Category

Meie esimene aasta blogis :)

Category

https://www.postimees.ee/6744978/raha-kogumine-hatta-sattunud-isale-loppes-skandaaliga

Jalgpalliklubi FC Jõgeva Wolves organiseeris Facebookis raha kogumise oma mängija Andrei Usmanovi toetuseks, kuid asi lõppes suure skandaaliga.

Tavaliselt on asi selliste rahakogumistega, et ma ei loe neid. Samuti ma ei toeta igasuguseid üleskutseid rahaliste vahenditega, kassidele ega koertele. Sest kui oled valinud selle tee, et tahad aidata kassi/koera või lindu, kelle põhimõtteliselt on looduslik valik ära märkinud kõige nõrgema, väetima, siis las nii ollagi. Ei pea ju igat hingitsema jäetud tänavakassi iga hinnaga elule tagasi upitama, kui lihtsam ja kergem oleks ta piinad lõpetada. Eriti, kui sul pole neid tuhandeid, millega raviarveid kinni plekkida. Ja kerjad neid iga päev lõustaraamatust.

Inimestega on muidugi teine lugu. Aga, siiski, kui annetad raha, pakud riideid või tööd ja siis tuleb artikkel hoopis teisest vaatenurgast ja siis järsku tunnevad toetajad end petetuna. Miks?

Antud loo põhjal, edastas abipalve ju siiski kolmas isik, ehk jalgpalliklubi. A, seda ise ei koostanud, ega avaldanud. Tema naise ema tuli ja kukkus avaldama omapoolseid tõdesid. Kuid, kas ajakirjanik, ei suutnud näha ka asjade suuremat pilti – väga mugav on läbi selle artikli näidata, et A ei saa oma tütre kasvatamisega hakkama. Ja, et tema lapse vanaemana, peaks saama selle lapse hooldusõiguse. Kuid, kas ta ka mainis, mis samme on ta juba konkreetselt selleks astunud, või mis tegusid teinud, et tema tahtmine läbi läheks. Minu meelest on see vanaema, üsna kibestunud ja alatute tegutsemise viisidega. Mitte, et ma teaks täpselt kõiki asjaolusid, aga nii kuulu järgi😂

Me külakeses teavad ju kõik kõiki ja egas siis pereelukegi külainimeste ees varjatuks jää. Ei teadnud, siin keegi, nende riidusid või lahkhelisid. Ikka käisid koos ringi, tülisid ega nääklusi nähtud ega kuuldud. Koos tütrega käidi ka Saadjärve eelmise aasta lastejooksul osalemas ja järve ääres ning laste liivakastis käisid nad ka kõik koos mängimas.

Ja ükshetk,… umbes kuujagu 2019 veebruarist, kuulsime õnnetusest küll, imestasime muidugi varem küll, et neid pole enam näha ega kuulda õues liikumas. Ükshetk, nägime A., keda enam äragi ei tundnud. Kõhnaks jäänud ja näost ära jäänud. Siis saime ka kuulda, mis seis V. ja kuidas V. ema nõuab kohtus tütre eestkosteõigust, ja V. ning A. ühise tütre hooldusõigust.

Millegipärast, usun ma siiski A. lugu. Mitte, seda pastakast väljamõeldud muinasjuttu, mida skandaalina hõbekandikul serveeritakse.

Olgu kuidas, nende muude asjadega on, ei hakkagi aru saama, ega taha ka. Sest reaalselt, võõras võitlus, eks ole. Aga täiega ajab närvi, kui selline sopaloopimine pihta hakkab ja usutakse just seda sopaloopijat eks.

Viimati, kui kuulda oli, siis oli küll kuuldavus, et haiglas füsioteraapia andis juba lootust, niisamuti, et V. aru sai, mida talle räägitakse ja nüüd tema ema väidab, et arstid ei anna paranemislootust. Hmm.🤔 selliste juhtumite puhul ongi lootus, mis peab olema väga tugev.

Me kohalikud inimesed võivad väita küll, et Andreile pole oma tütre kasvatamisel küll midagi ette heita. Tubli mees, otsis omale töö, laps on alati kenasti riides, naerul näoga. Käivad senini aeg ajalt, kui neid siinkandis liikumas, küll rannas ujumas- mängimas või mänguväljakul. Lapsel on oma tuba. Lasteaiakoht ja teised isapoolsed sugulased, vanaema, kes vajadusel aitab ja toetab.

Seega, nagu jah, tõepoolest, usun, et kui keegi, end milleski petetuna võib tunda, siis pigem ikka see ajakirjanik ja tema lugejaskond.

Aga ajakirjanikud, kirjutavad loo enamasti ikka sellest vaatevinklist, kellel rohkem pori on loopimiseks anda. Mul endalgi oli kogemus kunagine selline, kus soovisime leida juba pikale veninud loole lahendust läbi meediakajastuse. Tulemuseks oli see, et ajakirjanik pöördus vastasleeri poole ja kirjutas nende poolsele arvamusavaldustele sellise loo, kus saime paraja pasarahe omale kaela. Mina ja see teine, naisterahvas, kes julgesid tähelepanu juhtida ühe ühingu liikmetele. Õnneks, me tol hetkel taipasime, et kui sinu vastas on ikka täielikult lasteaed siis mida sa sellistega ikka vaidled😂 Täiskasvanud võiksid suuta oma erimeelsused väljaspool meediat, vahele segamiseta ära lahendada.

