Category

Kool

Category

Me peame oma lapsi iseseisvaks eluks ette valmistama. Pikk lapsepõlv on just selleks ette nähtud, et õppida selles maailmas elama.

Ent oskused, mis on hädavajalikud tänases maailmas, on vägagi eripalgelised. Peab õppima suhtlema teiste inimestega, õigesti määrama omasid ja võõraid — inimesi, kellega võib sõbrustada, kellest tuleb aga laias kaares mööda minna. Tuleb leida mitte lihtsalt tööd, vaid oma võimetele vastavat tööd, mille eest ka vastav tasu saadakse. Tööd, mis võimaldab areneda, mille poole tuleb püüelda, sest see vastab inimese võimekusele. Ning just siin tekib helgetel peadel probleem.

Vähe on neid lapsevanemaid, kes suudavad rahulikult ja pikka aega oma last jälgida, et välja selgitada tema tõelisi võimeid ja püüdlusi. Tavaliselt otsustatakse selle üle, millega laps peaks süvendatult tegelema, liiga varases eas, arvestamata seejuures lapse endaga.

Laps ise ei suuda hästi mõista, milline ta tegelikult on. Sest me ei õpeta lapsi enda sisse vaatama, ega enda kohta küsimusi esitama. Julgustame oma last maailma kohta küsima ja arutlema, kuid küsimused ja vastused iseenda kohta on vaat et olulisemadki.

Nooruki normaalsetele küsimustele — „Kes ma olen?, Milline ma olen?, Mida ma armastan?“ — pole lihtsalt kedagi vastamas ja ega pole aegagi. Ometi on sellised küsimused nooruki jaoks lausa elulise tähtsusega. Need tuleb vastuste leidmiseks oma eakaaslastega, täiskasvanutega ja ka vanemate inimestega läbi arutada. Lapsele peab võimaldama aega tegeleda ka meie meelest mitteoluliste asjadega. Lapsel tuleb mitmeid kordi vaadata samateemalisi filme … Tuleb veeta tunde peegli ees, uurides oma nina ning igat vistrikku sellel, veendumaks, et kellelgi teisel pole nii hirmsat nina. Vedeleda kella vaatamata, kus juhtub, unistades ja reisides avasilmi. Lobiseda tundide kaupa telefonitsi … Kõrvalt vaadates näib see täieliku jamana, ent see on lapse jaoks hetkel tähtsaim asi maailmas.

Sellel kõigel on vaid üks eesmärk — tutvuda iseendaga, sellise unikaalse, imepärase ja kummalise olendiga.

Vabalt mõtlev ja tunnetav laps võiks probleemideta hakkama saada näiteks selliste asjadega:

Valmistada endale toitu värsketest puu- ja köögiviljadest, kui ta tunneb, et just see on hetkel tema jaoks parima ja jätta seepärast ema poolt valmistatud toit mikroahjus soojendamata …

Leida mida iganes ka ilma guugeldamata. Minna lihtsalt tänavale ja küsida mööduja käest: „Öelge palun, kuidas ma leian kaubanduskeskuse?” Naeratada seejuures ja tänada. Kas ta teeb seda vabalt ja sujuvalt?

Hakkama saada kanalisatsiooniummistusega. Kas laps oskab ja julgeb kutsuda santehnikut? Kas ta teab, kes see santehnik üldse on ja kuidas teda kutsuda? Kas ta ei kutsu santehnikut ja likvideerib ise ummistuse? Kas ta üldse on valmis eluliste asjadega tegelema?

Mitte ükski organism ei ole suuteline pidevas töös viibima. Nii nagu atleedi lihased vajavad aeg-ajalt puhkust, nii vajab ka aju info töötlemiseks aega, psüühika aga vajab ressursse taastumiseks. Ressursiks võib olla mis iganes: suhtlemine sõpradega, jalutuskäigud looduses, käsitöö, „mõttetute naudingute saamine”. Just sellisel seisukohal on psühhoterapeudid, kes soovitavad seda moraalse läbipõlemise profülaktikaks. Rõhk on sõnal „mõttetud” . Seega on vähe, kui õpetada lapsele matemaatikat või keelt ülimalt kõrgel tasemel. Me peame talle õpetama endaga ja ümbritseva maailmaga toime tulema — tegema seda teadlikult, mõistma hästi iseennast, hoolitsema enda eest. Kõlab banaalselt?

