Category

Turism

Category

Rootsit võib pidada maailma kõige laste sõbralikumaks riigiks – laps on oodatud külaline ja tema vajadustega arvestatakse. Allpool väike spikker, kuhu minna ja mida teha lastega Stockholmis, kui aega üks päev nagu Rootsi kruiisil tavaliselt.

Väiksemate lastega perel on mõistlik valida üks või kaks kohta, mida külastada − siis saate oma retke rahulikult nautida ega pea kiirustama. Ilusa ilma korral tasub minna Skanseni vabaõhumuuseumi loomaaeda, kus võib vabalt ka terve päeva veeta. Vihmase ilma korral minge näiteks Junibackenisse.


Suuremate lastega võiksite käia ilusa ilmaga kõigepealt Vasa muuseumis vaatamas maailma ainukest säilinud 17. sajandist pärit laeva – ja see on tõesti põnev! – ning seejärel külastada Gröna Lundi lõbustusparki.


Vasa muuseum on üks tuntumaid Skandinaavias Stockholmis Djurgårdeni saarel asub populaarne Vasa muuseum. Vasa laev oli pühendatud Rootsi kuningale Gustav Vasale ja sõitis piduliku tseremoonia saatel sadamast välja 10. augustil 1628. Kahuritest lasti au pauku, kuid õnnetuseks paiskas tugev tuuleiil avatud kahuriluukidest vett sisse, laev kaldus külili ja uppus kiiresti. Koos laevaga leidis märja haua ligi 50 pardal olijat – mõnede inimeste kujutised on leidude põhjal arvuti abil taastatud ja neid saab näha arvutiekraanil, samuti näidatakse Vasa filmi. Olnud merepõhjas 333 aastat, tõsteti Vasa ettevaatlikult üles, restaureeriti ja pandi huvilistele vaatamiseks välja. Kasutage võimalust pöörduda ligi neljasaja aasta tagusesse aega!

NB! Club One’i püsikliendikaardi esitamisel on sissepääsupilet Vasasse 20 krooni soodsam. Kuni 18-aastastele on sissepääs Vasa muusemi tasuta.

Kontakt
www.vasamuseet.se


Junibackenis valitseb mõnus tohuvabohu
Astrid Lindgreni austajatele on Junibacken kahtlemata armas koht, kus tasub ka mitu korda käia. Lapsed saavad ronida Pipi valge hobuse selga, näha laste etendust, turnida ringi maja põnevates soppides ja nurgatagustes, vaadata Lindgreni raamatute illustratsioone ja sõita rongiga läbi muinasjuttude. Rongisõit jätab unustamatu elamuse – muinasjuturong tõuseb kord õhku ja lendab, siis sõidab jälle mööda maad, külastades kõiki armastatud kirjaniku loodud maailmu: vendade Lõvisüdamete seikluste kaljust ja ohtlikku maastikku (seal on ka draakon!), Karlssoni kohutavalt segamini katusekambrit, Bullerby laste idüllilist maaelu jm.

Miniatuursed nukud, tegelaste kodud ja loodus nende ümber tekitavad rõõmsat äratundmist ja tõenäoliselt panevad lapsi rohkem ka raamatuid lugema.
Junibackenis valitseb mõnus tohuvabohu ja Rootsi emadele on see tore kohtumispaik ka siis, kui laps alles mähkmetes.


NB! Club One’i püsikliendikaardi esitamisel sissepääsupilet 10 krooni soodsam. Ühe Club One’i kaardiga saab osta kuni 5 soodushinnaga piletit.
www.junibacken.se

Väiksemaid kütkestab Skansenis kindlasti loomaaed, kus on elanikke üle 70 liigi. Skansen on maailma vanimaid vabaõhumuuseume, mis asub samuti Djurgårdeni saarel. Muuseumi asutas Rootsi filoloog ja folklooriuurija Artur Hazelius 1891. aastal. Hazelius nägi, kuidas industrialiseerimise käigus hakkas vana Rootsi talupojakultuur hääbuma, ja innustus ideest luua n-ö miniatuurne Rootsi, mis aitaks elus hoida terviklikku ja põnevat pilti sellest, kuidas on elanud inimesed Rootsi eri piirkondades.

