Category

Kool

Category

Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus on justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.

Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis peamine – ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada vahel aeg ning jätta teatud hetk meie ellu püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda end kellegagi imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme, sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole jäävad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.

Inimesi, kes meie ellu püsima jääksid on vähe, isegi vanemad ei ole meiegi tavaliselt elu lõpuni. Meie elus on vaid paar inimest, kes väärivad kohta meie kõrval terve elu ning oskavad seda kohta vääriliselt hinnata. Kõik teised tulevad ja lähevad- see on paratamatus, sest kõigil meil on mingisugune roll teineteise elus täita. Me pole loodud jääma teineteise kõrvale kauemaks, kui õppetunnid on õpitud. Seega oleks vale kellesegi klammerduda, ometi on see nii raske.

Ainus, mis sa teha saad, on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida. Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub, on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, et kui kõik muutub kõik, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab – miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning tee ise enda elureeglid. Ära lase kellelgi juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellelgi endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai.

Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mängiks vaid inimesed, kes oskavad samuti eluga mängida – tantsida üksi kodus, armastada väikeste puudelehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest.

Meie elu kulgeb kui jõgi, mis voolab kord ühes, kord teises suunas. Vool aeglustub, siis jälle kiireneb. Nii on elus hetki, mil oled tasakaalukas, teisel hetkel aga otsid iseennast – oled kõhklev, tasakaalutu. Sinus on miski, mis käib Su peast läbi kui tuul, mis kord puhub ühelt, kord teiselt poolt.

Need on Sinu mõtted, mis takistavad Sul muutuda ja olla pidevas arengus. Kuid muutused on sama ilusad kui suveöine taevas, mis ühe hetkega muutub sinisest oranzikas-punakas-kollakaks värvidemänguks. Nii on ka Sinu sisemusega – luba endal muutuda ja su ellu tuleb rohkem värve.

Vahel satun tupikusse ja ei tea kuidas edasi toimida. Olen kohanud ka inimesi, kes on abielus, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. Näinud, kuidas tehakse tööd, mis midagi ei paku. Tuttavaid, kes elavad elu, mis ei paku rahuldust, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. ning ühel hetkel saab sellest kõigest neil küllalt. Miski pole nii nagu võiks. Pidevalt toimuvad enda sees sisemised võitlused ja ebakõlad – miks minuga, miks, miks ja veelkord miks?

Lõpetame miksimise ja teeme otsuse.

Ole julge oma vanadest harjumustest loobuma – see võib avada uue elutee ukse. Astu julgelt sellest sisse. Selle sammu toel võib meie elu muutuda ühe hetkega. Astuda vanast uksest välja ja avada endale uus uks. Nagu ka Hiina vanasõna ütleb:

“See, kes iga sammu astumist pikalt mõtleb, veedab kogu elu ühel jalal. “

Olemaks õnnelik, julgen muutuda ja julgen olla Mina ISE, mitte ei kanna maski, et kõigile meeldida. Kui suudad muutuda ja areneda, siis pannakse seda tähele ja Su ümbruskond ka muutub. Mida lähemale Sa jõuad oma tõelisele minale, seda rohkem asju hakkab Su ümber muutuma. Inimesed on meie ümber just sellised nagu meie ise.

Märkan, avanen, olen. Armastan.

Ma võin näha roosi avanemist, kuulda vaikuse murdumist, näha kuidas vihmapiisad mööda akent alla libisevad. Võin tunda inglite puudutust oma elus. See kõik tuleb sellest, et suudan muutuda ja pidevas arengus olla.

Tuleb olla truu, sest on neid, kes Sind usaldavad. Tuleb olla tugev, sest tuleb palju kannatada. Tuleb olla julge ja aus, sest on palju mida peab julgema öelda ja teha.See kõik on hästi lihtne ja kerge – selles peitubki asjade võlu. Lihtsus ja siirus Sinus eneses teebki Sinust selle, kes Sa tegelikult oled. Julge ennast avada ja näidata oma tundeid – ära karda, et sind ei mõisteta. Sind ümbritsevad vaid need, kes mõistavad Sinus peituvaid väärtusi hinnata ja nende armastus toetab Sind.