Aga esita endale praegu küsimus: „Mida ma hetkel tunnen?” Ja Sinu vastus? Just, seda koolis ei õpetata.



Kooliajast mäletan – igal esmaspäeva hommikul olin nagu Robinson Crusoe, kes ootas oma Reedet. Ja paljudel mu sõpradel oli samasugune tunne. Praegu vaatan oma Väänikuid, ja….arvatavasti mõtlevad, nemadki nii.

Inimloomust me muuta ei saa. Elu keskmes on inimesel vertikaalne pöörlev telg, mis lükkab talle ette käitumismustreid. Kasvatuse abil on võimalik inimest – arvestades tema geneetilist pärandit ja keskkonda, milles ta elab – suunata tegema otsuseid, mis on võimalikest variantidest parimad. Ka õpetaja võib oma kõige paremates püüdlustes ebaõnnestuda, oluline on leida endas jõudu, mitte väsida ja loota, et järgmine kord õnnestub.

Sotsiaalpedagoog Helen Hirsnik kirjutas oma arvamusloos, et hernestel põlvitamise aeg on möödas ning et austuse ja hoolimisega saab palju rohkem ära teha kui rangete reeglitega. Olen temaga nõus, aga igal asjal on kaks otsa. See pilt, mis vaatab meile vastu Martin Ehala artiklite sarjast, on ka Eesti kooli reaalsus. Tuleb tunnistada, et õpilasekeskne kool, vähemalt sellisel kujul, nagu me varem ette kujutasime, on pankrotis. Õpilase ja õpetaja võimuvertikaali lammutamisega lõime mõra Eesti kooli vundamenti ja tekitasime õpilastes karistamatuse tunde.

Kasvatusse on sisse kirjutatud õiglase karistuse paratamatus, mis tähendab, et õpilane, kes on valmistanud muret nii õpetajatele kui ka vanematele, kes rikub oma käitumisega kaasõpilaste heaolu ja turvatunnet, saab karistatud. Mil moel, seda otsustab õpetaja. Hea õpetaja arvestab karistuse määramisel peale oma sisetunde ka õpilase omapära. Üks ülikooli õppejõud olevat oma üliõpilastele öelnud, et kui hakkate pesumasinaga põllul kartuleid muldama ja see töö välja ei tule, ei tähenda see veel, et pesumasin on päris kasutu asi. Ei ole olemas universaalset karistust, mis sobib kõigile.

Füüsilise karistamise aeg on jäänud ajalukku, aga hästi läbimõeldud ja õiglasel karistusel on kasvatuses endiselt kindel koht.

Kui sõber võib hoopis olla vaenlane: kuidas tunda enda elus ära inimene, kes ei siiras.

Väljend frenemy tuleb sõnadest friend ja enemy ning viitab inimesele, kes on justkui sõbervaenlane – sõber, kellega on alati mingi jama. Kui see armastuse ja vihkamise kombinatsioon on sullegi tuttav, siis palju õnne: sul on sõbervaenlane

Sain teises klassis ägeda pinali. Kui näitasin seda parimale sõbrannale, krabas ta selle mul käest ja asus mööda tuba loopima. Mina sörkisin sabas, püüdsin seda kätte saada ja halisesin, et ta selle tagasi annaks. Sõbranna loomu­likult naeris ja jätkas, mina tundsin end kohutavalt, ent ometi olime sõbrad edasi.

Kas sinagi mäletad mõnd sõbrannat, kellele hakkas koolis alati meeldima sama poiss? Või kes tahtis kandideerida samale töökohale, kuhu sina? Või ehk meenub sulle sõber, kes käib hädaga su rinnal nutmas, ent “unustab” sind regulaarselt peole kutsuda? Tere tulemast – me teame, mida (ja keda) sa tunned!

Mida sõber­vaenlane teeb?