Skansenis on enam kui 150 ajaloolist ehitist, millest vanimad pärinevad 14. sajandist. Hazelius soovis, et Skansen oleks elav muuseum, nii saavad külastajad näha traditsioonilist juustu- ja võitegu, küpsetamist, kudumist, klaasipuhumist jne.


Väiksemaid kütkestab Skansenis kindlasti loomaaed, kus on elanikke üle 70 liigi, sealhulgas näiteks ka karud, ja miniloomaaed, kus saab jänesele ja tallele pai teha. Troopikamajas võib ootamatult tõtt vaadata aga väikese ahviga. Kui kõht tühjaks läheb, saab end sisse seada mõnda kohvikusse või piknikukohta. Rootslastel on tavaks kaasa võtta oma piknikukorv ja mis oleks toredam, kui ilusal suvepäeval istuda rohelusse uppunud saarel ja perega piknikku pidada.

Skansen on suvisel ajal tõesti väga kaunis, nagu ka kogu saar ja selle ümbrus, mis on rootslastele omaselt hästi hoolitsetud.


NB! Club One’i püsikliendikaardi esitamisel on Skanseni sissepääsupilet 10 krooni soodsam.

www.skansen.se

FIKA – ÕDUS KOHVIPAUS ROOTSI MOODI

Fika on rootslaste kunst nautida heas seltskonnas kohvi ja kooki. See hea on põhjus sõprade, kolleegide või perega kohalikus kohvikus või pagarikojas kokku saada ning hetkeks argipäev unustada.

Kui kätte jõuavad sügise esimesed jahedad õhtud, otsitakse kapist välja mõnusad soojad kampsunid ja seatakse end diivanile kerra. Seda õdusat ja sooja olesklemist nimetavad taanlased ja norrakad hygge’ks. Vähem teatakse, et skandinaavlastel on varuks veel teinegi hubane traditsioon fika, mis samuti külma hooajaga väga hästi kokku sobib. Lühidalt öeldes on fika rootsi vaste kohvipausile.

MIS ON FIKA?

Siiski ei ole fika pelgalt kofeiini manustamine. FIkajuures on ülioluline just viis, kuidas sa kohvi tarbid. Nimelt on fika üks populaarsemaid rootsi sotsialiseerumise meetodeid, fika on põhjus sõprade, kolleegide või perega kohalikus kohvikus või pagarikojas kokku saada ning hetkeks argipäev unustada.

Mitte kusagil mujal ei võeta fika’t tõsisemalt kui äri- ja kontorielus. Fika-pausi peetakse Rootsi kontorites kaks korda päevas: kella 10 ajal hommikul ja kell 15 pärastlõunal. Ligikaudu 15 minutit kestva fIka ajal koguneb kohvikannu juurde kogu kontor. Pärast fika’t saab tööasjade juurde tagasi tulla värske pilguga, mis võimaldab asju teisest perspektiivist vaadelda.

Igal aastal 4. oktoobril tähistavad rootslased kaneelisaiapäeva

Nagu arvata võib, ei piisa fika pidamiseks ainult kohvist. Mõni ütleb, et fika kõige olulisem osa on hoopis fikabröd ehk magus pagaritoode, mis kuuma joogi kõrvale hästi passib. Olgu selleks croissant’id, küpsised või martsipaniga kaetud printsessitordid… Kõige enam tervitatud fika-maius on traditsiooniline kaneelisaiake. See glasuuriga kaetud pagaritoode on Rootsis nii oluline, et igal aastal 4. oktoobril tähistatakse riigis lausa kaneelisaiadele pühendatud päeva.

PARIMAD FIKA-KOHAD STOCKHOLMIS

Snickarbacken 7 ühendab endas hubase kohviku, kunstigalerii ja kaupluse

Kui oled Stockholmis ja tahad aru saada, mis see fika siis õieti ikkagi on ja miks see nii populaarne on, astu pärastlõunal sisse mõnda kohvikusse. Seal silmad kindlasti hulganisti kohalikke, kes juba oma igapäevast fika’t naudivad. Siin on mõned lemmikud fika-kohvikud.

FABRIQUE

Fabrique on tuntud Rootsi pagarikett, kus kasutatakse traditsioonilisi puuküttega ahjusid. Fabrique’i pagarikodasid leiad siin ja seal Stockholmis, ent meie lemmik asub Rosenlundsgatanil Södermalmis. Proovi Fabrique’is kindlasti nende kuulsaid mustikasaiu!

