korrata veatult eelkõneleja viimast fraasi. Sama teevad ka teised laua ümber olijad – kõik räägivad, kes mõttes, kes kuuldavalt, aga vähesed kuulavad tegelikult.

Vanematel ei ole aega kuulata oma lapsi, õpetajad ei jõua kuulata oma õpilasi. Juhid räägivad ja nõuavad, töötajad eskaleerivad probleeme. Kui küsimegi lapsevanemana küsimusi, siis vastame neile ise. Või küsime ainult oma loo eelduste kontrolliks ja tegelikult ei jaksa kuulata vastust. Kõik räägivad ja keegi ei kuula.

Kuulamine, mis ehitab sildu inimeste vahele ja loob usaldust, ulatub aga palju sügavamale kui eelkõneleja viimaste fraaside kordamine. Päris kuulamine viib mõistmiseni. Kui ma tunnen ennast mõistetuna, siis väga huvitaval kombel ei ole mul vaja enam pidada lahingut ja koostöövalmidus tõuseb ja ma olen valmis vastu tulema teise osapoole soovidele ja eesmärkidele. Kuulamine ehitab meie vahele usaldussilla. Kui mind on kuuldud, siis ma tunnen ennast olulise ja vajalikuna. Suurt muud ei olegi tihtipeale vaja.

Kuulamine on õigupoolest ainuke oskus, mis aitab teise osapoole emotsioone juhtida. See algab teise inimese emotsioonide äratundmisest ning nende tagasipeegeldamisest. Selleks, et me seda suudaksime, on vaja hoolida teisest inimestest ja arendada oma empaatiavõimet.
Kui lapsevanemad, või õpetajad õpivad südamega kuulama, siis saavad nad vastutasuks tunnete juhtimise oskuse ja motiveeritud lapsed. Hea juht teab, mida ta ise tunneb. Ta mõistab, mida teine inimene tunneb ning tajub, mida tema tiim tunneb. Hea õpetaja/lapsevanem tajub terve lastepere/ kooliklassi meeleseisundit ja ei karda kuulata oma inimeste kahtlusi. Rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Keerulistes olukordades teeme tavaliselt risti vastupidi sellele, mis tulemust tooks. Muudatusi läbi viies ja kõhklusi ning vastupanu kohates veename, seletame, lõpuks ähvardame ja tagatipuks kehtestame sanktsioonid. Inimene, keda see puudutab, tunneb, et tema mõtetega ei arvestata, teda ei väärtustata. Lõpuks ta lülitab ennast välja ja distantseerub. Näeme sedasama käitumist laste pealt. Kui laps ei õpi, siis loeme moraali, ähvardame, võtame “piitsa ja prääniku”. See kõik ei toimi ja teismeline sulgub endasse. Olulisi asju ta meile enam ei räägi.

Ja täpselt sama võib juhtuda ka tulemust mitte andva või ummikus oleva lapsega. Küsime, anname tagasisidet ja selgitame – tema aga vaikib. Selgitame aina rohkem, lohutame, hurjutame, räägime aina rohkem. Lõpuks lõpetame jutuajamise ja tõdeme, et me ei saavutanud midagi.
Keerulistes olukordades tuleb “rääkimise õigus” välja teenida. Ainus valuuta, mille eest saab osta rääkimise õigust, on kuulamine. Ja selline kuulamine, mis ulatub mõistmiseni. Kuldreegel ei ole “Räägi. Räägi. Räägi”, vaid hoopis “kuula”.

Aktiivse kuulamise oskus seisneb tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud. Seda iseloomustavad silmside, huvitatud näoilme ja toetavad repliigid. Hea kuulaja on kannatlik ega katkesta rääkijat, on sõbraliku tooniga, ei kritiseeri ega mõista kohut. Eelkõige seisneb aktiivse kuulamise oskus aga enese tahaplaanile asetamises ja soovis näha olukorda läbi teise osapoole silmade. Eriti oluline on see siis, kui sa oled nn. jõupositsioonil – lapsevanem, õpetaja. Hea kuulaja suudab teise osapoole enne ära kuulata ja alles siis oma seisukohtadega lagedale tulla. Ja mine tea – ehk on kuulamise tulemusena nendes seisukohtades midagi juba muutunud.
Kui on soov oma elus edeneda (usalduslikud sõprussuhted), tuleb kuulamisoskuste lihvimine kasuks. Kuulamises peitub kogu suhtluse jõud.

Lisaks kuulamisele on hea oskus ka küsimine. Päris siira huvi tundmine, teise käekäigu vastu.
Kui olime väikesed ütlesid vanemad meile, mida me peame tegema ja pragasid või õpetasid meid, kui me ei teinud. Kui läksime kooli ütlesid õpetajad meile, mida me tegema peame ja pragasid nendega, kes ei teinud. Keegi ei küsinud meie käest suurt midagi, kui et ainult seda, mis oli kodus õppida antud. Kui me keskkooli lõpetasime, siis küsisid ühtäkki kõik meilt – mida me tahame või kelleks me tahame?🙄
Ja me ei teadnud päris täpselt.🤔

Kui saime esimese töökoha, siis ütles ülemus meile, mida me tegema peame.😏 Kui saime ise ülemuseks, siis ütlesime ise teistele, mida nad tegema peavad. Ja ei küsinud suurt midagi.
Kui meie töö ennast ammendas, või jooksis rapoa mõni suhe, siis küsisime endalt, mida me tahame või kelleks me tahame😳. Ja ei leidnud vastust. Paljudel meist ei ole ka praegu väga head vastust.🤪 Ja ega me ei taha ka väga, et keegi küsib.🙃
Aga äkki võiks siiski keegi küsida? Ja kuulata. Ja siis uuesti küsida. Ja taas kuulata. Aidata aru saada, mis meid õnnelikuks teeb?

Mida enamasti inimesed tahavad või kelleks nad saada tahavad?

Seda küsida ja alustada ei ole kunagi liiga hilja. 🤪💕

Kas te olete näinud kunagi kedagi jalutamas tiriva koeraga? Ühes rihma otsas on koer, teises rihma otsas tema peremees ja rihm on pingul. Kas nad jalutavad koos? Koera saab jõuga kinni hoida ja paljud seda ka teevad, sest nii on lihtsam. Aga kas teil tuleks pähe kunagi mõte, minna jalutama tiriva hobusega? Vaevalt küll! Selleks, et teil tuleks üldse pähe mõte hobusega jalutama minna, peate te esiteks hobuseid armastama ja teiseks looma usaldusel põhineva suhte.  Muidugi on näiliselt väga efektiivne lastega töötades autoritaarselt kõik paika panna, aga see on minu jaoks nagu jalutuskäik tiriva koeraga – kellelgi pole hea tunne, ei minul ega koeral. Pealegi toimib see ka ainult teatud vanuseni. 

Mõned näited ja mõtted tööst hobustega, mis sobivad ideaalselt tundidesse, mida viiakse läbi lastega lastele. Postitust ajendas kirja panema, tähelepanekud oma koolilaste koolisuhtluse vajaka jäämisi õpetajate poolt. Panen kirja, kuidas mina teraapiatundi läbi viisin nii hobuste ja lastega. Hobuste puhul on hästi oluline minu jaoks see, et me päris tihti, lihtsalt oleme koos. Ei tee trenni, oleme koos üksteisega. Sügame teineteist, jookseme, mängime, suhtleme. Ka laste tundides võtan ma erinevaid rolle, olles vahel lihtsalt üks liige mängus, võrdne lastega. Kõik meie tunnid algavad väikese vestlusega, häälestusega tunniks. Lisaks veel trenni välised tegevused nagu töötoad, laagrid ja perepäevad – see on kõik kontakti hoidmiseks ja kasvatamiseks. Arengut ei saa aga tagant sundida ja kiirustamine ei tee olukorda paremaks.

Üks suurem mõte, mis seotud tähelepanekutega laste ja hobustega. Selle olulise mõtte on välja öelnud, minu suur eeskuju Eda Vallimäe. Kuna minu mõtted haakuvad tema omadega, kuid tema on need ilusamini kirja pannud, kui mina osanuks, sestap jagan teiega tema tähelepanekut. 🙂

Tihti soovivad ratsanikud ratsutamiskunsti treeningutega või teraapiatundides osaleda,  tegeleda just seepärast, et olla hobusega rohkem “nagu sõbrad”. Seda kuulen mõnikord, et õpetatakse ka lastele. See on aga üks suur viga arvata, et me oleme hobusele kui sõbrad…Jah, me soovime olla sõbralikumad (so arvestavad), kuid hobuse jaoks peame olema õpetaja rollis. Ja hobune on meie õpilane. Õpetaja roll ei ole sõbra roll. Õpetaja, kes näitab (oma kehaga/käitumisega) eeskuju, on rahulik, vajadusel kehtestav, teeb turvalisi valikuid, kuulab hobust ja võtab ilmtingimata hobuse seisundit (nii füüsilist kui vaimset) arvesse, kuid siiski ei ole ta sõber… Õpetaja kui liider, mitte kui üks nõme mölisev boss 😀 Kui kaks sõpra otsustavad minna jalutama ning üks ütleb, et läheme täna hoopis kinno, siis esimene sõber tuleb vastu ning minnakse kinno. Järgmisel päeval tuleb teine sõber vastu ning minnakse jalutama. Ainult see ei kehti hobustega 🙂 Selline “sõbralik suhtumine” hobusesse on alati lõppemas sellega, et hobune teeb enamus aega seda, mida ise soovib ning ratsanik (eriti veel laps) hakkab hobusele omistama iseloomuomadusi, mida loomadel ei ole. Sellised ratsanikud ei edene oma treeningus. On aga äärmiselt arendav õpetada ennast ja lapsi olema hobuse jaoks õpetaja, kes oskab tunda empaatiat, näeb teise elusolendi vaatevinklit ning ka vajadusel kehtestab piirid. Sest kui õpilane on tunnis ärev (hirmunud), magab või tegeleb muude asjadega, siis ei ole võimalik talle midagi õpetada. Ning iga kord kui me hobusega koos midagi teeme, siis läbi oma käitumise me õpetame teda- olenemata, kas me seda teadvustame või mitte.  