“Olime kooliõed ja aastaid sõbrad, enne kui asjad imelikuks kiskusid. Käisime koos pidudel ja lõunatamas, rääkisime meestest ja suhetest,” meenutan oma sõber­vaenlast. “Ma ei teagi, mis viltu läks. Võib-olla see, et sattusin temaga samasse osakonda tööle. Siis hakkasid laekuma märkused – tihti naeratuse saatel –, mis seadsid kahtluse alla küll mu saavutused, küll töökuse, küll oskused. Või siis mindi seltskonnaga lõunale, mind aga ei kutsutud. Kuna kõik see oli nii peenelt esitatud, siis polnud millestki otseselt kinni ka hakata. Ei taha ju endale hullu kuulsust, kes asju ette kujutab.”

Mida sõbervaenlane teeb? Esimene neist on nähtamatuks muutmine. Seda tehakse tavaliselt teiste inimeste ees, justkui oleksid suhtlusreeglid omavahel ja seltskonnas kardinaalselt erinevad. Muidu oled sõbrale asendamatu, aga peol pole sind korraga nagu olemaski.

Teine levinud allasurumisvõte on naeruvääristamine. Sel juhul teeb sõber sust peol küll välja, kuid vaid selleks, et sinu üle teiste ees nalja visata. Sõber­vaenlased naeruvääristavad kaaslast sageli ka omavahel olles – ütlevad väikesi ja vastikuid asju, mis muudavad sind ebakindlaks ning panevad kõiges ja kõigis kahtlema.

“Pigistan silma kinni nii hästi, kui oskan.”

Paljud sõbervaenlased kasutavad oma võimu­positsiooni kindlustamiseks info kinnihoidmist, näiteks jätavad mainimata õhtuse dringi kolleegidega või ülihea stipendiumi­programmi, või sõpradega kokkulepitud pesapallimängu.

Samuti tunneb sõber­vaenlase ära sellest, kas inimene on su jaoks hädas olemas. Tihti on sellised suhted ebasümmeetrilised – sina oled sõbra jaoks alati valmis, aga kui ise abi vajad, põrkad vastu kivikõva seina. Halvemal juhul saad teada, et oled ise oma hädades süüdi, ja seda hetkel, mil vajaksid lihtsalt toetavat õlga. Tõsi, ausus on suhetes oluline, aga sama tähtsad on empaatia, sõbralikkus ja hoolimine.

Kui kõhkled, kas su elus on sõbervaenlane või oled lihtsalt paranoiline, siis aitab üks lihtne nipp. Mõtle mõnele sõbrale, kellega sul pole selliseid probleeme, ja võrdle neid suhteid. Tekkiv kontrast peaks selgelt näitama, mis on sõbervaenlasega suheldes viltu.

Kuidas käituda?


On mõned nipid, kuidas sõbervaenlastega hakkama saada. Kõige targem on sellisest suhtest minema jalutada, sest asjad ei lähe enamasti paremaks. Pigem on see nagu ebaõnnestunud armu­suhtes – head hetked panevad lootma, et küll halbadestki jagu saab. Aga kas saab? Otsi parem üles tõelised sõbrad. Just nemad aitavad meeles pidada, et sõprus ei pea olema armas­tuse ja vihkamise suhe.

Ka psühholoog ning paari- ja pereterapeut Kätlin Konstabel möönab, et sageli on suhtlemise lõpetamine tõepoolest lihtsaim ja paraku ainus variant, et vabaneda sõbervaenlase negatiivsest suhtumisest

Väga sageli soovitatakse sõpradega asjad sirgeks rääkida. Päris sõbraga võib see toimida, sest keegi pole veatu ja küllap oled ka ise teinud suhtlusvigu. Aga sõbervaenlase puhul võib kasutegur jääda väikeseks, sest konflikt ei sünni vääriti­mõistmisest, vaid suhtedünaamikast, kus üks teist alavääristab, vahel ebateadlikult.

Kui otsustad sõbervaenlasega rääkida, siis mõtle hoolsalt läbi, mida saavutada soovid. Kas loodad, et vestluse tulemusel tekib tõeline sõprus ja usaldus? Kas usud, et suudad panna teda teisiti käituma? Või soovid talle näidata, mida ta on valesti teinud? Nüüd mõtle, kui realistlik see on.