Aadress
Rosenlundsgatan 28, Stockholm
www.fabrique.se

JOHAN & NYSTRÖM

Kui sulle on oluline, et sinu fika oleks stiilne, siis Johan & Nyström on koht just sinule: see Södermalmi kohvik näeb välja nagu ajakirjareklaam mõnele Skandinaavia ajakirjale. Lisaks laiale valikule traditsioonilistele ja ka moodsamatele kohvijookidele (nad röstivad oma kohvioad kohapeal ja ise), pakutakse seal ka erinevaid pagaritooteid. Suvel on Johan & Nyströmis mõnus istuda ka väljas.

Aadress
Swedenborgsgatan 7, Stockholm
johanochnystrom.se

Tõeline fika-pärl! Snickarbacken 7 ühendab endas hubase kohviku, kunstigalerii ja kaupluse, mis üllatab vintage-riiete, muusika, raamatute, ajakirjade ja palju muuga. Siinsed baristad valmistavad kohvi Stockholmi Roasti ubadest – tulemus on meelepärane ka kõige nõudlikumale kohvigurmaanile.

Aadress
Snickarbacken 7, Stockholm
www.snickarbacken7.se

Kõige selgemalt ja lihtsamalt öeldes on tänavatoit selline toit, mida pakutakse tänavatel, laatadel või muudes avalikes kohtades.Tänavatoit on kohapeal valmistatud, võimalikult värske ning kiiresti kättesaadav. Just värskus, kiirus ja kättesaadavus on need kolm märksõna, mis käivad tänavatoiduga alati kaasas.

Ajalooliselt oli tänavatoit mõeldud töölistele lõunasöögiks – kuna aeg einestamiseks oli piiratud, tuli kiiresti leida koht, kus pakuti sooja ning toitvat sööki. Tänavatoidu tegemine sõltub aga väga palju kliimast ning seetõttu pakutakse Eestis tänavatoitu enamasti putkades. Meie tänavatel tegutsevad toidupakkujad on alati müünud saiakesi, hiljem lisandusid nende menüüdesse burgerid.

Maailma mastaabis on burger aga väga väike osa tänavatoidu kultuurist, näiteks Aasias on tänavatoiduks hoopis nuudlid, kiirelt läbiküpsetatud liha, karrid, supid, putukad, mereannid, kohalikud idandid ning juurikad –  seda nii praetult, keedetult kui ka muul kujul. Maailmamaitsed on jõudnud viimastel aastatel samuti Eestisse ning julgemad maitseelamuste otsijad leiavad tänavatoidukohtadest nii vürtsikad nuudlid kui saavad tunda ka põletavaid Aasia maitseid.

Kasvav trend on veganlus, tulles välja järjest põnevamate retseptide ja maitsetega. Juba täna on võimalik peaaegu igast tänavatoitu pakkuvast kohast leida mõni selline toit, kus pole grammiga liha!

Tänavatoit on soodsam kui restoranitoit, aga kindlasti ei saa öelda, et see oleks kuidagi vähem maitsvam. Üldiselt on tänavatoidu hinna ja kvaliteedi suhe hästi paigas.

Päästke Willy on koht, kus tunned hetkeks, et oled sattunud Londoni tänavatele nautidesparimat tänavatoitu, mis on eales välja mõeldud – fish & chips’i. Krõbe kartul ja paneeringus hõrk valge kala koos tartar kastmega on läbi ja lõhki Inglise traditsioonidest pulbitsev roog. Esimestena Eestis pakuvad tänavatoidu klassikat Eesti oma kalast – Peipsi kohafileest.

Krõbedaks paneeritud Peipsi kohafilee on  toitude pärl, kuid lisaks fish&chips’ile pakutakse ka mitmeid kalaburgereid, värsket salatit ning wrap’e. Julgevad isegi väita, et nende valmistatud kala on nii mõnegi mittekalasõbra meelt muutma sundinud! Tõsi, omast kogemusest võin kinnitada 😊 

Ma ei ole suur kalaroogade sõber, siis Päästke Willy fishnchips on olnud tõeliseks avastuseks minu maitsemeestele, sealt saadud kohafileed sõin kahe suupoolega ning oleks rohkemgi proovinud kui hea roog otsa ei saaks. Ka peab kiitma juurde antavad kastet. Kui tavaliselt jätan söögikohtades kastmekausi poolikuks, siis Päästke Willy kastmetopsik saab tilgatumaks tühjaks tehtud. Ühesõnaga, õnnestunud retsept. Ka kartulitele pole midagi ette heita, paraja suurusega ja soolasusastmega, samuti pole need liiga rasvased.