Kogu ratsutamiskunsti filosoofia põhineb hobuste imetlusel ning nende kuulamisel ning seda ideed väljendan väga tihedalt nii sellel lehel kui igapäevaselt inimesi ja hobuseid õpetades. Selleks, et olla hea õpetaja, tuleb areneda, hobust kuulata, teda arvesse võtta. See ongi ju õppimine. Pidev tagasiside hobustelt- kui hea õpetaja ma olen, kas hobune tahab minuga olla, kuidas ta ennast tunneb, kas ma saan midagi muuta, et läheks paremini? Seda kuulamist ja arvestamist ka selles postituses rõhutasin. Ei ole võimalik olla hea õpetaja, ilma et me hobustelt enda ja elu kohta õpiks. Antud postitus sai õhutuse aga just seetõttu, et nii nagu lapsed ja koerad vajavad koolis/trennis õpetajat, kes on eeskuju (igas mõttes), siis seda vajab ka hobune. See ei tähenda, et õpetaja on nõme boss, kes möliseb ja õpilast ei kuula, vaid vastupidi- õpetaja on liider, kellega on õpilasel tore olla. Ja me peame leidma viisi, et õpilasel oleks tore olla 🙂 Aga iga inimene (ja laps), kes võtab ja hakkab hobusega tegelema/treenima on hobuse jaoks juht, kes näitab kuidas inimese keskkonnas olla- lõdvestuda, kuulata inimest.

Ja selleks peame omakorda hobust kuulama, sest kui vaid möliseme hobusega, siis ei taha ta meiega koos olla. Kui me võta endale juhi rolli- see ongi õpetaja roll- siis ei õpi hobune pingelistes olukordades lõdvestuma ega inimest usaldama, ning need vaesed lapsed, kes püüavad vaid sõbrad olla hobustele, hakkavad (pingeolukordades) hobuste kallal näägutama, vinguma, muutuvad emotsionaalseks (lausa vihaseks) ja nimetavad hobuseid inimlike omadustega, mida neil ei ole. Sellise käitumisega ei ole nad hobusega sõbralikud, vastupidi hoopis ja nad ei mõista neid, sest neile pole õpetatud, et hobune vajab treeningtunnis olles õpetajat, juhti ja mitte sõpra. 

Arvamus on moodne asi, kuulub iga endast lugupidava inimese garderoobi. Kahjuks on arvamus tõrjunud paljude garderoobidest välja ühe vanamoodsa, ent minule isiklikult küll väga sümpaatse asja, nimelt seisukoha. Seisukoht ei ole enam moes, seisukoht on kivinenud, kuid arvamus on dünaamiline, seda võib muuta. Aga muutumine, pidevas muutuses olek on kindlasti moes. 

Seisukoha moest mineku pärast on kahju ka veel seepärast, et vastupidi arvamusele oli tegemist asjaga, millele sai toetuda, teinekord isegi kohe pikemat aega. Mõnikord lausa aastaid ja see lisas elule turvatunnet, eriti kui seisukohta omas ja kandis avaliku elu tegelane, kelle sõnad eluolu mõjutada võisid. Moest läinuna on seisukoht tänapäeval ka kergesti haavatav. Igat seisukohta saab pisendada öeldes, et see on lihtsalt arvamus. 

Arvamust tuleb kujundada, see lihtsalt nõuab oma aja. Kui arvamust kogu aeg avaldada siis ei jää kujundamiseks aega. Kui arvamust kogu aeg välja anda, siis millal see kujuneda saab? Kõik ju arvavad. Kui sul pole aega oma arvamust kujundada, siis toitud teiste arvamustest ja nii see läheb. Jah, vaidluses sünnib tõde, aga kui kogu aeg vaidlusseisundis olla, siis võib tõde vaidluses ka samapalju surra. Ja me ei pruugi arugi saada. 

Püüan viimasel ajal ise aina rohkem tunda ja tunnistada, et ei oska midagi arvata. Kuigi on kombeks arvata, et arvamus peab olema, et seda peab omama ja avaldama, aga ei pea. Midagi ei juhtu, kui ma midagi ei arva. 

Ja veel, arvamused – nii vajalikud kui nad ka pole – ei tohiks asendada reaktsioone. Näiteks olen oma teraapia töös või lastega koostööd tehes, tähele pannud, et inimesed ei lase ennast tihti enam naerutada. Mitte sellepärast, et naljakas ei ole, vaid lihtsalt sellepärast, et neile tundub, et nad peaksid reageerimise asemel kommenteerima, naermise asemel arvama. On tekkinud… arvamus, et kommentaar ongi reaktsioon. Ei ole. Minu meelest võiks lihtsalt naerda, kui on naljakas 🙂 ja nutta, kui on kurb 🙁

🤪

Ma arvan, et üks toimiv nipp heaks lapsevanemaks saamiseks on õppida oma lastelt. Laps näeb paljusid asju palju selgema pilguga, temas ei ole veel sadestunud see kavalus ja keerukus, mis meil sageli lihtsaid asju lihtsatena näha ei lase. 

Kui vahel on kahtlusi mõne teo moraalsuse osas, siis tasub mõelda, kuidas oleks selle teo tegemist või tegematajätmist oma väiksele pojale või tütrele põhjendada ja asjad ei tundugi enam nii ambivalentsed. Kui selle kompassi järgi orienteeruda, siis on lihtsam heaks eeskujuks olla. Üldse tasub sagedamini laste juurde maha istuda ja nendega kui võrdne võrdsega asju arutada. Võib õppida paljugi. 🙂🙃

Tavaliselt enne postituse kirjutamist läbin ühe omaks saanud rituaali – käin kõndimas. Kärutamas. Hea aeg mõtete korrastamiseks, kogumiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Traditsioone ei saa rikkuda, seega kõndimas sai käidud ka täna. Aga tänane enda liigutamine erines teistest ikka rämedalt. Ma pole iial loodust nii lähedalt näinud ega tunda saanud. Avastasin uue marsruudi juba eile. Tee, mille ääres suured, vett täis põllud ja taamal talud. Kuna talve selgroog murtud, oli mõni lomp keset teed nii suur, et hüppa peakat või korralda parvematk. Täna mõtlesin sama rada tallata, mida eilegi. Hakkasin juba jõudma kohta, kus eelmine kord kannapöörde tegin ja tagasi kodu poole kärutama hakkasin, kui järsku jäin seisma ja vahtisin suu ammuli, mis toimub.

Nägin, et kamp notsusid trügisid üksteise järel metsast välja, põllule. Nad polnud väga lähedal, kuid piisavalt, et saaksin aru, kellega tegu. Neid muudkui tuli ja tuli! Silmanurgast nägin veel liikumist. Põder!? mõtlesin. Hõõrusin silmi nagu talveunest ärganud Puhh. See nägi välja kui a la reinuvader rebase kohmakalt korraldatud klassikokkutulek.

Metssead arvatavasti silmasid mind ja kuna ma oma roosa triibulise fliisiga nägin raudselt nende meelest välja nagu kodupõrsas, tegid nad kiirelt vehkat, nii et muda lendas! Aga põder seises keset teed edasi. Mõtlesin veel, et kui ta mind nüüd näeb, närvi läheb ja taga ajama hakkab, teeksin 100 meetri jooksus kümme korda sellise maailmarekordi, et Usain Bolt hakkaks nutma. Õnneks või kahjuks tuli minu tagant auto. Autojuht oli põtra samuti eemalt märganud ja jäi seisma. Põder lebotas endiselt keset teed edasi. Veidi aja möödudes võttis ta end kokku ja loivas laisalt metsa tagasi, selline nägu peas, nagu oleksime ta hommiku rikkunud.
Ma olen varem ikka metssigu ja korra põtragi näinud, kuid näha seda vaatepilti keset jumal teab mis külavaheteed, olles üksi…vankriga. Pidin end veel peaaegu mets emisega ühte nägu vihastama, kuna mu telefon ei suutnud absoluutselt mitte ühtegi reaalset pilti sellest ägedast hetkest teha. Pärast mõtlesin, et ongi lahedam. Ainult mina nägin ja kogesin seda ja see oli minu hetk. 🤪😇

Minu puhul nii tavaline, et kevade hakul tuleb suur isu trenni tegema hakata. Nii ma siis püüangi end kuni suveni vormida. Siis kaob trenniisu ära ja suvi möödub kõhtu sees hoides. Täna käisin elus esimest korda kingitud hantlitega kõndimas. Ma pole kunagi hantlitega kõndimas käinud. Ma pole tegelikult nende hantlitega ise saanud toimetada, need on olnud tuttavale väljalaenatud 🤪Need on ainult poolekilosed. Mul endal on karvane tunne, et ma pesen vist homme varvastega juukseid, sest juba annab tunda, et need käed homme ajuga koostööd ei tee😳🤪

Igaüks otsib seda oma stiili, zanri, kuhu kõige paremini sobituda. Kas kirjutada ärilistel eesmärkidel, isikulistel. Kas kirjutada kõigest, mis meeldib või konkreetsed teemad, mida valdad. Või lähed lollikindlat teed pidi ja hakkad kirjutama igavest suhete teemat.
Suhete teemat on juba igas portaalis, ajakirjas ja ajalehes räägitud, aga see paelub endiselt. Kolad näiteks Delfis ja näed meeste või naistega seonduvat pealkirja. On selleks siis mehe erektsiooniprobleemid või naise peavalu, mis seksist kuuldes ägeneb. Sa klikid seda. Klikid ju? Klikidki. Mina klikin ka koos teiega. Kõik klikivad. Iga päev. Kogu aeg. Lootes teada saada midagi uut, kuid tihtipeale on seal ikka seesama vana jura, mida me juba 8 aastat tagasi samast kohast lugesime.