Kui tegemist on õige sõbraga, siis ta ei soovi sulle halba ja püüab enda käitumises midagi muuta: “Tõelise sõpruse teeb selliste teemade jutuks­võtt ja oma haavatavuse tunnis­tamine vahel veel lähedasemakski. Igal juhul pea meeles, et olgu frenemy moodi tegutseja sõbranna või kallim, sul pole mingit kohustust solvanguid ja haavamisi taluda. 👀

Seegi on sõber­vaenlaste puhul tüüpiline, et üldjuhul nad ei tunnista, et on sulle liiga teinud.👀
Elu sõbervaenlaseta on lihtsam, sest siis tekib ruumi päris sõpradele. 💚

Teine teema jätk tänasesse päeva. Koolikratt. Koolikratt on õpilane, kelle meelest on naljakas võtta teise õpilasele kuuluvaid esemeid, neid peita ja lasta neid taga otsida. Ma ei tea, kas tänane telefoni kadumine Poiss🧡Vääniku koolikotist käis ka mingi nalja alla aga kuna tagastatud telefoni pole, siis otsustasime koos koolidirektoriga avalduse politseisse esitada. Sest see ei ole enam naljakas.

Sõbervaenlanekratt.

Kas teate lapsepõlvest tunnet, mil lehmakarjas käies, või paljajalu põllul joostes, märkamata jäänud lehmasita sisse astudes, virts varvaste vahele lirtsatas. Või siis sooja kanasita sisse tallaga, tulemus sama. Vanaema koguaeg hoiatas, et ära astu sita sisse, sitt läheb haisema. Ära puudu sitta. Kullast sõnad 🙂

Ma olen mõnda aega Malluka blogi lugemast hoidunud, sest lihtsalt mul hakkas tema krehvtine kõnepruuk vahepeal vastu, aga tegelikult on ta tore naine, toreda oma perega ja väga hea, värskendava krehvtise kõnepruugiga naine, kes paneb julelt kirja, mis mõttes ja keelel. Värskendava aususe ja hirmutundmiseta, et ta kuhugi kaevatakse. Mina, nii julge ei ole ja jutustan teile endiselt ilukirjanduslikul tasemel ühest Sosistajast. Ja Tüdruk🧡Väänikust. Kes tunneb, ennast puudutanuna juhtunud sündmustikust, siis ausalt – ma ei saa aru, miks 🙂

Mäletate paar postitust tagasi, kus juhtus situatsioon, sellest kuidas Ütleja, ütles Sosistajale “paks”, kuid ajas selle Vääniku kraesse. Hiljem, muidugi õhtul tunnistas, ja vabandas Ütleja mõlema tüdruku ees. 😀Ütleja saatis vestluse Sosistajaga Väänikule. Ja meie rumalast peast arvasime, et asi on klaar🙂 Viga, nr 1

Siis kutsuti tüdrukud klassijuhataja juurde vestlusele. Mõlemad rääkisid sellest ja sain aru, kuidas asi leidis lahenduse ja kuidas õpetaja seletas, et kuulujutu põhjal, kedagi süüdistada on vale. Me uskusime, et sellega on kõik korras. Viga nr 2 😀

Ja et äkki ikka Sosistava ema tuleb ja siiski vabandab süüdistuste pärast. Viga nr 3 😀Viga, nr 4 🤪oli arvata, et vestlus klassijuhatajaga midagi muudab.. Viga nr 5 oli arvata, et alusetu kuid tõendatud valetamine ja vassimine lõpuks paika pannakse. Oh ei, tuleb välja, et see polegi oluline.🤪👍

Igatahes, ma ei teagi, praegu, miks..miks ma läksin selle ema ukse taha. Mõtlesin vist rumalast peast, et nad kolivad ära, et… 😀Täna siin viimane päev. Päike paistab. Beebi naeratab, et kõik on korras ja õpetaja esimeses kirjas toetavad sõnad kõrvus kumisemas, et ulataks ka hoolimata kõigest sinna rahukinda 👀

Persse,( vabandust!) 🤪tundsin, et viskasin vaenukinda või veel parem sattusin mõned mõned aastad tagasi vanaema karjalauda juurde, hetke, kus varvaste vahele sooja lehmasitta pritsis. Igatahes, tulid kuldsed sõnad meelde küll.