Siis saab veel võib olla ka sest käkist midagi söödavat.

Ega hiljem, enam sitast saia saa!😂

Huhh, tänast päeva võib nimetada tõeliseks emotsioonide keeriseks. Siia päeva mahtus üllatusi, rõõmsaid hetki, uhkust enda ja oma pere üle, kiidusõnu oma hästi kasvatatud laste arvel, tunnustust oma ägeda pere ja läbimõeldud stilistilise lähenemise eest Jõgeva Treffil. Siinsamas saime ka maitseelamuse, mida tõepoolest, oodata ei osanud. Ülivägev!

Et kõigest algusest kõneleda, siis tuleb alustada sugulaste kokkutulekust. Ausalt, ma umbes kevadel, kuulsin, et mul on üks tädi veel. Siis täna nägin, et tegelikult on neid sugulasi ikka rohkem. Kes on toredad ja huvitavad inimesed, kellega tutvust ja suhtlust arendada, mis ilmselt ka kokkutuleku eesmärgiks osalt oli ka. Ka pisikesele põnnile oli mõeldud ja väike kink muretsetud.🚗

Sefiiri kohupiimatort. Tüse tort ja Krõnksus kringel.


Enne sinna kokkutulekule minekut, tuunisime kodus sünnipäeva hommikusöögi ja mõnusa maitsva tordi kõigile. Tordil, on küll üks täht nimes, vale, kuid egas see tordi maitset ei muuda😀

Õhtul läksime treffile tagasi. Kui põnn muutus rahutuks, otsisime kohta, kus pakutakse toitu, mis ka väikelapse kõhusõbralik. Olime hommikul näinud, et ühes kohas pakuti putru ja tundsime sealtsamast huvi, kuidas on pudruga õhtusemal ajal. Ilmselgelt, ühe peebipõnni pärast, nad seda tegema ei hakanud, sest muul klientuuril vastav soov puudus. Kuid, väga lahkelt pakuti, et tehakse friikaid, ilma lisanditeta. Peas küll, mõtlesin, et kustotsast need küll lapsesõbralikud on 😀 aga olin kuss, sest laps ajas juba jonnijoru.

Teate, ma pole parimaid friikaid söönud. Ilma maitseaineteta, ülim maitse. Lapsele meeldis, mulle meeldis ja ülejäänud friikad jagasid piigad üksmeelselt oma vahel. Sain proovida nende menüüst veel kanapopkorni, mis oma vürtsika kastmega üllatas. Ma pole eriline vürtsisõber aga see sobis sinna ideaalselt ja nautisin seda einet, tõesti väga.

Kaks kokapoissi. Täpsem info nende kohta www.kakskokapoissi.ee

Kui nad tegutseks Tartus, oleksin müüdud, tänase roa põhjal ja ma oleksin kahtlemata püsiklient. Kommentaaride põhjal,ilmselt Väänikud ka 😊

Ja Treffil, tõsiselt, tulid võõrad inimesed niisama ligi. Rääkisime perest, lastest, seelikutest ja oma ühtemoodi riietusest. Isegi põnni vanker mätshib me stilistikaga. Olime sel treffil, üks selline suuremat sorti perekond, ja meid peeti autasustamisel meeles medalite ja jõgevatreffi plaadiga. Kõik see emotsioon, naeratused ja kommentaarid, tõesti päris päriselt, väga äge lihtsalt. Ma tänan korraldajaid, veelkord selle märkamise ja tunnustamise eest. Meil oli väga väga tore nädalavahetus. Isegi ilm oli super, no täiega ikka😀

Me tüdrukute vägi ja pisike poiss vendi esindamas. Eriti uhke värk 😉

Treffil osatakse hinnata sõitmiseks ettenähtud korda, ja parkimistrahv valesti parkimise eest, näeb sedamoodi välja. Suht.

“Trahvija” autor on jäänud anonüümseks 😀

Seega, tuleb olla empaatiline ja arvestada, et parkida saab sinna, kus selleks ettenähtud koht, kus kedagi kinni ei pargi.

Tänaseks lõpetan. Isegi varvast ei liiguta 😂

On avatud vaid Kõrveküla kodukohvikute raames, möödunud aastal, käesoleval aastal 21.07 ja pererahva lubadusel ka järgmisel aastal.

Eile, kuna perekondlik seiklus Peipsi äärde jäi ära, otsustasime väisata hoopis kodukohvikuid. Nagu ikka kodutöö oli kohvikute tegijal tehtud, niisamuti korralik leht facebookis, kus kõikide osalevate kohvikute tutvustus, menüü kirjeldus ja aadressid. Meie valik langes eeltööna ära, ühele kohvikule, nimega Heinakõrs, sest reklaami järgi, pidi lisaks toidule olema ka aktiivset tegevust lastele.

Oli. Tegevust, ilusat ilma ja väga head toitu, menüü, mis oli läbimõeldud ja näiliselt vähemalt perekondlikult kokku seatud.