Ma oma kolleegi ja terapeudi palvel vaatasin natuke enda sisse ja otsisin vastuseid enda seest, tema esitatud küsimustele. Siit sündis terve hulk postitusi, tunnete, emotsioonide, suhete jms teemadel. Need teemad kõnetasid mind neil hetkedel. Praegu tunnen, et läbi sügava eneseanalüüsi avastatud tõeni jõudes, pole sellised teemad, enam minu tassike teed. Vastused ju käes 🙃
Tunnen hasarti hoopis jagada meie indu kirjutada sulavast lumest, tulevast vastlapäevast, läinud sõbrapäevast ja muudest oma perega ja väänikutest inspireerituna tegudest jutustada. Sest, teate on, kuidas on, aga kui keegi tuleks näiteks homme ja küsiks: Kadri, kui sa saaksid olla ükskõik kes, siis kelle sa valiksid? Ma vastaksin, et valiksin iseennast. Mu elu on just selline nagu olema peab ja mulle meeldib. 💛💕🧡

Ei vahetaks seda ka Käsna-Kalle Kantpüksi vastu, kes on nii kõva mees, et suudab isegi vee all lõket teha.🤣

Meil oli just selline periood, kus olime haiged, no eriti rõve okse- kaka viirus 🤢🤮 Siis lõhkusin, ära auto kojamehe, vaat,nii, et kojamees lendas pauguga esiklaasi ja selle lukusti nn plastmassijupp lendas kapotile. Õnneks, mitte kuule.😂 Ja linna sõites, arvas üks härra rekka hulljulge, et “lipsab” anna teed märgist mööda, kui ringil olijal on eesõigus.🙄 Egas me Venemaal ole, kus suurem masin eesõiguse annab. Esimene reaktsioon oli: “What the f*ck?”

Täiskasvanu üks rõõmudest on, et iga aastaga hakkad sa vähem hoolima. Sest sa tead, et need inimesed, kelle arvamusele sa kunagi elu hinna panid, sinu elus enam ei figureeri. Mõnedest hülgamistest on saanud suur kergendusohe. 🙃Täiskasvanuks saamine annab elutarkuse valida, millest tõeliselt hoolida. Nii. Nüüd pean ausalt tunnistama. Olgugi, et olen täiskasvanu, siis vahel ma ei käitu nagu täiskasvanu. Oi, ei. Vahel ma hoolin kõigest, kõigist ja nutan pisaraid, mis sisaldavad pseudoprobleeme😭, näiteks nagu miks-ma-ei-meeldi, olen-ebapiisav, ma-ei-oska-midagi või muid taolisi inspireerivaid mõtteid.😌

Aga täna. Täna ma naersin. Ma ei tea noh, elu on super-vaimukas. Miks ometi võtan seda vahel nii kuramuse tõsiselt? Ja siis, et asjad lagunevad? Ja siis, et ma ei meeldi kellelegi? Ja siis, kui ma ei oska? Teate, mis! Mis siis? Elu läheb edasi. On alati edasi läinud. Kõik otsivad elu mõtet. Keegi on öelnud midagi sellist, et sa ei saa kunagi õnnelikuks, kui jätkad õnne otsimist. Sa ei ela kunagi, kui sa otsid elu mõtet. Küsimus on, mis, kes on sulle oluline, millest, kellest hoolida, mille, kelle nimel enda elu kulutada?

Asi on selles, et kui sa ei tea, mis on sulle oluline, siis kogu maailma mõttetus muutub oluliseks, välja arvatud sinu elu.
Siis tundubki, et pead võitlema siin, seal, iga nurga peal ja maailm muutub, oi, kui tõsiseks.😎

Teatud valu, kannatus, ebameeldivus või -mugavus on vältimatud. Ükskõik, mida sa teed, sa kohtud nendega. Elu nn musta küljega toimetulemise aluseks on õppida, kuidas neid taluda. Mul sõber ja kolleegist terapeut rääkis Taani õnneteooriast “hygge”, mille üks peamine komponent on – mitte keegi pole eriline, vaid kõik on tavalised. Mida tavalisem sa usud, et oled, seda õnnelikum oled. 🤗Jah, me kõik ei avasta vähiravimit, ei saa Hollywoodi enim makstud näitlejaks või aasta ema/isa tiitlit. Ja mis siis sellest! Keskendume parem sellele, et enamus ei saa. Vähemalt kuulume kuhugi. Nali naljaks. Või siis mitte. Lõpetame ükskordki üritamise olla Keegi ja oleme keegi. Elu on uskumatult äge. Vinget sõbruska päiva kõigile💕

Vahel terviku mõistmiseks vajame pause, aega, et ronida mäe tippu, kus saaksime näha suurt pilti. Muusikas, raamatutes, vestlustes vajame pause, aeglustust, komasid ja punkte. Vajame mõttekriipsu, hüüu- või küsimärki. Vajame vaikust. Hingetõmbeaega. Ühe loo lõppemist, et teine saaks alata. Miks eeldame, et elades on teisiti? 🙃

Sain elult üsna varakult hea õppetunni. Nii kaua, kui end tean, mäletan end nina raamatutes ja puu otsas kirjutamisest unistamas. Koolis mulle meeldis kirjandus. Kunst. Filosoofia. Ajalugu. Esseede kirjutamine. Ilukirjanduse analüüs.
Aga läksin reaalkallakuga keskkooli.
Õppetund.
Nimelt, sa püüad igas asjas ühtemoodi hea olla. Olin emakeeles ja kirjanduses (väga) hea, matemaatikas mitte nii väga. Seetõttu tuli justkui matemaatikale rohkem aega pühendada. See viis selleni, et jäin grammatikas maha ja matemaatikas ei saanud kunagi heaks. Selle asemel, et tugevused suurepäraseks lihvida, sai minust hoopis igal alal keskpärane. Alandlikult tuleb tunnistada, et ööd-päevad, mis said reaalainetele kulutatud, on osutunud üsna kasutuks.

Keskendu oma tugevustele.Muuda need veel tugevamaks, et eristuksid.

Lapsevanemad, mõelge enne, kui sunnite oma lapsi õppima asju, mis neid siiralt ei huvita. Las ta saab matas kolme, kui ta armastab joonistamist või kirjutamist. Innustage neid keskenduma oskustele, milles nad on head, et nad saaksid heast suurepärasteks, keskpärase joonest ülespoole, eriliseks ega kulutaks oma (elu)aega.

Kuna olin keskkooli lõpetades grammatikas keskpärane, siis kadus ka enesekindlus kirjutada. Mul võttis aastaid aega, et julgeda end kirjalikult taas avaldada. Ma ei jäänud istuma koolis, aga oma unistuste täitmises küll.
Õppetund. Kui väga soovin, et miski läbi saaks, siis see on selge vihje, et olen vales kohas.
Ma päriselt mäletan end iga päev mõtlemas, et saaks ometi kool läbi. 🙄😤Läbi ta üks hetk sai, aga kas ma elasin? Ma peaaegu ei mäletagi kolme aastat oma elust, sest mõtlesin kogu aeg, kuidas varem magama minna, et järgmine päev tuleks ja mind sellest põrgust kiiremini välja aitaks. Kui sa ei suuda hetkes olla, vaid tahad kuskil mujal eksisteerida, siis midagi toimub. Tunded ei valeta. Tunded on keha keel, väljendusviis. Kui sa oled kurb, siis keha ütleb, et midagi on valesti.
Kui millegi tegemine teeb sind õnnelikuks🤪, siis keha ütleb, et sa teed midagi õigesti. Kui oled vihane😡 siis keha annab märku, et keegi on kuskil su piire ületanud.

Asi on selles, et me ignoreerime oma tundeid. Ei kuula oma keha, ei pea dialoogi, vaid hambad ristis, jõuga surume asjadest, teemadest läbi, alustades to-do listidest ja lõpetades suhetega.
Olukord, mis mul selle teemaga meenub, on üks joogateraapia seanss Pärnus.
Seal soovitati tantsuruumis ringi liikuda, et kogeksid, mis tunne on erinevate inimestega hõljuda, millised mõtted ja tunded tekivad. Ma siis liikusin ja sattusin imekaunite haldjate sekka. Päriselt. Nad olid nii ilusad, voolavad ja hõljuvad
Aga iga minutiga, mille nendega veetsin, muutusin enda jaoks aina koledamaks ja kohmakamaks. Kuniks pirn peakohal põlema hakkas. Küsimus polnud nendes või koleduses, vaid minu jalgades ja mõtlemised. Mul olid jalad, mis said mind liugeldes nendest eemale viia, sinna, kus mul nii ei tundnud.

Nii ka tegin. Sattusin kohta, kus veetsin oma elu ühed parimad tunnid südamest hõljudes, nägu naerul. Me ei pea kannatama.

Kui saad, mine minema. Mine sinna, kus sul on hea.

Mis kurat on meil viga, et jääme suhetesse, töökohtadesse, situatsioonidesse, mis teevad meid kurvaks? Ma tõesti mõistan, et iga muutus muudab. Iga muutus on tee tundmatusse. Sa ei tea, mis võib järgmise nurga tagant välja hüpata. Minu küsimus on, kumb on hullem, kas pidevalt kurb olemine või saada siin-seal üks adrenaliinisüst?

Kui sa ei tee pause ega võta aega maha, ei näe sa tervikut. Kui su kalender on minuti täpsusega tegemisi täis, siis midagi kaane all keeb (üle). Brené Brown on kirjutanud, et elame kultuuris, kus meid juhib idee, et hoides end pidevas tegevuses, ei saa tõde meid kätte. Saab. Tõde saab meid alati kätte. Me väsime enne tõde. A L A T I.