Õpetaja nimelt arvas, kõige muu seas, et pole isegi vaja teavitada teist lapsevanemat tema lapse sigadustest, sest see pole oluline,🤪😂 sest …. las alustavad puhtalt lehelt ja edasiste tülide lahendamine jääb kooli.

Nojaa 🤪👀 Võimalik. Mõnel käib see lihtsalt. Elada oma kujuteldavas maailmas.

Kujuteldav maa võiks olla Sosinate maa. Kus lapsed sosistavad kogu aeg. Ja kus ühe tüdruku nimi suure S tähega Sosistaja. Sosinate meel, seal kus elab Sosistaja, juhtuvad imetabased juhtumid, kus pelgalt Sosistaja soovmõtlemise tagajärjel muutubki mälestus, või mõni muu temale ebasobiv moment uueks, selliseks, nagu tema meelest see olla võinuks.

Näiteks, väitis Sosistaja meie maale jõudes, ühe siin toimunud intsidendi kohta hoopis midagi sellist, et …. ega Tüdruk🧡Väänik, ei öelnudki koolis, et ta paks on, vaid hoopiski mujal ja teadmata ajal. Ja Tüdruk🧡Väänik, vabandas ka selle eest. Vaat, see oli versioon, mis ma Sosistava tütarlapse emalt kuulsin.

Selle asemel, et kodus ausalt oma eelmine vale ülestunnistada, oli vaja järgmine sinna pookida. Ja mitte keegi, ei näe probleemi. Olgu. Ma saan aru, et sellistel lastel on soovunelmad, et nad ei jää vahele. Soovin siiralt edu uues elupaigas ja hiljem ka uues koolis. 😀 Aga et klassijuhataja võtab sellise seisukoha, võtab mind tummaks. Säh sulle, siis kiusamisest vabaks põhimõtteid.😃

Õues rabistab rahet, keegi viskaks justkui peotäitega kruusa vastu aknaklaasi. Maru pimedaks tõmbus ka minutitega. Toas on õnneks soe, pisibeebi magab kaisus. Kell tiksub ja lapsed on lume alt välja sulanud sõpradega õppimas. Tüdruk🧡Väänik, käis oma esimeses trennis ja talle meeldis. Super. Mõnus 😊

Tüdruk🧡Väänikul läheb päris kenasti oma käe proovimises kirjutamises ja kogemuste kirjapanekus, tore, kui liituvad sõbrad, kes on huvitatud lahedatest tegemistest mitmekesi, ja kes on aru saanud, et ka mitmekesi on tore koos sõbrustada, ja kes ei tekita üksteise selja taga olukordi, mida raske mõista.

Eks ta ole, et meil läheb endiselt hästi ja huumorit ja “tõde” peab ka ikka saama just nagu kino ja popkorni 🍿 parim dramaturgia, mis kodu lävele toodud.

Rahe jäi järgi. Päike paistab taas. Vikerkaar. Nohistav beebi ja vaikus toas. 😊 mõnus.

Mõnus olemine on väärt palju. Ja dramaturgilistel Sosinaküla Sosistajatel siin kohta ei ole. 🙂

Andestame su teod, kuid ei unusta, ega ka kustuta. Arvata võib, et mõnigi peatükis kahe kuu jooksul võib olla mõni rida Sinu jagu 👍 Aga taagana, seda jaburust me rohkem endaga kaasa ei veereta.