Oli ka üles seatud telk, mis pakkus väiksematele mängjatele lõõskava päikese all varju. Ka terassile oli laotatud tekid, padjad istumiseks.

Väga mõnus lõunapoolik, pisikese põnni ja noorima tütrega 😀

Menüüks oli peremehe kartulisalat, püreesupp juurikate ja suitsulihaga, vahvlid, õunamahl, kodune punasesõstra limonaad ja maasika smuutijäätis.

Kui kohvikust lahkusime, anti lastele mõnus krõbevahvel näppu, autos krõbistamiseks.

Väga tore pererahvas. Hästi ettevalmistatud. Maitsev toit. Mis mulle väga meeldis, oli see, et menüüs polnud ühtegi friikartulit ega muud sellist😀

Soovitame järgmisel aastal külastada kõrveküla kodukohvikute raames, kohvikut Heinakõrs😉

Hommikul kell 6 siras taevas päike, taevas oli sinine ja kujutage ette – ei mingit vihma ega tuult.

Hommikusöök, sama maitsev kui eile 🙂

Pakkisin lapsed kokku. Võtsivad rattad. Pisemad kõndsid ise. Kõige pisem kõhukotiga kaasa. Läksime randa. Käisime vees ka, pisem põnn vahetas menüüd vist, suutäis muda paistis maitsvat isegi paremini kui suutäis liiva 😀🙂

Siis jalutasime tagasi. Eilsest mahlast, võileivamaterjalist, ja seljankast, saime päris mõnusa kõhutäite 🙂

Suured otsustasid õnne proovida tandemrattaga😂

Kes senti ei korja, see münti ei saa. Me leidsime ikka kohe mündi ka rannaliivast. Tea, millise piraadi aardest see leid pärineda võiks 😀

Tandem rattad on ühed huvitavad tegelased. Ja nendega sõitmine polegi nii keeruline, kui arvata võiks 🙂 Isiklikul julgeoleku kaalutlustel, jätan selle lõbu siiski lastele 😂

Suuremate abiga saavad ka pisemad tandemi järgi proovida.

Sel ajal kui issi veel weg disaini stuudios aega veedab ja väike põngerjas oma esimest iluund põõnutab, on ka väikesed piigad “pagendatud” terassile mänguasjadega mängima 😀 suured said “loa” kärutada mööda kvartalit.

Tegelikult, ma ei osanud paremat pealkirja välja mõelda, sest mulle juba kord meeldib kujundlikult kirjutada, mõelda. Ma pole enam selline natuur, kes oma nördimuse või kergelt pettumuse selle emotsiooni tekitajale välja pahvataks. Aga tänu, sellele “murdumisele” taipasin, et kui kujundlikult kirjutada, siis pika taibuga natuurid, ei saa aru, et neist võiks käia jutt.

Mulle meeldib olla kiiksuga inimestega ühel lainel. Koostöö sujub ja mõlemad osapooled on rahul. Mis saab siis, kui koostöö enam rõõmu ei paku või pool B, näiteks hakkab teise poole ideid pakkuma teistele. Kujutage ette koostööd näiteks kliendi ja fotograafi vahel. Klient töötab välja idee. Fotograaf panustab, ka. Kuid kliendi algne idee, saab alguse sellest, et oleks midagi teistmoodi ja teisel perel näiteks, ei oleks samu riideid, stilistikat jne. Kuid kui sessiooni pole saanud ellu viia, sest kehv ilm on olnud ja seetõttu siis edasi lükatud, see asi. Ja fotograaf pakub sedasama stilistikat teistelegi ja väga palju soodsamalt kui algne tellija seda saab. Klient on välja pakkunud, et saab ka sõita, kuhu vaja või otsib pere, kes oleks keegi, kes omade seast, et siis poleks lugu, kui keegi veel samas stiilis nt kvaliteetaega veedaks kogu perega. Aga see on nagu suhtega, kui algselt oma pidepunkte paika ei panda, ollakse hiljem lõhkise küna ees, et kuidas jääda viisakaks. Klient ei peagi midagi ütlema. Võib olla on asi lainepikkustes, mis muutub. Kui muutub, tuleb läbida kadalipp, et leida järgmine äge kiiksuga persoon, kellega samal lainepikkusel ägedaid ideid välja mõelda ja teostada.

Kus on suvi? Kus on meeletud kuumad suveööd? Päike ja vahvlijäätised, lühikesed seelikud jne. Võiks aiamaal ehitada lastele puidust onni, võib olla grilli nurga. Võib olla hoopis aga ostaks lotopileti, võidaks suure summa raha ja sõidaks sinna, kus kogu aeg soe, huvitav kultuur ja vaatamisväärsused. Sinine meri, päike, ookeani taga 😀

Igastahes, täna on taas juba parem. Pean meeles, et pole vaja kõike kontrollida ja tuleb võtta aega ka endale. Senimaani on täitsa okei.

Üleeile kirjutasin, siis sellest, et mis wärk muga toimunud on. Püüan iga õhtu, üles tähendada, kuidas olen uuesti end rajale saada, ja endale rohkem aega pühendada. Ega neid sisseharjunud mustreid, kuhu olen takerdunud, on väga raske lahti haakida.