Vahet pole, on see meie keha, mis üles ütleb. Närvid. Mõistus. Inimesed ümberringi. Üks hetk püüab tõde meid kinni, surub vastu maad ja nina tõe sisse.

Tihti selgub, et oleme püüdnud sobituda, teinud asju, arvates, et teised neid meilt nii ootavad. Tavaliselt hiljem selgub, et teised ei oodanud midagi. Oleme valinud teisi, mitte ennast, küsimata, kas nad seda üldse tahavad. Tavaliselt hiljem selgub, et nende jaoks oli see isegi tüütu või hingehaavu lööv, et end ohverdasime. Oleme hoidnud kümne küünega laipadest kinni, püüdnud neile elu sisse puhuda, oma elu arvelt. Tavaliselt hiljem selgub, et laip on juba ammu uuele ringile läinud ning uuesti inkarneerunud ja meie oma aega raisanud.

Tõde tavaliselt tahab õudsa asja ruttu lõpetada, et midagi head saaks tulla.

Mõistad, pausid, aja maha võtmine annab sulle võimaluse olukorda (oma elamise kvaliteeti) hinnata. Näha ja tajuda (oma elu) tervikut. Kui sa ei märka armastatud inimese naeratust, sest vaatad oma nina otsa või ei võta aega, et imestada langevate tähtede üle või ei naudi maitsvat sööki, vaid kugistad selle kahe ampsuga alla, sest e-kirja on vaja lugeda või ei luba lumehelbel keelel sulada, siis, mis üldse on oluline? Hetk tulevikus? Kui sul on hunnik raha? Oivaline auto? Ostetud armastus? Ja edasi? Mis siis järgmiseks? Kas siis on lubatud rahu, õnn? Kindel?

Jahi oma unistusi, tee kõike, mis sind õnnelikuks teeb, aga ära unustada elada. Elu mõte on elada. Pausid, aja maha võtmine aitavad sul meelde tuletada, mis ja kes on lisaks unistuste täitumisel ka hetkel oluline. 💕

Tunded on lihtsalt tunded. Me ise nimetame neid negatiivseteks ja positiivseteks. Negatiivne tunne kannab endas informatsiooni, et minuga ei ole kõik hästi. See tunne on nagu äratuskell. Ning see inimene, kellega seoses negatiivne tunne käivitus, on aga nagu kirjakandja või sõnumitooja. Nendega me ju ei pahanda, miks me siis pahandame nende inimestega ja solvume nende peale, kes tundeid äratavad?

Kadedus edastab sulle väärtuslikke sõnumeid. Kuid enne, kui need sinuni jõuavad, peavad need läbima mitu takistust selle tunde eitamisest kuni mahasurumiseni välja. Kui keegi ütleb, et ta pole mitte kunagi kadedust tundnud, siis pole ta ilmselt päris aus või on see tunne talle juba lapsepõlves olnud nii keelatud, et ta ei julge seda endale tunnistada. Kui kadedus ei jõuagi inimese teadvusse, siis ärrituse ja ohu tunnetamine on signaalid, mis sellest märku annavad. Inimene võib tunda ka vajadust kadestatavast olukorrast või inimesest eemale hoida, sest temas vallandub viha ja ärritus, mida pole aga sobilik näidata. Allasurutud tunnetel on kombeks võimenduda, sest neid pole piisavalt märgatud ega väljendatud.

Oluline on endale teadvustada, et tunded, mida me sageli tõlgendame ebameeldivatena, ei ole tegelikult halvad. Igal tundel on oma sõnum – emotsioonid annavad sulle olulist teavet sinu ja sind ümbritseva kohta. Küsimus on selles, mida sa selle teadmisega peale hakkad.

Kadeduse vallandab see, et me võrdleme ennast pidevalt teistega – mis temal on ja minul ei ole. Pille Teearu annab oma praktilises raamatus “Tunneme tundeid” põhjaliku ülevaate, mis on kadeduse ja armukadeduse tunde taga ning jagab nõuandeid, kuidas neid emotsioone enda jaoks selgemaks mõelda.
Kadedus on tunne, mida püütakse teiste eest varjata, kuigi võib öelda, et kadedust tunneb igaüks. Me ei räägi sellest, kuna ei taha avada teistele enda negatiivseid jooni. Meil on väga raske tunnistada oma kadedust. Parimal juhul suudame väljendada läbi nalja, et kadestan sind.


Kadedust ja armukadedust aetakse tihti segamini ja neid ei olegi lihtne eristada. Kadeda inimese kohta öeldakse, et ta on näost roheline 🤢 ja armukadeduse kohta ka, et see on rohesilmne koletis. Kadedus on primitiivsem, lihtsam emotsioon – tahan seda, mis teisel.
Kadeduse hea pool on, et see võib sundida inimest tegutsema. Minema spordisaali, et saada ka ilus keha. Või minna õppima, et saada hea haridus. Kui õpingud ja treeningud on tasemel, siis inimene taipab, et tal on seda kõike enda jaoks vaja ja kuigi algselt hakkas ta tegutsema kadeduse tõttu, siis oli see ikkagi hea ja vajalik just tema enda jaoks. Kadedus on seljatatud.

Me ei tea kunagi, milline suhe tegelikult tööga, hobiga, inimestega inimestel on. Me näeme üht, kuid tegelik olukord võib olla hoopis teine. Me ei tea kunagi, milline on reaalne situatsioon või milliseid raskusi ja takistusi mõni inimene on pidanud oma elus läbi elama. Seetõttu ära ole kade, vaid keskendu sellele, mis sinul endal on olemas ja mis teeb sind õnnelikuks!

Miks me täna üldse kadedusest räägime. Sest tunnistan puhtsüdamlikult, et olen paar korda tundnud kadedust, aga nüüd seda kõike kirja pannes, olen veendunud, et ma arvasin end kade olevat ja tegelikult häirib mind midagi muud. Nimelt, on üks inimene, minu tutvusringkonnas, kes alustas samamoodi blogi kirjutamist, kuid sotsiaalmeedias. Ja kutsub siis inimesi panema oma kirjutatule “like”. Mulle aga meeldib, kui inimesed ja loevad, leiavad ise tee minuni, sest keegi loeb, jagab ja tuleb nende kaudu järgmine, keda minu kirjutatu kõnetab. Ja tagasiside võibki täiesti sotsiaalmeedia ja emaili väline olla. Ja mul on neid inimesi, aitähh teile 🙂 kes te olemas ja kes tagasisidet annate. Sestma tean, mida te arvate, minu kirjutatust ja te ei vajuta “like” vaid seepärast, et olen teid kutsunud ja te tunnete, et peate minu kirjutatud “like”ma 🙂 Või, et tegelikult meeldib minu teema käsitlus, mitte ei mängi minu hullupööra armas sarkasm 😀või igalepoole turris hommikusonks.

Kui kadedust endas vaadata, siis peamiselt on see seotud ebakindlusega, mis söövitab nagu tuline raud tattood otsaette. Et keegi teine kirjutab ja on parem, huvitavam, ägedam, ilusam, seksikam. Või, et tema kirjutatu meeldib inimestele, tuttavatele rohkem. See võrdluslik mõtlemine, enda väärtuse pisendamine teeb haiget. Ojaa! Aga maailmas on kindlasti inimesi, kes on meist kuskil paremad või halvemad, aga lõppkokkuvõttes on nad samasugused inimesed nagu meie, vigadega ja ebatäiuslikud, plekiliste pükste ning karvadega.

Armukadedus, vabadus ja usaldus on tunded. Tunnetel on oma sõnumid, mida tasub märgata. Pühendumine, vangis hoidmine ja petmine on tegevused. Tunded tulevad, olenemata meie tahtest. Tegevused on aga valikud, mis saavad alguse meie tahtest. Ja see on üks ütlemata oluline erinevus.

Vaata, mis sinuga juhtub, kui õpid mediteerima, oma mõtteid ja tundeid juhtima. Vaata, mis sinuga juhtub, kui õpid oma hingamist kontrollima ning nägema elu ilu. Sinu isiklik kogemus ütleb sulle, mis on sulle õige. Kõigile ei sobi kõik. See on fakt. Kui me kõik oleksime ühesugused, siis meil poleks midagi uut kogeda. Kui sulle sobib liha, siis söö liha. Kui sulle ei sobi liha, siis ära söö. Tunneta, mis muudab sinu elukvaliteeti sinu jaoks paremuse suunas ja tee seda. Kui tahad nautida inimeseks olemist ja elada, siis tee seda. Aja taga oma rahulolu, usu või ära usu kedagi kõrgemat. Söö, joo, ole kade, tunne mida tahad, aga tee seda teadlikkusega, sest sinu teadlikkus asub sinu sees. Kellegi teise vaimustav kogemus võib olla sulle super pettumuseks, sest tema vaimustus on temas ja sinu pettumus sinus.

Ja just, me kõik oleme erinevad. Ja vahel võivad erinevad inimesed arvata, et nad võivad üksteise peale kadedad olla. Aga ausalt, ma eelistan pigem hoida ja kasvatada armastuse tunnet enda sees ja ümber. Ja meil on siiski armastuse blogi, eks 🙂 Kadedad olgu ikka pigem teised 😉

Suhtumine kadedusse ja sellega toimetuleku oskused kujunevad välja juba varases lapseeas. Kui põhiemotsioone – mõnu, rõõmu, hirmu ja viha – tunneb laps juba sünnist saati, siis mängueas (1,5 – 3 aastat) arenevad ühes minapildi kujunemisega ka sotsiaalsed tunded: uhkus, häbi, süü-, kadedus- ja empaatiatunne. Lastel võib nende tunnete intensiivsus väga erinev olla, kuid neid on oluline lapsele teadvustada.