Ole Sina ise, sest sellisena oled parim, mis olla saab. Armasta ennast.

Leia vastused iseenda seest, sest teekond ehk muutuste tee on see,  mis teeb meid õnnelikuks, mitte sihtpunkt.

Ja võikski jääda rääkima muutustest enda sees, enda õmber hinges ja peas.

Aga on ka muutused, mis absoluutselt ei sõltu meist. Minust. Sõltubki kellestki teisest, kolmandast, sõltumata ja pidevalt muutuvast tegurist. Ausalt, kõige viimasem muutus, mis tahetakse näiteks vastu võtta on kooliga seotuv – tahetakse läbi viia eelnõu, mis ei luba koolitunnil alata enne kella 9.00 hommikul. Päriselt? Äkki suruks läbi eelnõu, kus ka emad-isad saaksid käia tööl ainult 9-17.00, maksta igale ühele kättesaadavas tasus palka 1500 eurot, no minimaalselt eks ja ilma ületunde tegemata. Sh tagamaks tervishoid ja kõik muud kuuluvad hüved sinna otsa 🙂 Elementaarne eksole.

Kõige rohkem ärritab, miks tahetakse muuta süsteemi, mis toimib. Kõige pealt see asi nende koolivaheaegadega. Nüüd see koolitundide kella aeg. Minul hetkel on täiesti kama, alustagu või kell 10.00 vajadusel viin lapsed ise kooli- lasteaeda ja toon tagasi ka. Tööd teen kodus ja võin tööpäeva alustada ka kell 10. Aga need inimesed, kelle tööpäev algab 8, kes ei ela bussipeatuste lähedustes ja peavad enne tööleminekut näiteks lapse ka bussipeatusesse viima? Või kui laps läheb esimesse klassi, siis loomulikult viib lapsevanem oma lapse ise kooli. Aga kas aastast 2020 sügisest hakkaksid need vanemad viima oma lapsi tööaja arvelt kooli? Ja selle peale ei mõtle ka keegi, et hommikune pea on ikka värske ja parem pea 😀 Minu meelest, mida varem ärkad, toimetad ja õpid on päeva kõige produktiivsem aeg. Aga ilmselgelt, kes olen mina, et kooli härradele ja tähtsatele seaduse eelnõu koostajatele oma arvamust avaldada võiksin 😀

Muutused, on kuidas kunagi. Head, vähem head või nõmedad ja võib olla veidi vähem nõmedad aga selge on see, et see, kes me olime eile, ei ole me täna ega homme. Kogu aeg midagi muutub. Kasvame, saame vanemaks, kolime ja muutume. Muutuvad prioriteedid, inimesed me ümber.

Muutustega tuleb leppida, või siis kui me saame nendes muutustes kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, et meid ikka kuulda oleks.

Täna oli näiteks lausa imeline täiskuu. varjutus. Võimas. Ka veel hommikul 8.00 ajal sai seda varjutust imetleda. Ja siis oli juba hommik. Imeilus. Külm ja karge.

Meie pisitirtsul hakkab lähenema juba 5 -es sünnipäev. Juba 5 🙂 Alles nagu oli ju beebi. Pisike.

See teine pisike beebi, kes ka saab kohe kohe kuu vanemaks, on juba roomamas. Tundub, et tahaks nagu käperdada juba, aga ei oska. Aga see käib kähku. Asend on igatahes juba käpas. Arusaamatu vaid veel, kuidas käsi ja jalg panna korraga koostööd tegema. Aga küll see muutub. Roomama hakkas suhteliselt üleöö, vaat nii, et ühel hommikul vaatasin, kus laps on 😀 Temal igal hommikul omad vaikuse ja tegeluse minutid, kus jutuvadina järgi saad aru, kuhu ta ennast nihverdanud on 🙂

Sellised muutused, näha oma lapsi kasvamas, arenemas. Minemas lasteaeda, kooli… ja ise koos nendega kasvamas, neid muutusi on lausa imeline jälgida 🙂

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Kui koolis on rohkem piitsa, kui präänikut, siis …sellest kooliskäimisest head nahka ei sünni….