Hinnad on portsjoni suurust ja kvaliteeti arvestades igati mõistlikud ning maha ei murra, kuid samas igapäevaselt ka seal käia ei kannataks. Kuigi nädalavahetuse jalutuskäigu kõrvale haarata on nagu rusikas silmaauku.

Teenindus on igati korrektne ja viisakas ning ooteaeg ei võta tükki küljest (kui just väga tihedal tipp-tunnil ei satu ligi)

Mainimata ei saa ka jätta, et Willy krõbe paneering, värsked salatid ja kastmed on käsitsi valmistatud kohapeal suure hoole ja armastusega!

Päästke Willy leiad Tartus Lõunakeskuses 😉

Ise olen lapsevanemana loll, kui ei taipa, et lasteaedades jagatud tasuta sissepääsu piletid lastele Jää aja keskusesse, pole seotud mingise turundusnõksuga. Igaljuhul, kogemus taaskord omaette ja lihtne tõdemus, et rohkem sellise stiiliga asutust lastega enam külastama ei tõtta.

Siis, kui see maja siin avati, siis oli lastel väga vahva, mõnikord lubati külalapsed tasuta sisse, teinekord ka vanemad. Giidid, ja teenindajad, väga vahvad, sõbralikud ja no, vastastikkune viisakus oli kõrges hinnas.

Igatahes, nüüd mõni nädal tagasi, lasteaias, anti mõlemale lapsele tasuta jääaja keskuse pilet, ega me väga ei süüvinud ka, sest, arvasime, et nimetatud päevadel, mil pilet priid sissepääsu lubas, pole meid koduski. Aga võta näpust, pool perekonda haiged, planeeritud käigud tühistatud, otsustasin lapsed saata täna vahelduseks siis jääaega. Vaatasime veel kodulehelt järgi hinnakirja, kus oli kirjas, et täispilet on 9 eesti uut raha ja lapsele alates 4 eluaastat 6 euri. Andsime kaasa 20, sest lapsed tahtsid juua ja nänni ka osta.

Lapsed tulid koju tagasi.”Emme piletiraha oli 20 eurot, suurtel kokku.” Ja koju tuldi nii ruttu, sest pisemal piigal oli tulnud köhahoog, ja tahtis juua. Kuid raha, enam näksi või joogi ostmiseks polnud.

Vaatasin siis kodulehte uuesti, piletiinfos oli seesama info, mis ennegi lugesin. Kuid, uudiste rubriigis oli jõulumaa artikkel ja tõepoolest, seal seisis, et jõulumaa pilet on 10 eurot, alates neljandast eluaastast. Ja jääaja keskuse uksel on silt, kustõepoolest kirjas, et sissepääs 10 eurot.

Ise olen lapsevanemana loll, et ennem korralikku eeltööd ära ei teinud eks ole? Ma arvan, et kui ma oleks seda teinud, poleks ma võtnud vastu otsust, poleks mõelnudki, neid sinna lustima saata. Võib olla need pered, kes tulevad kaugemale, vaatavad nagu meiegi ainult tava hinnakirja. Kas nad keeravad otsa ringi ja jätavad keskuse külastamata, kui avastavad, et külastushind on oluliselt kõrgem, kui kodus arvutatud?

Ma pole pahur, et pidin etenduse eest maksma, või meisterdati purkidest küünlalaternaid või ühe piparkoogi eest jõuluvanalt. Aga kui jõulumaa pilet on kallim juba täiskasvanu tavapiletist, siis, tekib küsimus,….mida ma siinkõvahäälselt ei esita. 🙂 lisaks leian, et sellised prii sissepääsu kaardid on kõva PR trikk, kuid kaua need ei toida.