Agressiivsus kuulub inimese iseseisvumise ja minapildi arengu juurde nii jonnieas, murdeeas kui ka täiskasvanu identiteedikriisides. Paariaastase lapse trots võib olla väga jõuline ja ka kõige kannatlikuma vanema proovile panna. Lapsel on vaja selles eas ennast ja oma piire tundma õppida. Ta hakkab mõistma, et ta on eraldiseisev isiksus ning võimeline teistega ise ja omal moel suhtlema. Kui vanem pidevalt nõuab, et laps loovutaks oma asju või oleks kogu aeg kõigi vastu lahke, takistab ta sellega lapse loomulikku enesetunnetust ning minapildi kujunemist. Nii võib lapsest kasvada täiskasvanu, kes ei hooli ei endast ega oma asjadest. Enamasti suhtuvad vanemad kadedusse aga halvustavalt, sest pole osanud ise sellega toime tulla. Laste kadedus põhjustab vanemates sageli suurt häbi ja ärritust.

Last ei tohi mingite tunnete pärast halvustada. Nõnda saab ta õppida, et kõik tunded on inimlikud ja ükski neist ei tee temast halba inimest. Küll aga tuleb selgitada, millised on teatud käitumise tagajärjed. Selleks on väga tõhus viis jutustada õpetlikke lugusid, kus laps ise on peategelane. Seda tuleks teha siis, kui laps on võimeline keskenduma, näiteks enne magamaminekut. Lase käiku kogu oma fantaasia, mis aitab lapsele omasel viisil mõista, kuidas suhted toimivad.

Jonnihoos pole mõtet midagi selgitama hakata ja midagi vägisi ära kiskuda. Pigem püüa jääda rahulikuks ja leia midagi, mis viib lapse tähelepanu mujale. Mõtle välja mõni uus tegevus või paku jagamiseks asja, millest lapsel pole nii kahju.

Lapsed kogevad sageli kadedust ka siis, kui tunnevad, et pere teine laps on eelistatud olukorras, sest nad võrdlevad ennast õe või vennaga. Vanema ülesanne on last tunnustada sellisena, nagu ta on, ja rõhutada igaühe erilisust. Kui laps tunneb oma väärtust, väheneb tema vajadus end teistega võrrelda. Mängimine, vestlemine, koos veedetud aeg aitab lapsel tunda end väärtusliku, enesekindla ja tähtsana.

Nõuanne:

Kuidas lapse tunnetega toime tulla
1. Teadlikkus. Ole teadlik oma tunnetest, kehakeelest ja teistest sõnatutest märkidest enda ja lapse vahel.
2. Empaatia. Ava oma meeled lapse kogemustele. Püüa mõista, kuidas tundub olukord lapse vaatevinklist, ja väljenda seda.
3. Side. Püüa luua dialoog, selle asemel et monoloogi pidada.
4. Selgitamine. Selgita lapsele eakohaselt (kasvõi enda väljamõeldud muinasjuttude abil), kuidas inimestevahelised suhted toimivad.
5. Individuaalsus. Austa lapse erilisust ja isikupära ning tema õigust oma mõtetele ja arvamusele.

Siinkohal võib alati “mängu” tuua ka teraapialoomad. Spetsialisti juhendamisel ja ootustevaba loomaga suhtlemisel on tervendavad mõjud. Ka siis, kui see loom on kodune pere lemmik.

Mu elu üks suurimaid õppetunde on taipamine, et inimesed ei tunne tundeid, vaid käituvad nagu tunded. Kui neil on valus, teevad nad haiget. Meil ei lähe hästi ja me pole õnnelikud, kui astume üle oma sisemistest, veel hullem, teiste piiridest. Meie sisemiste piiride valvuriteks on häbi- ja süütunne. Välise piiri ületuse korral annab endast märku viha.

Inimene ei sünni häbi- ja süütundega. Need on sotsiaalsed tunded, mida
õpetavad meile vanemad ja keskkond, kuhu satume. Tänapäeva ülikaitsev
ühiskond sõdib nende tunnete vastu. Me ei taha neid ise tunda, veel vähem oma lastele õpetada. Justkui häbi ja süütunnet tunda ei tohikski. Sedasi need väikesed koletised kasvavadki.

Häbi- ja süütunne on normaalsed tunded. Kui teeme kellelegi haiget, siis on normaalne, et tunneme süüd, sest kellelegi haiget tegemine ei ole okei. Süütunne aitab meil edaspidi taolist tegu vältida. Kui meil on häbi, siis aitab see ebameeldiv tunne meil mõelda, kas järgmine kord tasub kellestki seljataga rääkida? Kes meist siis saavad, kui need tunded puuduvad? Õelad. Halvad, pahatahtlikud inimesed. Häbi ja süütunne takistavad meil muutumast sotsiaalseteks hälvikuteks.

Olen üsna kindel, et ühe normaalse, tavalise inimese teeb õelaks enda vajaduste mittekuul(a)mine, valu mittetunnistamine ja võimetus oma tunnetega toime tulla. Kui negatiivsete tunnete tundmine oleks mõnus, oleks vist kõik palju parem.

Kahjuks aga pole enamik tundeid mõnusad ja eeldavad tihti abi ning toetuse vastuvõtmist, olgu selleks siis teraapia, meditatsioonid või muud meeleseisundit abistavad tehnikad. Paraku kipub ühiskond „märgistama“ kõiki neid, kes julgevad tunnistada, et käivad terapeudi juures, otsivad abi või püüavad enda mõistmiseks viisil-teisel sügavamale kaevuda.

Tugevus on nõrkus. Tunnete tundmine ja oma elu eest vastutamine on nõrkus. Ja nõrkus – oma tunnete ignoreerimine, oma valu teiste peal väljaelamine – on justkui tugevus.

Inimesed on vahel ikka naljakad.

Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on
olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud. Need olukorrad tabavad meid lapsepõlves.


Oleks, et siis täiskasvanupõli enam tõrjutuse tunnet ei paku. Pakub küll – ja kuidas veel! Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule. Tööelus juhtub sedagi, et tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Ja siis saab enamik meist vastu näppe ka armusuhetes. See kellega soovid suhtesse astuda, ei vasta su tunnetele või saab suhtes tema tunne su vastu otsa. Su partner tõrjub su emotsionaalsed või seksuaalsed lähenemiskatsed. Inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Või pole su sõbral sinu jaoks lihtsalt aega. Juhtub sedagi, sõbrad lähevad kuskile toredasse kohta ja ei kutsu sind kampa.


Miks aga teeb tõrjumine rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad nagu üksindus, kaotus ja ebaõnnestumine või süütunne? Vastus peitub evolutsioonis. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Kauges minevikus tähendas suguharust või muust sotsiaalsest kooslusest väljaheitmine toidust, kaitsest ja paarituspartneritest ilmajäämist ning ellujäämine muutus seega väga raskeks. Tõrjumine tekitab psühholoogilist valu, see mõjutab me mõtlemisvõimet, täidab meid vihaga, õõnestab me enesehinnangut ja enesekindlust, kõigutab me kuuluvustunnet. Guy Winch on oma raamatus „Emotsioonide esmaabi“ uurinud tõrjutuse mõju inimpsüühikale ja neid nn. psüühilisi haavu, mida tõrjumise tagajärjel saame.


Esimene psühholoogiline tagajärg tõrjutusele on emotsionaalne valu. Seda võib illustreerida ühe katsega. Kujuta ette, et istud ühes ooteruumis, kus ootad kutset ühele eksperimendile. Sinuga koos istub selles ooteruumis veel kaks sõbraliku moega inimest. Aeg läheb. Üks neist märkab laual palli, ta võtab selle ja viskab teisele inimesele. Too naeratab, püüab palli kinni, vaatab sinu suunas, te pilgud kohtuvad ja ta viskab selle palli sinu suunas. Oletagem, et sinu palli püüdmise ja viskamise oskused on täiesti tasemel, oodata on igav, nutiseadmed pole seal ruumis lubatud ja tundub, et teie vahel tekib mingi side. Sina viskad palli tagasi esimesele võõrale ja too viskab selle jälle teisele võõrale edasi. Nüüd läheb asi huvitavaks. See teine võõras ei naerata enam sulle ja ei viska enam sulle palli, vaid viskab selle jälle esimesele võõrale tagasi. Ja nii nad jätkavad teineteisele viskamist, jättes sind mängust välja. Kuidas end selles olukorras tunneksid? Kas see mõjutaks sind? Kas see puudutaks sinu enesehinnangut?
Enamik meist vastaks sellele küsimusele, et mida veel, kah mul asi, kaks võõrast inimest ei visanud mulle mingit tobedat palli. Ent psühholoogid, kellele meeldib inimeste tundeid uurida, avastasid selles olukorras midagi märkimisväärset.

Tegelikult oli see palliviskamise stsenaarium hästikorraldatud eksperiment, millest need kaks nn. võõrast on ise teadlikud eksperimendis osalejad. Inimene, kellele eksperimentaatorid enam palli ei viska, see kes mängust justkui välja jäetakse, arvab, et ta ootab järjekorras hoopis teistsugust eksperimenti, aga tegelikult toimub see eksperiment temaga just ooteruumis. Kõiki neid kõrvalejäetuid küsitleti hiljem eksperimendi läbiviijate poolt ja enamik vastas, et nad tundsid kõrvalejäetuse tõttu emotsionaalset valu.
See avastus on märkimisväärne just seetõttu, et võrreldes enamike teiste tõrjumistega, mida me elus kogeme, on kõrvalejätmine kahe palli viskava võõra poolt ikka väga leebe kogemus. Aga kui juba nõnda tühine kogemus suudab tekitada suhteliselt emotsionaalset valu, siis mida inimene tunneb, kui talle antakse korvi, vallandatakse või ei kutsuta sinna, kuhu tahaks? Tõrjumine tekitab suurt valu. Kui meid tõrjub meile tähtis inimene, siis seda kirjeldatakse sageli kui hoopi kõhtu. Ajuskaneeringud näitavad, et tõrjumise kogemisel aktiveeruvad need samad ajupiirkonnad, mis otsese füüsilise valu.