Aga tõepoolest. Ära muretse asjade, olukordade üle, mis sinust ei sõltu. Pinguta palju tahad, kuidas tahad – ei ole mõtet. Näide. Viisin auto remonti, teadsin, et saan õhtul tagasi. Sain beebiga, tänu heale sõbrale koju tagasi. Hommikusöök ja beebi läks tuttu. Jäin ka magama. Ärgates, sõime lõunat, mängisime ja pikutasime jälle. Siis aga hakkasin kiikama kella ja siis selgus, et täna ikka autot ei saa, et järgmisel päeval.

Ma ei hakanud muretsema, hingasin, muutsin mõttes oma plaanid ja palusin teiselt sõbralt abi. Isegi õhtusöök valmis täna lihtsalt, sest see kohutav väsimus, mu kätes, ja jalgades, tänu uinakule on taandunud.

Iga kord, kui mõtted, inimesed hakkasid muutuma negatiivseks. Näpistasin end mõttes õlast, et Stopp! Pole minu tassike teed.

Koolilastel läks hästi. Enne magamaminekut, oli korra tähelepanu juhtimist, aga tõepoolest, kui rahulikult rääkida, saavad kõik aru. Hingates rahulikult ja mitte püüelda täiuslikkust loob palju harmoonilisema õhustiku. Lihtsam, ka mõlgutada positiivseid mõtteid.

27.05 meie pisike põnn, sai 10 kuuseks. Vau, nii äge. Juba 💖🌷😀

Tegime koduse spa. Meil oli komplekt Joik tooteid. Kehakoolijad, kehakreem, vannisool piparmündiga. Kuum dush ja kehale mitmeid kreeme. Ohjah. Väga mõnus 😊 päris hygge, kohe. Hommikul on plaan lastele kaneelisaiakesi ja kakaod valmistada.

Nautige seda, mis teil on ja ärge tekitage tühjast tüli. Minge metsa ja visake end selili samblasse, kaevuge sõrmedega loodusesse, ja heitke pilk puulatvadesse. Valgustav sõnumit ei pea kaua ootama.

Ma olen varemgi kirjutanud, kuidas mäluprobleemid, kohati udusse mähkununa, ja ilmne suutmatus lahendada probleeme ja motiveerida suuri Väänikuid oma õpitulemusi paremaks muutma, mulle komistuskividena näivad. Pidasin seda kõike lihtsalt, rutiinseks muutuva eluolu osana, mis küll kestes juba teab, mitmendat kuud, järjest hullemaks näis muutuvat, kuidagi kahtlane näis. Kuid oli hea süüdistada, ei midagi muud kui kurva kevade halli kaamost. Ühesõnaga, kui probleemi ei tunnista, siis esialgu seda nagu polnudki.

Olin lihtsalt mina, kes paistis igakord pidurit tõmbavat, kui päike pilve taha läks ning kõik vajalikud kuupäevad ja muud asjad ära unustas, läbi suure ponnistuse sotsiaalsed käimiste end vedas ja hambad ristis endale korrutas, et kõik on hästi. Aga ei olnud hästi.

https://sobranna.postimees.ee/6689291/pereterapeut-laps-on-nagu-kasn-meie-emotsioonidele

https://elu5.ee/labipolemissundroom-mis-see-on-ja-kuidas-seda-ara-tunda/

Eelmisel reedel, kui suur Väänik käis klassijuhatajaga omavahelisel arenguvestlusel. Jäi õpetajal lapse hämmingust oma hinnete suhtes, väga äraspidine arvamus, mille ta mulle ka stuudiumisse siis edastas. Loomulikult, ma kirjutasin talle vastu ka, mida mina asjadest arvan. Kahjuks aga, ei täpsustanud mina, mida mina lapsevanemana, tema klassijuhataja töö oskuste kohta mõtlen. Hinnang just väga positiivne pole. Aga on kuidas, sellega on.

Igaljuhul ma tundsin kuidas mu sees tuleb üks suur laine, ja kohe kohe oma teele kõik rusudena maha jätab. Ma kraamisin oma head tuttavad lagedale, kel kodus mata geeniusest poisid sirgumas. Ja vedasin oma Vääniku lihtsalt õppima ühe sellise juurde. Arvestasin suht terve õhtuga.
Minu hämminguks 4 peatükki matemaatikat sai selgeks 1,5 tunniga. Koolis mitme nädalaga, ei saanud ega saanud selgeks. Homme läheb kooli ja vastab niipalju kui jõuab ja saab. Et protsess justkui🙄