Nimelt, kahe tasuta sissspääsu kaardiga said sisse mõlemad nooremad lapsed. Tavahinnaga ehk 6+6 oleks saanud suured lapsed. Ja neil oleks jäänud veel 8 eurot kamba peale jäänud kohvikusse. Kõik oleksid rahule jäänud. Oleksime teinekordki vb uudistama läinud.

Täna aga, said nooremad tasuta sisse. Kaks suuremat said 20 euroga sisse. Raha üle neil ei jäänud. Ja koju tulid üsnagi pettunud tegelased. Kui poleks neid sissepääsu 2 kaarti arvestanud ja oleks mistahes tavapäevas keskust väisanud, oleks piletiraha olnud 4×6 ehk 24 eurot ja kui oleks nende jõulumaa kuupäevadel tahtnud ilma kahe kaardita külastada, oleks kokku läinud 4×10=40 eurot. Ja kujutage, ette kui oleks tahtnud veel KOGU PEREGA ühise ettevõtmise teha.

Vaat selline jõulumaa kogemus siis.

Tooksin siia kõrvale Pokumaa jõulumaa, kus näiteks on tavaperepilet 18 eurot, kuid jõulumaa raames, oli pilet 15 eurot. Ja kogupere leiab ajakasutust, hinge ja tühja kõhu kosutust. Et nagu, ei pea vist teist korda ütlema, kus järgmisel aastal oma pere sammud seame…. 🙂

 

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Meil oli nii võimas perepuhkus eelmisel nädalavahetusel suvepealinnas Pärnus, et ma kohe pean soovitama ja kiitma Embrace apartmentide toimekat töökat, abivalmid töötajaid ja muud personali. Et asi ära rääkida, tuleb alustada algusest….Otsisin kogu perega Pärnus majutusvõimalusi, kus oleks mugav ja no need minu tüüptingimused täidetud. Minu üllatuseks olid enamus hotelle jm nendeks kuupäevadeks, mis me soovisime välja müüdud. Ja kogemata sattusin Booking. comis Embrace Apartmentide peale ja kuna pildid mulle meeldisid, panin oma soovid kirja ja läkitasin teele. Vastus tuli kohe.  Mõnus, kiire, konkreetne ja selline “vana tuttava” tunne tuli peale. Kõik, mis ma soovisin, need ma sain 🙂 Sain ka viimasel hetkel kirja, kus pakuti toa vahetust, sest teises toas vastas meie pere suurusele köögi lauasuurus.

Meie viibisime toas Emerald-Avatud planeeringuga, läbi kahe korruse paiknev apartement (55 m2) mahutab kuni kuus inimest. Esimesel korrusel on elutuba pääsuga oma terrassile, kööginurk, duširuum ja saun. Teisel korrusel on kaks osalise seinaga eraldatud magamistuba — ühes lai kaheinimesevoodi, teises kaks eraldiseisvat voodit. Itaalia tehnikaga varustatud kööginurgas on graniidist tööpind, pliit, õhupuhasti, mikrolaineahi, nõudepesumasin, veekeetja, külmik ja muud vajalikud tarvikud.

Teisel korrusel oli üks lai voodi, kuhu mahtusime meie, teisel pool vaheseina oli 2 eraldi voodit, plikadele ja allkorrusel diivan, kus siis suuremad lapsed leidsid omale mõnusa pesa. Saun ja kuum dush. Tuppa toodud õhtusöök ja hiljem veel puuviljavaagen ja vahuvein. No kas saab paremat puhkust tahtagi. Lapsed igatahes sattusid, nii vaimustusse, et avaldasid soovi sisse kolida 😀

Viimasel hommikul toodi hommikusöök lausa tuppa ja voodisse 🙂 Nii mõnus. Aitäh kokale, maitsvate, ja külluslike nii hommikusöökide, õhtusöökide kui magustoitude eest.

Seega, kel järgmiseks nädalavahetuseks plaane pole, siis võtke ühendust Embrace toimeka administraatoriga ja pange endale üliäge puhkusepakett kokku 🙂 Jõuate, enne jõulusaginat ja virr varri keerdus närvid sirgeks lõõgastuda 😀 Külastage Tervise Paradiisi veekeskust ka. Lastele kindlasti meeldib ja saab teistmoodi elamuse jälle. Apartmentidest umbes 500 meetri kaugusel.