Kullast sõnad, jätan ma edaspidiseks meelde, kui peaks tekkima tobe meelemuutus, ulatada rahukinnas👀

Pealkiri kõlab nagu möödunud lumi ja kehva sisuga eestikeelne raamat. Aga kui teema, pole hea, ei saagi eeldada ka kaantest paremat tulevärki. Okei, millest, me siis täna räägime. 😀

Täna räägime üleile alustatud vahejuhtumist, kus keegi nimetas, Sosistavat tüdrukut paksuks (ma ei tea, mis värk on pliiatspeenikestel tüdrukutel, selle sõnaga) ja rääkis teistele, et ütlejaks oli Tüdruk💛Väänik. Tüdruk💛Väänik aga muidugi, märkis ära viisakalt, et tema see polnud. Ja üleüldse, kõik, mis tookord juhtus, ja kuidas kõik selgeks sai, loeme paar teemat tagasi. Igatahes, lõpuks muidugi selgus ka, et Tüdruk💛Väänik rääkis tõtt. Meil on isegi kuvatõmmised mitmekordselt vestlustest säilitatud. Ja ühe tüdrukuga ka üle räägitud, kes seal vestlusel oli juures. Meie jaoks sai sel lool punkt pandud, sest me teadsime, et päris Ütleja teavitas Sosistajat ja palus veel vabandust ka.

Aga…eile siis tuli õhtul Tüdruk💛Väänik tuppa ja teatas, et tema järgmine päev, kooli ei lähe. Sosistava piiga ema oli klassijuhatajaga rääkinud ja tahtnud, et õpetaja tüdrukutega räägiks, sest mina olen nii võimatu ja minuga ju ei saa rääkida. ( Ei saagi 😆 täidan, vaid ta enda soovi – hoian ennast ja oma pere temaga kokku saamast eemal)

Helistasin klassijuhatajale. Tema pakkus välja, et liidavad vestlusele juurde ka koolipsühholoogi. Olin nõus. Kuid millest konkreetselt jutt hommikul tuleb, seda ma ei teadnud.

Aga Tüdruk💛Väänik tuli koolist koju, ütles, et õpetaja oli nendega rääkinud. Teemaks oli, see “paks” teema. Õnneks uskus õpetaja ikka tõendeid, mis lausa tõde näkku karjusid. Ehk, et miks usub Sosistav tüdruk oma klassikaaslasest ja varem heaks sõbrast olnud tüdrukust kõige halvimat kuulujutu näol.👀

Sosistav tüdruk ei vabandanud. 👀

Aega jäi väheks ja nad pidid esmaspäeval koolis edasi vestlema. Leian, et selline lahendus sobib tegelikult meilegi päris hästi ja võib olla sünnib sellest ka midagi head.💚

Mina muidugi ei saa jälle ilma sarkasmita hakkama ja pean küsima, paar küsimust.

Et nagu, see Sosistav piiga ei näidanud, siis oma emale seda vestlust ega maininud oma emale poole sõnagagi, et juba eelmisel õhtul selgus, et Tüdruk💛Väänik ei rääkinud temast halvasti. Vaid…ta kustutas need tunnistavad vestlused lausa ära. Miks? Kas tõesti saab olla nii rumal ja arvata, et kui enda vestlusaknas lause ära kustutad, et siis kustub ka vestluspartneril.👀😆

Ja teine küsimus, kuna üks teine tüdruk tegi märkusi Sosistava “paksuse” ja riietuse kohta, siis miks ei ole Sosistav tema peale juba kaevanud ja miks nende emad omavahel ei räägi?

Kas tundus lihtsam ka seekord, meile ära “panna” ? 👀 Mõnel perel pole, vist mitte essugi teha.

Nagu ilmneb, ei saa teemale punkti panna 😆😆 vaatame, mis nädala algus huvitavat toob.

Hoolimata kõigest, on meil meel hea, sest kevad on käes. Pori on väljas. Lumikellukesed ja päike. Kaneelisaiakesed ja külm piim. Päikeselaik. Tuduva beebi nohin. Tunnijagu kirjatöödki tehtud. Teised lapsed asjatavad Noortekeskuses. Ja varsti teeme kõik koos süüa. Istume teleka ette maha ja tunneme rõõmu, et oleme koos ja et meil on kõik hästi. Kevad.

Märgakem ebapüsivust kõiges meie ümber. Ebapüsivus on justkui soovimatu tunne, kuid ometi nii loomulik ning eluks vajalik. Ebapüsivus tuleneb pidevatest muutustest meie ümber, kus miski ei jää püsima.