Ja ühe kolleegi kiri mulle.
“Mõistan, et mitmed asjaolud on teinud olukorra teie jaoks keeruliseks ja tunnustan teie võimet ennast kõrvalt analüüsida. Ma julgustan teid leidma võimalus neid teemasid psühholoogi või nõustajaga arutama, sest asjaolusid ja tahke on mitmekülgselt. Kirjeldate nii suhteteemasid kui ka laste õppeedukust ja käitumisprobleeme ning taustal on ka teie enda emotsionaalse kurnatus. 
Ärge oodake, et olukord läheb paremaks, pigem on vaja siin tegutseda ja esimene samm on panna endale aeg psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule.
Mõistan täiesti, et aega mitme lapse kõrvalt napib ja enda teemadega tegelemine tundub olevat teisejärguline. Ometi on just teie endaga toimuv vähemalt kaudselt mõjutamas ka seda, kuidas ennast tunnevad ja kuidas käituvad lapsed”

http://opleht.ee/2017/11/labipolemine-algab-hiilivalt/

https://et.m.wikipedia.org/wiki/Läbipõlemissündroom

Dr. Herbert Freudenberger 1974.a ja defineeris seda järgmiselt: “Läbipõlemissündroom on energia kulumine, mis tekib vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest. See röövib inimestelt nende energia ja võime probleeme lahendada. Suureks probleemiks on see, et inimesed püstitavad endale sageli liiga kõrgeid eesmärke, mida täita ei suudeta. Samas ei olda valmis seda enesele tunnistama, vaid üritatakse läbi meeleheitlike pingutuste siiski eesmärkideni jõuda. “

Järgmine kolleeg, kelle käest nö teist hinnangut küsides, sain kinnitust, et ” Teie reaktsioonid viitavad selgelt läbipõlemisele. Läbipõlemine on klassikaliselt küll tööstressist tingitud kehaline, emotsionaalne ja vaimne kurnatus, kuid samuti võib läbi põleda lihtsalt intensiivsest elust, nagu teie oma- töö, kool, väikesed lapsed, pere ja kodu eest hoolitsemine.
Läbipõlemine on väsimusseisund, mille ilminguteks/tunnusteks on: pidev väsimustunne, ükskõiksus, masendus, töövõime vähenemine, ebaefektiivsuse tunne, mälu probleemid ja nö “udu” jms.
Läbipõlemine tekib olukorras, kus ambitsioonid (soovid) ja tegelikkus ei kattu. Samuti tekib läbipõlemine, kui inimene tajub kontrollitunde, iseseisvuse ja otsustamisvõimaluste puudumist (töökohal/eraelus- oled nö. sundolukorras, kus valikud puuduvad) jne.

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=85450649

https://m.alkeemia.delfi.ee/article.php?id=82994099

Minu õnneks ei ole mul depressioon. Vaid kurnatus. No vedas mul 😀

Aga tõsijutt. Lahendus ja taastumise algus olid palju lähemal kui arvasin. Silmitsi seismine nende emotsioonidega, millega maadlesin, mida olin eelnevalt püüdnud vältida, mille eest põgeneda – nende emotsioonide läbi elamine, arutlemine ja rääkimine aitas taastada tasakaalu. Oma suurte Väänikutega tervelt kaks tundi juttu, igaühe panustest iseenda heaolusse. Meie reeglitest, visioonidest jms

https://www.aripaev.ee/kasulik/2018/03/04/kuidas-uletootamisest-taastuda

Leppisime kokku, et ma olen neid suuri Väänikuid koolitöödega aidanud, toeks olnud ja viimased kaks nädalat aitavad ennast ise ja püüavad teha, et neil oleks ka sel suvel hea olla. Hinded korras. Ja õpetajatega suhted head. Kui ei lähe kõik plaani A järgi, võtame plaani B.

Rahulikult. Positiivselt.

Ja siis me tegime plaani. Prioriteetidest. Taastasime reeglid, mis olid vahepeal justkui kadunud.

Loobusime rööprähklemisest. 😀

Ja mis kõige tähtsam – otsime üles igaüks oma hygge.

Räägime omavahel rahulikult

Mõtleme positiivselt

Rohkem kolleegidega arutelusid

Kui plaan A ei toimi, tuleb võtta plaan B

Kõigil on vaja üksiolemise hetki ja iseenda aega

Ei mingit rööprähklemist 😀

Ja võtame eeskuju meie pere pisimast, kes juba ärgates üks mega rõõmsalt naeratav poisipõnn 💖

Vahel vaatan laste mängimist ja imestan, kui tähelepanelikud võivad ikka lapsed olla. Laused, mida nad kasutavad, on just nagu minu enda suust ning kehakeel ja isegi näoilmed. Tihti küsin endalt imetusega, et kas ma tõesti käitun nii…

Miks seda mängimist vaja on?

Mäng on ettevalmistus eluks. See ei ole küll üks-ühele peegeldus igapäevaelust, kuid mänguaines tuleb ikkagi igapäevastest toimingutest. Lapse mängu aluseks on inimeste sotsiaalne elu, eelkõige perekond. Mida rohkem laps täiskasvanute töödest ja ümbritsevast elust teab, seda rikkalikum on tema mängu sisu. See on seotud sotsiaalkeskkonna probleemidega, kogemustega, saavutustega. Mäng võimaldab lapsel infot läbi töötada ja leida probleemidele lahendusi. Need kogemused, mis laps mängides saab, rikastavad tema tundeelu ja mängust saadud rahulolu soodustab emotsionaalset arengut ning positiivse minapildi kujunemist. Mäng on lapse tunnetusvahend, lapsele meelepärane ja rõõmu toov tegevus. Kui ka mäng ei ole positiivse sisuga, on ta alati rõõmu toov – sest mängus saab välja elada sisemised pinged. Mängul pole väliseid eesmärke, tal on sisemine motivatsioon. Kusjuures see sisemine motivatsioon ongi stimulaatoriks, mille kaudu toimub lapse areng. Märkamatult toimub füüsiline areng (seotud liikumise ja kehaga), sotsiaalne areng (rollimängudes läbi elatu annab lapsele kindluse), emotsionaalne areng läbi positiivsete emotsioonide, vaimne areng (laps sobitab mängu kõik teadmised, mida omab), areneb kõne ja loovus ning veel palju muudki. Mängus kujunevad lastevahelised suhted, realiseerub lapse omaalgatus, iseseisvus ja aktiivsus. Mäng on lapse elus kasvatuse ja arenguvahend ning tema elu organiseerimise vorm. Mängu kaudu õpitakse suhtlemist, tunnete kontrollimist, võitmist ja kaotamist, teistega arvestamist, empaatiat. Kui lapse mänguvajadus jääb rahuldamata, ei saa seda täiskasvanueas enam korvata. Mängudes ei õpi lapsed elama, vaid juba elavad tõelist elu.