Embrace majutuskompleks asub vaikses elamurajoonis Pärnu rannapiirkonna lähistel.

” Radisson Blu Hotel Olümpia tervitab teid soojalt Tallinna südames. Lai valik kõrge kvaliteediga teenuseid ja mugav asukoht teevad siinsest hotellist ideaalse peatuspaiga nii ärireisijale kui ka puhkajale.  Hotellis on 390 maitsekalt kujundatud ja hubaselt sisustatud numbrituba, milles on tänapäevased mugavused, nagu traadita internet ja 24 tundi töötav toateenindus.”  Nii algab hotelli tutvustus kodulehel.

Mina ööbisin Superior toas, mille ligikaudne suurus on 17 -24 m2. Tuba pakub imeilusaid vaateid linnale, kuna paikneb kõrgematel korrustel. Tänu toas olevale kohvimasinale saab alustada päeva koheselt tassikese kohviga. Olemas on kõik, mida vajab. Voodid pakuvad erakordset mugavust. 

Ja kuna tol korral ööbisin ma seal Radisson Blu Hotel Olümpias esimest korda, siis ikka seepärast, et mul oli vaja peale tööd Tallinnasse jääda.  Ja kuna hea sõbranna sealsamas töötab, siis otsustasime ühe naiste õhtu korraldada. Tegelikult me käisime spa-osas, ja pärast einestasime kohvikus ja jutustasime maast – ja ilmast. Tol korral oli ikka päris korralik torm väljas ja hiljem toas viibides, oli kohati päris kõhe nende puulatvade kohal õõtsuda. Samas oli see ju jällegi kogemus omaette 🙂 

Nagu ikka, igas hotellis või majutusasutuses on mul oma “kiiksud” – hommikumantel, sussid ja teevalmistusvõimalus toas. Antud toas toodi õhtul tuppa ka kuum kakao ja puuviljad. Oeh 🙂 Mmm…

Järgmisel hommikul olesklesin toas pisut kauem, kasutades,  head suurt akent ja aknalauda tööruumina. Ma jumaldan selliseid nurkasid 😀  Kes ei jumaldaks, ma tahaks teada 😀

Eelmisel aastal, peamiselt suvel, kui Tallinnas tööasjus käima pidin, ning mõnikord ka öömaja vajasin, siis hea lahendus oli leitud töökaaslaste poolt – hea, soodsa hinnaga ja puhas hotell Rocca al mare. Mööda Stroomi randa viis rannapromenaad otse hotelli ukseni. Lähedal oli mitu head ostukeskust. Ja hotellis ka restoran, mis aeg ajalt meid nii positiivselt, kui ka vähem meeldivate elamustega sõnatuks rabas.

Enamus töötajatest valdab vene keelt. Mitte, et see häiriks, ei häiri. Mõnusad inimesed ja muhe seltskond kaadris. Alati abivalmid ja toredad suhtlejad.  Toad on suured, puhtad, ja mis mulle meeldivad, siis on enamuses merevaade. Suured aknad. Toas on mullivann.

Kui oled ikka terve päev oma kontoris jalgepeal ja terve päev oled vaid shokolaadi vitsutanud, et energiat tuleks, siis pärast promenaadi tatsamist tahad sa vajuda vaid pehmesse ja valgesse voodisse ja noriseda, häbenemata järgmise päeva hommikuni.  Ja seda ka sulle võimaldatakse. Isegi õhtusöök on võimalik tuppa tellida, no muidugi lisatasu eest 🙂

Ma praegu vaatasin huvipärast restorani menüüd. Endiselt sama, mis aasta tagasi. 🙂

Ahjus küpsetatud kanafilee safrani cous-cousi ja konjakikoorekastmega + apelsinimahl , Klassikaline creme brulé flambeeritud Grand Marnier`ga + kohv

Ja pärast kerget massaaži,  lasti toas vann vett täis ja toodi tuppa ka puuviljad ja vahuvein.

Ja enne magamaminekut, saab toas valmistada ise maitsvat kohvi.

Siis saab pugeda voodisse, puhaste valgete linade vahele, rüübata kohvi, ja lõpetada tööülesanded, mis päeval tegemata jäid. Ette valmistada uue päeva tegemisi. Nautida merevaadet, ja tuledemerd Stroomirannas.