Teine tagajärg, mis tõrjumisega kaasneb, on tohutu viha. Tõrjutus tekitab tugeva tungi viha välja valada, eriti nende peal, kes meid ära tõukavad. Mõnikord saavad viha enda peale ka süütud kõrvalseisjad või objektid. Seepärast pauguvad uksed ja vihaga purustatakse asju. See suur viha tõukab nii mõnigi kord inimese seisundisse, kus ta väljub normaalse täiskasvanu käitumisest ja käiku lähevad käed ja jalad, halvemal juhul relvad. Uudistes kuuleme sageli just tõrjutusele järgnevast agressiivsest ja ennasthävitavast käitumisest. Äratõugatud armastajad, vallandatud töötajad, reedetud sõbrad on võimelised suurteks vihategudeks.


Kolmas tagajärg on kahjustunud enesehinnang. Tihti muutuvad inimesed, kes on kogenud tõrjumist, ebakindlaks. Enamus meist kaldub tõrjumist liiga isiklikult võtma ja tegema sellest järeldusi oma võimalike puuduste kohta.

Neljas tagajärg, mis tõrjumisele järgneb, puudutab kuulumise vajadust. Meisse on ürgaegadest sisse kodeeritud vajadus teiste inimeste heakskiidu järele. Me ihkame kuuluda mingisse kooslusesse – olgu see siis pere, paarisuhe, klass, töökollektiiv, sõprussuhe, klubi, mis iganes. Kuulumine meile olulisse kooslusesse annab meile identiteedi. Kui meid sellest kooslusest meie tahte vastaselt välja heidetakse, kaotame midagi oma identiteedis. Kogeme hirmu, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Siis tunneme viha selle inimese või olukorra vastu, kes või mis meile seda olukorda põhjustab. Võime, aga ei pruugi kogeda trotsi või ka kadedust nende suhtes, kellel on läinud meist paremini. Seda tunnet iseloomustab kõige paremini teisele inimesele poetatud lause – mis sul viga, sul on tervis alles, sul on töö, sul on suhe. Ja lõpuks saab meid kätte kurbus, kui saame aru, et olemegi millestki olulisest oma elus ilma jäänud.


Mõnikord ikka juhtub, et hoolimata meie parimatest püüdlustest tõrjutakse meid välja mingist olulisest kooslusest. Me ei saa väärata tõrjumist, aga me saame hoolt kanda selle eest, kuidas enesesse pärast tõrjumist suhtume ja edasi käitume.
Lihtne on öelda, et sel ajal, kui hindame enda rolli tõrjutuse põhjustamises, võiks selle asemel, et väga enesekriitiliseks muutuda, suhtuda endasse positiivselt. Paljud inimesed tümitavad end armutult pärast seda, kui on kogenud tõrjumist. Et mitte end ise edasi peksta, kui oleme juba pikali löödud, peame suutma oma enesekriitilise häälega võidelda ning suhtuma endasse lahkelt ja sõbralikult.
Ma olen alati mõelnud, et kui me oleksime oma sõpradega sama karmid, kui me mõnikord oskame olla iseendaga, poleks meil enam ühtki sõpra. Eriti karmid enesekriitikud ütlevad endale pidevalt – ma olen loll, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen täitsa mõttetu, ma pole väärt midagi head, mul läheb kõik untsu. Oma sõprade puhul käitume ju tavaliselt vastupidi. Kui neil on läinud halvasti, püüame neile olla toeks, neid lohutada, aidata neil ennast kokku koguda. Me ei materda neid luhtumiste korral. Aga miks siis nii paljud meie seast enesega nii ebasõbralikult käituvad?


Ma ei taha muidugi öelda, et igasugune enesekriitika paha on, oh ei – vastupidi. Igast asjast tuleb teha omad järeldused. Mõnikord pole sul tõesti mingit vastutust ega süüd selles, et sind tõrjuti, aga mõnikord oled ikka ise selle jaoks midagi teinud ja mitte vähe. Mõistlik arenguvestlus iseendaga on väga teretulnud. Juhtunust tuleb õppida, aga on oluline, et see toimuks enesesõbralikul moel. Ennast tümitama jääda pole mõtet.

See on küll pisut üldistav, aga täiskasvanud inimese sisemonoloog endaga neis olukordades, kus tal on raske või kus ta on kogenud ebaedu, meenutab sageli meie esmaste hooldajate hoiakut. Kui inimest väiksena talle oluliste inimeste poolt ikka pidevalt kritiseeriti, kui temaga poldud lahke ja sõbralik, kaldub selliste inimeste sisekõne hilisemas elus olema ka pigem kriitiline kui lahke.

Kuidas ennast ise aidata? Selleks, et juba täna ennast pisut aidata, siis kui sisemine kriitik riidleb, et oled loll, too vastulauseks neid olukordi, kus oled käitunud targalt. Kui sisemine kriitik tambib, et oled luuser, siis otsi neid olukordi, kus oled õnnestunud. Kui sa ise jänni jääd vastuargumentide otsimisega, pöördu mõne hea sõbra poole. Eneseusu ja eneseaustuse taastamiseks tasub endale meelde tuletada oma neid omadusi, mida teised sinus väärtuslikuks peavad.

Noori tunneme kõik, seda uut põlvkonda, lödipükse, lumehelbekesi. Kanna teisi nagu s***a pilpa peal, aga kasu ei midagi – ikka 24/7 valmis iga asja peale solvuma ja nõudma, et kõik kantaks kandikul ette. Hirmsasti on nad sõimata ja mõnitada saanud, olen isegi kaasa löönud, aga enam mitte.
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina pole juba tükk aega näinud ühtegi sellist. Neid teisi, tublisid hakkajaid noori nägin see-eest palju.
Ükski nende hobid, valminud tööd, pingutus, ei sünni niisama, vaid nõuavad pealehakkamist, keskendumist, uute oskuste õppimist, iseseisvust – kõike seda, mida arvame noortel puuduvat.

Põhjust vaimustuda on palju rohkem: meie väänikud on koolis end kokku võtnud, hinded ja käitumine on hea ja väga hea. Hoolimata eelmise aasta vigastusest on õppimine korras. Trennid, võistlused. Raamat koostamine ja avaldamine. Konkursitel osalemised, võidud. Kohalik noortekeskus, kergejõustikuliiga, noored sportlased.
Hoopis need noored esindavad minu jaoks uut põlvkonda, mitte teised, keda haletseme ja kellele otsime mõnitavaid ühisnimetajaid.

Miks me siis niipalju räägime nendest jõuetutest, keda on vähe ega märka tublisid ja pealehakkajaid, keda on palju? Mina ei oska öelda. Võib-olla seepärast, et esimesi on lihtsam märgata. Nad hädaldavad palju ja valjusti ning äratavad heades inimestes soovi aidata. Võib-olla on see meie valik neid märgata? Inimene leiab, mida otsib. See on minu valik tusatseda. Või mitte. Kui otsime viletsakesi, siis leiamegi põhjust kaevelda ja muretseda. Miks me niimoodi valime, on jällegi teine küsimus.

Pühenduda valehädalistele ei ole muuseas üldse nii süütu lõbu. Võimegi jääda uskuma, et neid on valdav osa ja ruttame neile appi, vähendame koduseid töid, tõmbame kokku õppekavu, laseme eksamitel kergemini läbi ja mida kõike veel nende arvel, kes tahavad ja suudavad.

Uue kuldse sea algus on hea aeg uuteks lubadusteks – märgata tublisid, rõõmustada hoopis nende üle.

Piinlik on juba nutitelefonide kallal võtma hakata. On tunne, justnagu peksaksid maaslamajat, hale hakkab. Haletseda ei ole aga siiski midagi, selle valdkonna äri õitseb ja õilmitseb ja meie oleme need, kes on jalust löödud ja meeleheitel. Vaadake või professor Taagepera hiljutist artiklit selle kõnekat pealkirja. Kui varem räägiti rohkem sellest, et arvutite eest on kaitsetud lapsed, siis nüüd on näha, et kaitstud ei ole keegi. Praegu räägin siiski lastest. Minu vaatenurk lapsevanemana, kursuse juhendajana on kitsas, näen nutitelefoni jubeda nuhtlusena, tüliõhutajana, vahendina röövida meilt meie inimlikkus, sõltumatus.

Kuidas me elus hakkama saame, sõltub sellest, kuidas teisi mõistame. See oskus tuleb suheldes, teisele silma vaadates, näoilmet jälgides, häält kuulates selle kõikides nüanssides. Usun, et seda võimet nutitelefon nüristab. Mõned aastad tagasi märkas hea sõber, õpetaja – vahetunnis, et lapsed ei vaata üksteisele enam otsa. Suurem osa istus oma telefonis ja kui sealt sõpradele ka midagi näidati, siis olid kõikide pilgud ekraanil. Sellest avastusest hirmutatuna nõudis ta kõik telefonid hommikuti enda kätte ja poolteist kuud suutiski seda korda pidada. Siis enam ei jaksanud. Telefone koguda, hoida ja pärast tunde jälle kätte jagada ei olenudki nii lihtne nagu arvas ja tundus nõudvat rohkem energiat kui kogu ülejäänud töö.

Aga siiski, selle pooleteistkümne kuu jooksul hakkas midagi muutuma. Lärmi oli vahetunnis nüüd rohkem, aga see oli selline hea lärm, sündinud naljast ja müramisest ja väikestest pahandustest. Ühel korral, raamatut esitlemas käies, nägin, kuidas poisid mängisid kaarte. Kes oleks võinud arvata, et kaardimäng koolis mind rõõmustab, aga nii see oli. Poisid mängisid valetamist ja kes mängu mäletab, see ehk mõistab mind.
Ometi põhjust sõbrale silma vaadata ja sealt lugeda, mis mõtted tema peas liiguvad.