Võta mängu juhtimine enda kätte

Lapsele on mängimine sama oluline kui kõnelemine, liikumine, muusika ja kunst. Mängimine on suisa bioloogiline vajadus ja lapse loomulik tegevus. See mängutung on olemas igas lapses, kuid mängimist on vaja õpetada ja mänguoskusi täiskasvanu poolt suunata. Mänguks on vaja aega ja seda ei tohi mõtlematult katkestada. Lisaks on vaja sooja, rahulikku ja turvalist keskkonda, kohta mängimiseks, mänguasju ja vahendeid ning juhendamist, siis kasvavad mänguoskused keerukamateks ning täiskasvanu roll väheneb. Vahest ei olegi vaja muud, kui anda lastele mõte kätte ja see mida nad sellega teevad on juba puhas loovus. Mängutingimusi luues tuleb silmas pidada mänguasjade paigutust. Proovi need paigutada nii, et oleks tagatud:

  • lapsel iseseisev mänguasjade kättesaadavus ja tagasiasetamise võimalus
  • üldine kord mängutoas, mänguasjade paigutamise esteetilisus
  • mänguasjade heaperemehelik käitlemine ning lastepoolne korra säilitamine.

Et laps õpiks mänguasju õigesse kohta tagasi panema, tuleb algul asju võtta ning neid omale kohale tagasi asetada täiskasvanu otsesel kaasabil. Arvestada tuleb seda, et mida väiksem on laps, seda raskem on tal iseseisvalt mänguasjade koristamisele keskenduda, seega kaudne juhendamine või käskimine tulemusi ei anna. Juhata laps mängigima erinevat liiki mänge. Mängu liigid on järgmised:

  • Loovmäng – laps ise valib mängu teeme, vahendid ja sisu;
  • Rollimäng – laps võtab kellegi rolli ja käitub selle kohaselt ( nt. arstimäng );
  • Režissöörimäng – rollimängu alaliik, kus laps käitub kui lavastaja ja osatäitja;
  • Ehitusmäng – ümbritseva elu kajastamine erinevates ehitistes ja nendega seotud tegevustes;
  • Lavastusmängud – sisu, rollide ja tegevuse aluseks on mingi kirjandusteose sisu;
  • Reeglimängud – mäng kindlate reeglitega ja ülesehitusega ( õppemäng, laulumäng, lauamäng, liikumismäng, võistlusmäng ).

Mänguasjadest

Üleorganiseeritud elustiil jätab mänguks liiga vähe aega. Lastel on palju kohustusi: ringid, trennid, kooliks ettevalmistus, muusikatunnid – mänguks ei jäägi õieti aega. Laste peale pandud kohustused tähendavad ju tegelikult tööd, mis on meie kultuuris mängu vastand. Lasteaia vanemates rühmades ja algkoolis istuvad lapsed pinkides ja õpivad – teevad tööd. Samas Rootsis seostub varajases eas õppimine eelkõige mänguga. Lapsi võib näha mugavates poosides vaibal lebamas, rühmiti mugavates nurkades tegutsemas. Mängimine ja õppimine mängu kaudu peaks andma tunde, et mängida on tore. Mängulisus innustab loovalt mõtlema. Need lapsed, kes pole saanud enne kooli piisavalt mängida, jäävad jänni suhtlemises eakaaslaste ja täiskasvanutega ning nende vaimsed oskused võivad jääda realiseerimata. Soome psühholoogid on hoiatanud laste arengu forsseerimise eest mängueas, sest see viib lapsed hoopis arengukriisi Mänguasjadki on liiga valmis tehtud, igati täiuslikud ja ei jäta lapse oma fantaasiale üldse ruumi, sestap ei oska paljud tänapäeva lapsed mänguasju õigesti kasutada. Lapsed on osavad kasutama arvutit, veedavad palju aega teleri ees. Arvuti puhul on tegelikult parim asi lapse jaoks kast, milles arvuti koju toodi, sest ideaalse mänguasjana võib ta olla nii auto, pood, laev, maja, mis iganes. Mänguasjade valmistamiseks sobivad igasugused materjalid ja ka koduse majapidamise jäägid. Kõik looduslik: vesi, liiv, lehed, oksad, lilled, on tänuväärne materjal mängimiseks ja peenmotoorika arendamiseks. Mänguoskuste edasikandumise jaoks on oluline ka eri vanuses laste koosmäng, sest nooremad õpivad vanematelt. Kahjuks ei ole enam ka populaarne läheduseselavate laste mängimine koduümbruses, sest pole kohta, kus suuremad lapsed saaksid mängida – see on otsapidi ka turvalisuse küsimus.