Kogemus, mis täiega teeb ” Hingele ja Kehale pai” 🙂

Ma pole sinna veel perega jõudnud, kuid, ma olen kindel, et ka suur pere mahutatakse tubadesse ära. Lubasin lastele suvel, järgmisel nendega külastada Tallinna loomaaeda ja Rocca al mare vabaõhumuuseumi.

 

 

Kurgo villa majutustraditsioonid ulatuvad tagasi juba I Eesti Vabariigi aegadesse, mil tihti peatus siin tolleaegne vabariigi president Konstantin Päts. Härra presidendil oli siit hea jälgida oma tulevase peatuspaiga, Rannahotelli, valmimist. Villa kandis sel ajal nime “Salme” ning see kuulus kaugsõidukapten Mihkel Kurgole, kellele viitab ka hotelli tänane nimi.

Faili-DSC_0874

2014. aastal täielikult renoveeritud hotellikompleks koosneb kahest hoonest – villamaja ja hoovimaja, kus on kokku 27 tuba. Neis on olemas kõik kaasaja mugavused, mida külaline hubaseks ajutiseks koduks vajab: LCD teler kaabeltelevisiooni kanalitega, tasuta interneti leviala, külmik, põrandaküttega pesemisruum ja WC.

050 048Esimesel korrusel. Maast laeni aknad. Avatav uks, mille taga on kivist trepp. Mõnus hommikul, kui päike tõuseb, hommikuteed naudelda, linnulaulu kuulata, tilkuvaid jääpurikaid uudistada.Isiklikult tundsin puudust veekeedukannust ja hommikumantlist. Olen selline kodanik, et eeldan, et hotellis on ikkagi hommikumantel, ja ei tiri seda kodust kaasa. Kuuma veega on aga selline lugu, et kui oled kuumast vannist välja roninud ja rätiku või hommikumantli sisse mähkunud ning voodisse potsatanud, siis on ka kuum tee käepärast vajalik. Niiöelda hea une rituaalid 🙂

Teisele korrusele viib imeilus keerdtrepp. Mul on nõrkus selliste treppide vastu.

Minu esimene päris päris kokkupuude Kurgo Villaga. Mõnus. Hubane. Ja rahulik. Mõnus atmosfäär. Ja toredad inimesed. Rand on lähedal, mis on väga suureks plussiks, kui koos lastega suvel siin puhata. Ilmselgelt on lapsed siin oodatud – isegi mänguasja kast mänguasjadega on olemas.

 

Maast (põrandast laeni) aknad. Päike paistab aknast sisse terve päeva. Hommikul on väga mõnus ajakiri kaasa krabada, sall ümber võtta ja hommiku päikest võtta. Kuum tee ja puha 🙂 Mis hommik, see ilma kohustuslik tee traditsioonita oleks 😀 

See on nagu see hetk, kus võib öelda, et kui oled jupp aega magamata, või muul põhjusel väsinud, siis öö Juuniorsviidis  Kurgo Villas on parim ravi unetuse/väsimuse ja kurnatuse  vastu 🙂

 

 

 

 

 

 

 