Telefon, ei lase inimesel ka üksi olla, hoiab meid pidevas suhtlusväljas. Pole hoo ega hoobi vahet, nagu öeldakse. Enesesse süüvimise aeg, vaimseks kasvamiseks vajalik üksinduse aeg kuivab kokku.

Ega me siin Eestis ainukesed hädalised ole. Prantsusmaal oli asi nii halb, et mobiiltelefonid keelati koolis lausa presidendi seadusega. Päris hiljuti olin külas ühes Tartu koolis, raamatut esitlemas ja nägin vahetunnis telefonidesse kadunud õpilasi, keegi isegi ei keelanud neid. Ka meie koolis enne ja pärast tundide algust pole see eriti harv nähtus. Võiks olla nii, et riigi tasandil oleks koolis nutitelefonide kasutamine keelatud.

Tänapäevaga ongi asjad keerulised. Mida see siis õieti meilt ootab ja missuguste oskuste ja harjumustega inimesed siin ja tulevikus hästi hakkama saavad? Kas arvuti ja nutitelefoni kasutamise vilumus juba lapsena aitab meid? Küsimusi, nagu ikka, on vastustest rohkem, aga vajavad vastamist.

Tundub, et on neid, kes mõnd vastust juba teavad. Paljud on kuulnud Waldorfkoolist. Selles koolis ei kasutata tundides tehnilisi vahendeid, aga pööratakse suurt tähelepanu käelisele tegevusele ja loomingulisuse arendamisele. Irooniliselt on suur osa õpilastest selle kandi tehnoloogiafirmade juhtivtöötajate lapsed. Need seal siis kopsivad ja värvivad, joonistavad ja rebivad, heelgeldavad, mängivad flööti ja tantsivad selle asemel, et juba esimeses klassis koode kirjutada ja ehitada roboteid. Meid meelitavad nad päevast päeva Lollidemaale, oma lapsi hoiavad sellest eemal. Peaksime neist vist eeskuju võtma või mis?

Mõni aeg tagasi kutsus haridusminister inimesi osalema debatis koduste koolitööde mõttekuse üle. Ministri enda seisukoht selgus Lõuna-Eesti Postimehele antud intervjuu 18. jaanuaril: lastele antakse liiga palju koduseid töid teha.
Kui kooliteema üles võetakse, ei ole vaja rahvast väga paluda. Nüüdki lüüakse hasartselt ja asjatundlikult kaasa, aga vähesed aplodeerivad ministri ideele. See on leebelt öeldud: tegelikult üllatab mind see viha, mille osaks idee sai.
Need, kes on jõudnud juba kaasa mõelda, väljendavad peamiselt oma hirme. Suur osa kardab, et kui koduseid töid ei anta, ei harjugi lapsed tööd tegema ja hiljem, „tõelise elu“ saabudes löövad jalust nõrgaks, neid tabab depressioon ja töötus. Räägitakse lumehelbekestest, lustist ja lillepeost kõik need 18 aastat. Niimoodi arvajad ei tea hästi, mis koolis toimub, mis tööd lapsed tegelikult teevad.
Mõnikord mõtlen, kui raske on olla löögivalmis seitse tundi järjest, kaheksa tundi järjest, tegelikult ilma puhkuseta.
Kogu aeg töökas, keskendunult mõttega asja juures, täita käske ja korraldusi, iga hetk valmis olla selleks, et õpetaja kontrollib. Ja liikuda ei tohi!
Moodne on praegu rääkida sellest, et peame julgema oma mugavustsoonist välja murda. See on raske, nõuab julgust, käib paljudele üle jõu, aga peab, kui tahad olla edukas. Lapsed koolipingis ongi suurema osa ajast oma mugavustsoonist väljas, iga päev. Vahetund ehk toob leevendust, aga mitte alati. Seda stressi on meil raske ette kujutada. Vähesed meist teevad päevast päeva nii pingelist tööd.
Mina kardan kõige rohkem seda, et suures tuhinas kodutöid vähendada tehakse liiga Eesti koolis nendele kõige kaitsetumatele, kellest suurt ei räägita, aga keda on palju – andekatele, töökatele, uudishimulikele. Et õppekavu “üle vaadates” jäetakse nad hoopis näljapajukile.
Kahju, et minister mainis pikemas plaanis kodutöödest loobumist, kuigi päriselt nii ta vist ei mõelnud. Aga sõna öeldi välja, see teostamatu idee on kerge sihtmärk ja selle pihta antakse nüüd tuld kõikidest torudest. Hirmsas möllus võib varju jääda täiesti reaalne eesmärk koolitööde mahtu vähendada ja seda oleks tõesti vaja.
Minister lisab, et ilmselt tähendaks kodutööde vähendamine ja hiljem kaotamine pikemaid koolipäevi, õppekavade ümbervaatamist ja õpetajate suuremat panust. Üks tingimus selle plaani elluviimisel siiski on: laste teadmiste tase ei tohi kannatada. See kõik võtab kukalt sügama. Meenub tuntud lugu mehest, kes peab hundi, kapsa ja kitsega jõge ületama. Ainult lahendus ei ole nii lihtne. Koolitöö kõik küljed on üksteisega nii tihedalt seotud, et kui sikutame ühest otsast, hakkab miski liikuma hoopis seal, kus ei oodanud. Näiteks needsamad pikemad koolipäevad. Mis saab siis treeningutest ja ringidest?
Õppetöö individualiseerimine aitaks kodutöid vähendada, aga praegu ei ole see võimalik. Põhjusi on palju, olgu siin ära toodud liiga palju õpilasi klassides, nende hulgas ka erivajadusega õpilasi. Mõnikord tuuakse meile eeskujuks Hollandi ja Soome koolid, kus kõike jõutavat. Hakkad uurima ja selgub, et seal on tugevad taustajõud, mitu õpetajat tunnis ja väiksemad klassid. Muuseas, arutelu edenedes jõuame ilmselt ka punkti, kus tuuakse eeskujuks seesama Soome kool, kus kodutöid ei anta. Antakse küll. Soomlased isegi on hädas ja vaidlevad sel teemal samuti.
Mida ütleb teadus kodutööde mõttekuse kohta?
2006. aastal avaldati Inglismaal põhjalik metaanalüüs, mida juhtis Duke’i ülikooli professor Harri Cooper. Analüüsiti 60 uuringut ja tehti palju järeldusi, aga meid huvitab praegu üks neist: mida nooremad lapsed, seda väiksem on koduste tööde mõju nende teadmistele. Seda sõltuvust märgati alles 6. klassis.
Metaanalüüsis tuuakse välja ka põhjused, miks kodused koolitööd on vajalikud. Et nende peale tulla, ei peagi olema pedagoogikadoktor. Samad põhjused, millest räägivad kõik kogemustele ja tervele mõistusele toetudes: kinnistub koolis õpitu, tekib harjumus iseseisvalt töötada, areneb kohusetunne. Kuigi selle viimase pärast ei peaks minu arvates küll kodus midagi üles andma, kohusetunnet arendada aitavad hoopis meeldivamad ja praktilisemad kohustused.
Millega see arutelu lõpeb? Tasuks kuulata praktikuid, neid, kes iga päev koolis töötavad. Liiga kalliks on ühiskonnale läinud asjatundjate eiramine.

Ma pole saladust teinud, et millegipärast olen ma mõminaräppar Nublu fänn. Täna hommikul juhtusin lugema ühte blogi, mille autor kirus hullult bemmi omanikke ja siis lugesin seda blogiteksti ja järsku hakkasin lugema seda räppimise stiilis. Naljakal kombel päris nauditav oli…. “Jooksin kokku tallinn- tartu maanteel, keset lumelopa putru.”

Igatahes, seda postitust tehes, tuleb mulle meelde, et nii palju on räägitud, et ükski inimene ei tohiks enda sisse asju, tundeid, emotsioone, eeskätt negatiivseid koguda. Et kui sul on miskit mure, räägi välja, jaga. kui sind vihastab, midagi, jaga. Kui sul on midagi öelda, siis ütledki. Mitte, et kogud enda sisse, käis ja sisised ringi, kuni ükshetk….pauhti ja maa must. Ja teised, ümberkaudsed ei mõista, et mis sul viga, teinud ja öelnud siis varem.

Aga eestlane on kord selline. Hambad ristis ja on vait. Ajab oma asja. Ma tean, sest olen tüüpiline eestlane ja olen vait olnud väga väga pikka aega. Nüüd viimased aastad olen võtnud vabamalt ja suuresti oma sisse elatavad asjad otse või kaudselt loominguse ümber kirjutanud. Ja nüüd on võimalik ka siia kirjutada, sellist asja, mida ei saa otse ega kaudselt raamatutesse sisse kirjutada.

Hommikul sai kohvitassi manu seiklust 😉
Hommik oli mõnus. Mis siis, et õues oli soem, kui eile, kuid siiski ei tahtnud ärgata ja külma õue autot käivitama minna. Aga polnud hullugi, väga. Lasteaeda ja kooligi said väikesed väänikud rahumeelselt 🙂
Ja siis, tulles koju avastasin enda telefonist kaks vastamata kõnet. Helistasin tagasi, sest nii hommikul vara helistab, ikka keegi, kel hädasti vaja. Meie hommikuringi postiljon, ma arvan, sest ega ta ennast ei tutvustanud. Kähvas vaid, et helistas hommikul, et on pakk, summa ja kopikaid peale, et olen ma kodus.
Noo, ei ole. Ja siis tuli üsna tõre vastus, selline, et nagu ei julgenud väga midagi alternatiivset välja pakkudagi. “No aga mina tarisin paki juba autosse ja mis nüüd saab, vean tuira tuiratagasi või?”

Pobisesin, vaid, et jaa :/ üsna arglikult 😀
Ja siis kostus torust vaid piip piip. Ookei.