Tartu lasteaia „Triinu ja Taavi“ vanemõpetaja Tiina Kaljumäe on tõdenud artiklis Laste vaba aja tegevused on muutunud“ (netiemme.ee), et televiisori ja arvuti asemel tasuks leida rohkem aega lapsega koos olemiseks-mängimiseks, vestlemiseks, tihedamini võiks sammud seada muuseumisse, parki, lasteetendusele. Raamatukogud on täis avastamisrõõmu ja sealt leiab põnevaid raamatuid ka väikelastele. Kvaliteetaeg ei pea olema kallis mängutoas askeldamine. Pidev igapäevane kontakt lapsega ja teadlik suunamine aitavad lapsel rohkem areneda kui luksusmänguasjad. Sõbralik õhkkond, huumor, toetus ja armastus tagavad väärtustatud olemise tunde, mis on parim arendav keskkond.

Mis poliitikat või ideoloogiat kannavad ühed või teised mänguasjad? Milliseks inimeseks tahavad nad last vormida? Millised on need mänguasjad, millega siinsamas Eestis aastal 2019 mängitakse Mänguasjad tunduvad nii süütud ja armsad. Aga äkki smuugeldavad osad mänguasjad lastetuppa sümboolset “salakaupa”, mis mõjutab lapse alateadvust? Kas mänguasjad võivad teha lastest sõltlased? Äkki on mänguasjadesse kodeeritud sõnumeid, mida te oma lapsele iial ei õpetaks? Kus üldse on teie lapse mänguasjad välja mõeldud ja mis eesmärgil?

Ideoloogia on ideede kogum, mis rõhutab või kannab teatud väärtusi. Võtame luubi alla tüdrukute mänguasjadest nukud Barbie ja Monster High ning poistele mõeldud Legod.

Tundub, et kõik sai alguse Barbiest… Kas pole mitte kena nukk – täiuslik keha, kaunis nägu, pikad ja paksud juuksed, seksikas, alati meigitud ja alati viimasepeal moeriided seljas. Tal on poiss-sõber Ken, kes sõidab luksusautoga ja enamasti veedavad nad aega kuurordides. La dolce vita! Kuid, kas see ongi see, mida me tahame oma pisikestele tüdrukutele sisse kodeerida? Ja kui suureks kasvades avastame, et kõik ei olegi päris nii ideaalne nagu lapsepõlves loodud maailm, siis mis nüüd saab? Tekitab see kadedust, piinlikkust, alaväärsust? Tõenäoliselt pole asi nii hull, aga pisut mõtlema paneb küll.

Aga tundub, et see ei jää päris nii. Appi on tulnud tegelased koletiste koolist ehk Monster High nukud. Koletisfilmidest ja õuduslugudest inspireeritud nukud on sinise, rohelise, roosa või muu nahavärviga ning neile on lisatud eri detaile, näiteks sarved või kihvad. Nukke tootva suurkontserni Mattel nägemuses on Monster High’ nukud mõeldud peamiselt neile, kes Barbie’ga mängimisest juba välja kasvanud ehk vähemalt kuueaastased.

Tutvunud põgusalt Monster High looga jääbki mulje, et need kes ei ole sündinud iluideaalina, tahavad ka siiski olla “keegi”, olla “Mina” suure algustähega. Mis pole ju vale, sest igaüks meist ongi ainulaadne ja kordumatu.

Tutvustus Monster High raamatu tagakaanel ütleb: “Monster High” raamatu alguses avab silmad Frankie Stein, 15-aastane tüdruk, kelle jaoks on see elu esimene päev. Ja seda päriselt, sest tema isa Viktor Frankenstein on tema kokkupanemise äsja lõpetanud. Pisitasa saab selgeks, et Frankie haruldane taust pole siin kandis sugugi haruldane – keskkooli olelusvõitluses võistlevad oma koha, poiste ja tunnustuse pärast tavaliste tüdrukute hulgas ka muumiate, vampiiride ja libahuntide järeltulijad. Loomulikult ei ole lihtne selles virvarris iseendaks jääda… “Monster High. Tere tulemast koletiste kooli” on jäägitult paeluv ja tänapäevast koolielu uue nurga alt tutvustav raamat, mis sobib ka neile, kelle peos on raamat seni olnud tõeliselt haruldane nähtus 😀

Monster Hihg

Eesti Lastekirjanduse Keskus on märkinud selle teose kohta järgmist. Teos mõjub iseenese paroodiana, ehkki sõnum on ju hea – erinevus rikastab. Seda tüüpi raamatutes tütarlaps mitte lihtsalt ei viruta jalaga vastu põrandat, vaid virutab põlvekõrguses saapas jalaga, Ja mitte lihtsalt põlvekõrguses saapas jalaga, vaid Pour la Victoire’i põlvekõrguses saapas jalaga. Ja mitte lihtsalt vastu põrandat vaid vastu laitmatult puhast valget põrandat!!! Kuigi need detailid asjalugu arvestades on täiesti ebaolulised.