Iga sekund loob meie elus mingi uue hetke. Mis peamine – ükski hetk ei ole püsiv. Isegi, kui me tunneme suurt vajadust peatada vahel aeg ning jätta teatud hetk meie ellu püsima, ei ole see võimalik. Me võime tunda end kellegagi imeliselt ning soovida, et nii jääkski, kuid mitte miski pole jääv. Kui kindlad me siis milleski või kelleski olla saame? Fakt on see, et ei saagi. Ning see ei ole halb ega kurb, see on lihtsalt elu kirjutamata seadus. Me saame olla kindlad vaid enda olemasolus ning see, millisena me oleme, sõltub samuti vaid meist endist. Kõik inimesed meie elus ei ole jäävad ning nende rollid võivad vahetuda kiiremalt, kui me sooviksime. Mõni inimene tulebki meie ellu selleks, et sealt sama kiirelt välja kõndida. Kõik inimesed ei ole loodud meie elus olema. Kui me seda lihtsat asja mõistame leiame palju vähem kohta pettumusele ning kurbusele, kui kellestki ilma jääme. Pea meeles, et mitte keegi ei saa sulle haiget teha, kui sa ei lase endale haiget teha.

Inimesi, kes meie ellu püsima jääksid on vähe, isegi vanemad ei ole meiegi tavaliselt elu lõpuni. Meie elus on vaid paar inimest, kes väärivad kohta meie kõrval terve elu ning oskavad seda kohta vääriliselt hinnata. Kõik teised tulevad ja lähevad- see on paratamatus, sest kõigil meil on mingisugune roll teineteise elus täita. Me pole loodud jääma teineteise kõrvale kauemaks, kui õppetunnid on õpitud. Seega oleks vale kellesegi klammerduda, ometi on see nii raske.

Ainus, mis sa teha saad, on muutustega kaasa minna ning mitte proovida neid enda elus vältida. Trots, mis tekib, kui miski meie elus muutub, on loomulik tunne meie kõigi jaoks. Kuid pea meeles, et kui kõik muutub kõik, siis muuda kõike. Haara need kiirelt mööduvad hetked oma elus enda kätesse. Naudi kõike siin ja praegu teadmisega, et muutused on elu loomulik osa. Ära tunne nördimust, kui keegi sinu elust välja kõnnib või rolli vahetab – miski sai lihtsalt uue kuju ning nii pidi minema. Valitse oma elu ning tee ise enda elureeglid. Ära lase kellelgi juhtida end paremale või vasakule, kuhu sa pöörata ei sooviks. Ära lase kellelgi endale halvasti öelda. Ära loobu kellegi ega millegi nimel oma unistustest või soovitud asjadest. Ole iga päev parim versioon endast ning õhtul tee endale pai.

Väldi tõsist elupilti, kus kõik peab toimima kindlate reeglite järgi. Proovi mängida ning märka, kuidas sinu ellu saabuvad mängukaaslased. Mitte mängukaaslased, kes sinuga mängiks vaid inimesed, kes oskavad samuti eluga mängida – tantsida üksi kodus, armastada väikeste puudelehtede ilu ning hinnata varajast tõusvat päikest.

Meie elu kulgeb kui jõgi, mis voolab kord ühes, kord teises suunas. Vool aeglustub, siis jälle kiireneb. Nii on elus hetki, mil oled tasakaalukas, teisel hetkel aga otsid iseennast – oled kõhklev, tasakaalutu. Sinus on miski, mis käib Su peast läbi kui tuul, mis kord puhub ühelt, kord teiselt poolt.

Need on Sinu mõtted, mis takistavad Sul muutuda ja olla pidevas arengus. Kuid muutused on sama ilusad kui suveöine taevas, mis ühe hetkega muutub sinisest oranzikas-punakas-kollakaks värvidemänguks. Nii on ka Sinu sisemusega – luba endal muutuda ja su ellu tuleb rohkem värve.