Olgu öeldud, tellisime hansapostist paki, mus pidi kohale jõudma 9.02. Eile tuli sõnum, et pakk on postitatud. Andsin kohe omniva infole teada, et soovin paki kojutoimetamist 5.02, sest varasemalt pole lihtsalt võimalik vastu võtta.
Olen siiani kõik oma pakid omniva poolt kulleriga kätte saanud, kes on olnud abivalmid, toredad ja keegi pole sellist kõneviisi näidanud. Täna hommik oleks kohvi kõrval justkui sahmaka külma vett krae vahele saanud. 
Ma mõistan, et omnival keerulised ajad nende pakiautomaatidega aga kas tõepoolest võivad nad lubada veel ka sellist klienditeeninduse taset? Võib kõlada küll meie poolselt vastikult, aga kui ma olen oma tellitud paki eest tasunud postikulu, kas ma ei võiks eeldada ka viisakat suhtlusmaneeri? Järgmine kord, äkki ma ei taha transpordi teenust, kui sinna kuulub selline “tegija” postiljon-kuller.

Olen selle emotsiooni suurelt välja rääkinud ja usun, et edasi jätkub päev palju positiivsemas võtmes 😉 Täna on meie postituses palju juttu, emotsioonidest ja nende jagamistest, väljaelamistest ja sellest, kuidas see kõik inimesi hingeliselt ja võib olla füüsiliselt aitab. Sellest on palju kirjandust, kus räägitakse, et inimene peab kõik emotsioonid välja rääkima, kirjutama ja ühesõnaga pole tervislik negatiivseid tundmusi enda sisse koguda, sest nii võivad need mõjuda haigekstegevalt organisse, näiteks maksa.

Igatahes, pean siinkohal kohe, jagama oma emotsioone, hommikuse jätkuks. Mhmh, kui ma poleks nii pahviks löödud, siis ma irvitaks naerda ja oleks juba naerust kõveras põrandal. Aga kõigest kohe lähemalt.

Niisiis, helistasin Omniva klienditeeninduse numbrile, et kas saaks selle paki siis muul ajal kohale toimetada. Andsid vastuseks, et annavad info Tartusse edasi ja siis nad helistavad kokku leppimiseks mulle. Okei 🙂
No ja helistaski, seesama postiljon, kes hommikulgi.”Noh, mis häda nüüd lahti on?”
Üritasin, mitte nähvata ja hästi rahulikult seletasin, et jäi kokku rääkimata, millal pakk kohale toimetatakse, et kas 5.02 oleks võimalik. “Kui sularaha on olemas, siis mul vahet pole, muidu kui sularaha pole, siis ei saa.” No okei, jäi siis 5.02. 🙂 Kuigi norimise mõttes – kui ma tellin paki kulleriga, maksan kulleritasu, siis ma eeldan, et pakk tuuakse koju ka kulleriga, kellele on võimalik tasuda ka kaardimaksega.

Varasemalt ma oleksin vihastanud ja kaebuse esitanud. Aga…mulle teeb pigem nalja ja kaebust ei esita aga oma emotsiooni kirjutan ma endast välja küll. Keskmiselt selline: hämmeldus, ehmatus, pohhuism, hullumeelne soov irvitada, uus hämmeldus, rahulik pohhuism, vaikne naer enda sees, imestus ja hämmeldus. Mitte grammigi sarkasmi, viha või trotsi, nagu varasemalt võinuks tekkida. Aga ma tean ka, et ega need emotsioonid ju midagi ses teeninduses ei muudaks.

Seega kirjutan, lahkan oma emotsioone enda jaoks. Miks just sellised emotsioonid. Teen ka tähelepaneku endale, kasutada pakkide kätte saamiseks muid viise.

Kuigi kullerite vastu, pole mul endiselt midagi. Nii, et tehke järeldus, Omnivää 😉 ( minulikult ports musta huumorit ka ;)) Kuigi ma arvan, et siin lehel ükski Omniva eest vastutav isik, ei käi 🙂

Aga midagi head ka –
Ja juba – juba ongi käes nädala keskpaik, kolmapäev, mil nädala selgroog murtud saab JA reedeni on jäänud käputäis päevi. Oh, seda ootuselevust, kui palju seda mahub pisikese lapse sisse 🙂

  1. https://tartu.postimees.ee/4512691/reedel-algab-saadjarve-festival
  2. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=tartuvalla20180420.2.14.1
  3. https://tartu.postimees.ee/6462852/tauno-kangrole-terendab-voimalus-teha-saadjarve-aarde-400-000-eurot-maksev-kalevipoja-kuju
  4. https://www.riigiteataja.ee/akt/424102018072.txt
  5. http://tartuvald.ee/uudised-ja-teated/-/asset_publisher/F2Ztlvtux2Ce/content/aksi-kandi-rahvas-hiigel-kalevipoega-ei-taha?redirect=http%3A%2F%2Ftartuvald.ee%2Fuudised-ja-teated%3Fp_p_id%3D101_INSTANCE_F2Ztlvtux2Ce%26p_p_lifecycle%3D0%26p_p_state%3Dnormal%26p_p_mode%3Dview%26p_p_col_id%3Dcolumn-2%26p_p_col_count%3D1

Suvel oli mingi teema kihelkonnapäevadega. Eelnevatel aastatel on Äksi kihelkonnapäevad toimnud Äksi kiriku ja hotelli juures.Kogu üritus on olnud külastajatele tasuta. ja seni on olnud rahvast kui murdu. Lusti ja lõbu kõigile jätkunud. Juulikus oli ka Jääaja keskuse sünnipäev. Senimaani on olnud  välised tegevused tasuta ja maja seesmised  üritused tasuta. Õhtu kontsert siis pileti lunastamisega. Kõik muutub…ja sel suvel oli muutunud asjaolu, et nimetatud üritused olid vahetanud korraldajat.

Äksi kihelkonna päevadel oli järsku kehtestatud piletihind, ka kohalikele, niisama läbisõidulolijatele. Tegevus toimus jääaja keskuse parklas ja kogu ala oli kuni jää aja keskuse nurgast traataedadega piiratud. Isegi need, kes tahtsid minna kohalikku kauplusesse ostlema, pidid läbipääsuks pileti lunastama. Aia taga, seal kus asub kivipark, olid sisse seadnud, end poni inimesed, st sai teha ponisõitu ja läbi aia imetleda jänest, kitse, kana…aga vaat, kui pai tahtsid teha, pidid maksma – viieka näkku. Ka Jääajakeskuse sünnipäev järgmisel päeval oli aiaga piiratud, ja samal alal nõuti sissepääsu tasu. Loogiline, et meie pere kui ka muu majarahvas jättis selle ürituse vahele. Nõme oli küll lastele seletada, et näed, seekord peab sünnipäevale pileti ostma, ja siis kõige muu eest veel omakorda tasuma. Aga õnneks oli sel päeval toimumas ka kodukohvikud ja päriselt, usun, et see “sünnipäevast” ilmajäämine oli seda väärt 😀

Aga väike küla oli täis inimesi, kes ei olnud omastanud parkimiskorraldust juhendavaid juhiseid, lisaks ilmselt ei olnud oluline ka kehtestatud kiirusepiirang. Pargiti kuhu juhtus jne. Olgu, ühe päeva nimel – elavad kõik üle.

Aga kodanikualgatuse korras on tulnud grupp inimesi ideele, koguda kokku suur hulk raha ja panna püsti hiiglaslik monument Kalevipoja kuju kivi viskamas. 400 000 eurot maksev  7 m kõrgune kuju. Eespool on siis vastavat kuju, selle ideed kirjeldav artiklite kogu.

Mainin ära,et kui seda kuju ideed külas tutvustati, ei olnud kohalik rahvas sellega nõus. Korraldati küsitlus – ka sellele andsid kohalikud inimesed hävitava hinnangu. Ehk siis kohalikud inimesed ei soovi, et nimetatud maa ala läheks suvalise inimgrupi isiklikuks kasutamiseks kuni 50 aastaks ja keegi ei soovi ka hiiglaslikku kuju….Aga idee algatajad arvavad, et keegi teeb sobi ja hääletamistulemused on võltsid jne.

Minul ja mõnel teiselgi külaelanikul on tekkinud küsimused,  näiteks Kuidas selline suuremõõtmeline kuju peaks kasu tooma konkreetselt meie külale ja vallale? Kui ei too, kasu, siis mis eesmärgil see kuju püstitatakse? Kui elanikud on öelnud hääletuses “EI”, siis mis saab rahast, kes on selle kujule juba midagi annetanud? Kas see kuju tuleb mujale? Miks? Miks see kuju nii suur peab olema? Miks seda raha kohalike käest peab küsima? Miks see maatükk peab minema isiklikku kasutusse selle inimestegrupi kasutusse 50 ks aastaks?  Maatükk on ise väga ahvatleva asukohaga külas, eksole. Lisaks on seda ka paljud osta tahtnud. Aga vald pole müünud, sest tegu on valla munitsipaalmaaga, mida ei saa rentida, ega osta/müüa. Aga tundub, et mõned on kavalad…

Pigem kodanikualgatus, peaks olema midagi sellist, millest tõepoolest kasu ja arengut kogu külarahvale oleks. Küllap, siis ollakse ka altimad kaasa aitama, annetama. Praegu tundub aga kogu projekt paras sahker-mahker. Ka ei peaks olema seni aastaid vältanud ja toimunud üritused muutuma tasuliseks, et …. mille nimel see kõik?

Võib olla oleks see õige koht, kus keegi mõtleb tagasi, mis oli üleüldse kihelkonna päevade ajalooks, miks seda päeva tähistama hakati, kuidas tähistati ja mida see praegu kohalikele tähendab. Ka kohalikud kohanikualgatused peaksid teenima laiema ringi ja avalikkuse huve.

Kelle huvide eest võitleb aga hiiglaslik 400 000 eurone kive viskav kalevipoeg kapsamaa veerel?