Kuid, kas ikka täiesti ebaolulised? Lapsed õpivad täiskasvanuks olemist ja kui õpetus on selline, et “jalgu trampides” on võimalik saavutada soovitut, siis kas see on ikka see, mida me soovime? Ja nende nukkude välimus on ka minu meelest küsitav, sinine, roheline nahavärv, sarved, kihvad jne, riietuses leiduvad detailid – kõik see salvestub meie laste alateadvusesse ja teatavasti on alateadvus päris võimas “keskkond”, mis leiab õigel ajal õige lahenduse arvestades eelnevaid kogemusi. Ei saa mainimata jätta ka Monster High logo, minu esimene reaktsioon – see on ju Hello Kitty pealuu – kas see nii ka on ja mis sõnumit see võiks kanda, jätaks teile endale mõtisklemiseks. Kas tõesti erinevus rikastab???

Surfates Barbie ja Monster High maailmades, leidsin vastukaaluks nuku GoldieBlox’ilt, kellele meeldib matemaatika, teadus ja inseneriamet. Lillad tunked, blondid sassis juuksed ja kõrvale pööratud muigvel nägu – Goldie ei näe välja, nagu tahaks ta oma noorema õega arutada poiss-sõbra teemal. Kui Barbie puhul on kõik seotud moega, siis uus nukk on insener. Goldie liigesed painduvad, ta käed suudavad haarata, erinevalt Barbiest ja teistest tüdrukute nukkudest suudab Goldie seista nagu paljud poistele mõeldud mängutegelased. «Ta ei ole täiuslik, ta ei ole geenius ega iluduskuninganna. Aga ta on uudishimulik, lohakas ja talle meeldib riskida,» on öelnud GoldieBlox’i juht Debbie Sterling.

Võitlus Barbie ja anti-Barbie vahel, vaadake videoklippi https://www.youtube.com/watch?v=fLO0eQuc-sQ On see mõeldud lastele või täiskasvanutele? Ajupesu või võitlus selle vastu?

Põgusalt ja veidike teise nurga alt – loomulikult Legost. Mis on saanud algsetest ehitusklotsidest? Kas on üldse võimalik neid veel saada või on vallutanud kogu legomaailma Chima, Star Wars, Super Heroes, Ultra Agents, Ninjago, Technic, Turtles, Lord of the Rings, The Hobbit, Castle, Galaxy Squard jne jne. Igal ühel oma lugu ja lugu müüb, eriti veel siis, kui sellest on filmid ja kõik võimalik pudi-padi tooted pealekauba. Kui üks tegelane hakkab huvi kaotama luuakse uus. Seejuures ei ole nii, et katsetatakse, kas uus toode müüb või mitte, kindlasti müüb, tehakse nii, et müüb. Need on juba kõrgemad turundusnipid, mida me veel ei valda.

legopilt

Usun Lego arendavat külge ja leian, et see on kasulik. Imepisikesed jupid on head peenmotoorika arendamiseks ja et saada kokku üks vahva auto või maja on vaja kannatust ja mõttetööd, et tulemust näha. Iseasi on lugu multikatega, kelle tegelased on “legod” ja enamustes neis käib võitlus hea ja kurja vahel. Oma lastega on kokkulepe, et pahasid tegelasi me ei osta ja tore on see, et iga kord nad tuletavad mulle seda mänguasjapoes ise meelde.

Teemat kokku võttes võiks öelda, et igas asjas on midagi head ja midagi halba. Säilitades kriitikameelt, tahame lapsevanemaid kutsuda üles mõtlema nende mänguasjade üle, millega teie lapsed mängivad ja millised on võimalikud mõjud lapsele. Millise maailmaga mänguasi last harjutab? Millise rolliga last harjutab (aktiivsus/passiivsus, soorollid, hea/halb, traditsiooniline/uuenduslik, otsustaja/kuuletuja, looja/tarbija)? Milliste tegevustega last harjutab? Mida õpetab? Milliseid väärtushinnanguid juurutab? Millisele ideoloogiale see viitab?

Kas eestlastele on oluline kingituse sisu või on oluline ka pakend, jätaks siinkohal igaühe enda otsustada. Armas on see komme jaapani kultuuris, kus kinkide andmine on kunstiliik, väljendades sõprust, austust ja tänulikkust. Kingitus peab alati olema kinkekarbis või kaunilt pakendatud, kusjuures paki sisu on sageli tagasihoidlik. Igati mõistlik!

Vaja läheb

  • paber
  • käärid
  • CD plaat
  • kudumisvarras
  • paela paki sidumiseks
materjal

Kuidas teha?

Joonista CD plaadi abil ring ja jaota see neljaks võrdseks osaks. Seejärel joonista teine ring, mis kattub 1/4 osas esimese ringiga. Lõika välja.

CDga pakkimine

Nüüd tõmba jooned üle kudumisvardaga, et tekiksid murdekohad (nii ei lähe paber kortsu).

Voldi kokku ja seo kokku meelepärase paelaga.

kingi pakkimine

Ja ongi valmis!