Ja mina veel eelmisel aastal mõtlesin, et  see poriloopimise pask oli midagi sellist, mida veel mina näinud polnud. Aga üllatus- üllatus sel kooliaastal ei ole mitte ühtegi sellist probleemi, ja seda seetõttu, et seltskond on muutunud. Aga mida mina poleks kunagi uskunud, nägevat siis seda, et koolis viiakse sisse “piitsa ja prääniku” süsteem, kuid rõhku pannaks piitsale ja unustatakse ära präänik…võib olla vaid kusagil kaugusel lehvitada, et õpilastel hõljuks ninas aroom, misjaoks pingutada. …. sest teadmine, et õpid enda jaoks, mitte vanemate või kooli jaoks, sellises valguses enam ei toimi.

Kuigi on november, mõnusalt sügisene kuu, kus varakult pime ja hommikulgi kaua hämar…. normaalne oleks eeldada, et lapsevanemad muretsevad oma lapsele helkuri, ILMA koolipoolse tungiva nõudmiseta. Kas ema kodus saab vastutada, kui kodust väljudes on lapse riiete küljes helkur, kuid bussi ja koolijõudmise ajaks on olelusvõitluses see vidin kaduma läinud? Samuti saime eelmisel nädalal teada, et dressid on koolis riietena keelatud. Kui dresside kohapealt ma isegi võiksin arusaaja hing olla, siis edasi…keelata ära retuusid ( lubatud vaid pikema pluusi, või seelikuga), vabajariided sh pusad ( mis on kapuutsiga, lukuga) lubatud on vaid teksad või teksalõikega püksid. Õpetajatel on õigus lastel pükstest kinni võtta ja nentida, et ” Oi see nüük küll kooliskäimise riie pole, puhta dress ju.” Õpetajad kontrollisid täna hommikul, koolimaja uksel – kas õpilasel on jalas dress või teksa. Poisi jutu järgi, järgmine kord saadetakse koju riideid vahetama. No meie muidugi läksime eelmisel nädalal siis uusi kooli riideid ostma.

Aga päriselt, kui koolil on soov sisse viia koolivorm, siis ei vaidle vastu aga stiil, kuidas vanemaid ja lapsi teavitada on ikka üle mõistuse ülim. Ja kooli kodukorras on kirjas vaid, et õpilane peab koolis käima puhaste ja korralike riietega. Koolis pole lubatud käia dressidega. Arusaadav. Aga mis punktid välistavad siis retuusid, pusad jne? Niisamuti … mis värk on märkamiste ja märkuste kirjutamisega? See, et õpilasel pole patsikummi – on väärt märkust? Või see, et õpilane tegi korra tunnis krooksu, et siis see tuleb üles tähendada kui ebaviisakas käitumine ( aga muidugi unustatakse ära enesepoolne vääritu käitumine)  Samuti kui tüdruku klassijuhataja kirjutas kiitva märkuse stuudiumisse, imestas poiss, et mismoodi, kiitus,…et koolis öeldi, et enam kiituseid ei kirjutata, ja hinnete tagant kaovad ära nii + kui –

Nagu päriselt? Mis kool see selline on? Kes on enne näinud, et piits rohkem tulemuslikum on, kui präänik? Äkki mõtlemiskoht?

Igastahes, on november. Poodides on juba jõulukaup…. mhmh 14.11 🙂

Aga oma kodus võib küünlaid meeleolu tekitamiseks põletada ja kooli kaamose vastu öösel  isevalmistatud trühvlikomme mugida küll.💖 Aegsasti näiteks lihavõteteks ideid varuma ja koguma hakata, on vist juba üsna paslik 😛 Aga enne seda on plaan veel enne novembrikuu lõppu panna lapsed õudu jutte Tähekesele kirjutama panna. Las ragistavad mõtlemislihaseid.

Ja motivatsiooniks on

mul präänikut ka 🙂

💖