Loomulikult on kõige kõige parem hotell siiani Tartus hiljuti avatud Vspa – spaakeskus koos muljetavaldava hotelliga. Suured mõnusad, toad, kuhu mahub ka suurem pere.
Infovahetus eeskätt oli suurepärane. Informatiivne, konkreetne, selline, nagu peab. Avaldati arvamust, kui jäime kõhklema, toatüübi valiku osas. Oleme oma esimesel ööbimisel majutanud endid sviidis. Jäime väga rahule, seekord otsustasime siiski jääda Deluxe toa tüübi juurde ja ei pidanud pettuma. Üllatuslikul kombel, meeldis lastele see tuba palju rohkem. Kas oli põhjuseks vannitoa klaasist sein, või midagi muud, jääb nende endi teada.
Meil oli selline pakett, kus olime saanud ise oma soovide järgi kombineerida. Minu meelest on hästi kurb, et enamus inimesi võtavad hotelli lehelt suvalise pakkumise- paketi ja arvavad, et nad on hinnas võitnud….tegelikult tuleb olla julge ja kombineerida erinevatest teenustest endale meelepärane pakett ja küsida vastavat pakkumist. Küsida ju võib, ega selle eest suu pihta ei lööda. 😉
Ma olen alati pannud kokku meie perele vastava paketi. Ja seda on ka alati võimaldatud. Seekordses paketis ootas meid nagu ikka saabumisel toas õhtusöök ja puuviljavaagen hilisemaks maiustamiseks lastele. Suurematele igaõhtune teevalik ja saiake.
Uskumatu, kui tühjaks võib minna kõht, kui mitu tundi basseinides ja saunades möllata. Ja samuti tellime ka hommikusöögi endale tuppa, sest…. nii on mugavam. Meile endile, sest pisemad lapsed ärkavad tasa ja targu ja esimesel külastusel sai selgeks, et restoranis ei tunne nad end mugavalt. Kuid niiviisi, kui keegi toob söögi tuppa ja keegi ei keela teki sisse mähitult oma hommikujogurti müsliga nosida, siis miks mitte, loogiline, et maitseb palju paremini 😀
Väike plika ja vanem plika said näohoolitsuse  ja lastele mõeldud massaaži protseduure. Ainult kiidusõnad spaa töötajatele, kes oskasid lastega suhelda ja maha rahustada, üksi võõras kohas viibimise pärast. Mõlemad jäid ülimalt rahule. Kõige pisem toimetas sellel ajal mängukeskuses. Eriti äge on see, et kui broneerid vähemalt 30 minutilise hoolitsuse Spaa heaolu maailmas, saab sinu laps tasuta mängida mängumaal.
 Spa ise  on  mõnusalt avar (võibolla meil vedas, et rahvast oli ka üsna vähe), mulle meeldis, tuhat erinevat kambrikest ja sauna, soolabassein, väljas see välitünn, palju ujumis- ja lõõgastumisalasid . Igaljuhul  V Spa on viinud spaapuhkuse uuele tasemele. See pakub lustimisrõõmu nii lastele kui lapsemeelsetele. Lastebassein on madal ning meie arvates mõeldud päris pisikestele külastajatele, kuid ka kohe viieseks saav laps ei tahtnud sealt liikuda. Suures basseinis said meie lemmikkohtadeks vastuvoolu ujumine, ja veealused massaažitoolid. Isegi kui  laps ei ole suur saunataja, siis lõõgastusmaailmas ootab teid tõeline üllatus. Täiesti ehe rand ja rannaliiv. Pärast on küll tükk tegemist, et liiv riiete vahelt kätte saada, kuid see oli osa lõbust.
Geniaalne leiutis – ujumisriiete kuivat.  Pane aga  trikoo sisse, suru kaas kinni, 20 sekki ja vesi väljas. Ideaalne!
Saime ka muidugi selles osas targemaks, et iga kord, kui lähed lastega kuhu iganes, võta kaasa ravimikotike, ja täida see valuvaigisti ja sideme ja nipet näpet plaastritega. Meil muidugi juhtus nii, et spasse minnes jäi põlvele ortoos peale panemata ja uskumatu küll, aga kark, millele laps toetus, läks katki ja laps kukkus põrandale sirakile, põrutades ära oma luumurrust taastuva jala. Pöördudes hotelli personali poole, selgus, et nad tahaksid aidata küll, kuid reeglid ei luba neil ravimeid väljastada. Kuid õnneks külmakotti ja külma geeli plaastreid neil oli ja neid oli lubatud siis vajadusel jagada.
Pisikesed tüdrukud olid muidugi veel hilisöisest seiklusest elevil – suundusime siiski  enne keskööd lähedal asuvasse raekoja platsil asuvasse valveapteeki. Hotelli administraatori soovitusel, oli see ainuke koht, kus me saanuks abi.
Mõnus soe ja sume õhtu, kerge melu tänavakohvikutes. Tegime plikadega isegi raekojaplatsil pilti purskkaevu ees. uskumatu küll, aga nende kahega, me polnudki veel niiviisi kesklinnas jalutamas käinud. 🙂 Nii, et iga asi on millekski hea.
Lõunal välja kirjutades, oli tööl järgmine vahetus administraatoreid, kellel polnud paljuks uurida, kuidas lapse jalg ja kas oli ikka tore puhkus. 
 
Otse loomulikult, kuidas teisiti saakski 🙂