Vahel satun tupikusse ja ei tea kuidas edasi toimida. Olen kohanud ka inimesi, kes on abielus, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. Näinud, kuidas tehakse tööd, mis midagi ei paku. Tuttavaid, kes elavad elu, mis ei paku rahuldust, mis ei tee õnnelikuks, vaid hoopis õnnetuks. ning ühel hetkel saab sellest kõigest neil küllalt. Miski pole nii nagu võiks. Pidevalt toimuvad enda sees sisemised võitlused ja ebakõlad – miks minuga, miks, miks ja veelkord miks?

Lõpetame miksimise ja teeme otsuse.

Ole julge oma vanadest harjumustest loobuma – see võib avada uue elutee ukse. Astu julgelt sellest sisse. Selle sammu toel võib meie elu muutuda ühe hetkega. Astuda vanast uksest välja ja avada endale uus uks. Nagu ka Hiina vanasõna ütleb:

“See, kes iga sammu astumist pikalt mõtleb, veedab kogu elu ühel jalal. “

Olemaks õnnelik, julgen muutuda ja julgen olla Mina ISE, mitte ei kanna maski, et kõigile meeldida. Kui suudad muutuda ja areneda, siis pannakse seda tähele ja Su ümbruskond ka muutub. Mida lähemale Sa jõuad oma tõelisele minale, seda rohkem asju hakkab Su ümber muutuma. Inimesed on meie ümber just sellised nagu meie ise.

Märkan, avanen, olen. Armastan.

Ma võin näha roosi avanemist, kuulda vaikuse murdumist, näha kuidas vihmapiisad mööda akent alla libisevad. Võin tunda inglite puudutust oma elus. See kõik tuleb sellest, et suudan muutuda ja pidevas arengus olla.

Tuleb olla truu, sest on neid, kes Sind usaldavad. Tuleb olla tugev, sest tuleb palju kannatada. Tuleb olla julge ja aus, sest on palju mida peab julgema öelda ja teha.See kõik on hästi lihtne ja kerge – selles peitubki asjade võlu. Lihtsus ja siirus Sinus eneses teebki Sinust selle, kes Sa tegelikult oled. Julge ennast avada ja näidata oma tundeid – ära karda, et sind ei mõisteta. Sind ümbritsevad vaid need, kes mõistavad Sinus peituvaid väärtusi hinnata ja nende armastus toetab Sind.

Ole Sina ise, sest sellisena oled parim, mis olla saab. Armasta ennast.

Leia vastused iseenda seest, sest teekond ehk muutuste tee on see,  mis teeb meid õnnelikuks, mitte sihtpunkt.

Ja võikski jääda rääkima muutustest enda sees, enda õmber hinges ja peas.

Aga on ka muutused, mis absoluutselt ei sõltu meist. Minust. Sõltubki kellestki teisest, kolmandast, sõltumata ja pidevalt muutuvast tegurist. Ausalt, kõige viimasem muutus, mis tahetakse näiteks vastu võtta on kooliga seotuv – tahetakse läbi viia eelnõu, mis ei luba koolitunnil alata enne kella 9.00 hommikul. Päriselt? Äkki suruks läbi eelnõu, kus ka emad-isad saaksid käia tööl ainult 9-17.00, maksta igale ühele kättesaadavas tasus palka 1500 eurot, no minimaalselt eks ja ilma ületunde tegemata. Sh tagamaks tervishoid ja kõik muud kuuluvad hüved sinna otsa 🙂 Elementaarne eksole.

Kõige rohkem ärritab, miks tahetakse muuta süsteemi, mis toimib. Kõige pealt see asi nende koolivaheaegadega. Nüüd see koolitundide kella aeg. Minul hetkel on täiesti kama, alustagu või kell 10.00 vajadusel viin lapsed ise kooli- lasteaeda ja toon tagasi ka. Tööd teen kodus ja võin tööpäeva alustada ka kell 10. Aga need inimesed, kelle tööpäev algab 8, kes ei ela bussipeatuste lähedustes ja peavad enne tööleminekut näiteks lapse ka bussipeatusesse viima? Või kui laps läheb esimesse klassi, siis loomulikult viib lapsevanem oma lapse ise kooli. Aga kas aastast 2020 sügisest hakkaksid need vanemad viima oma lapsi tööaja arvelt kooli? Ja selle peale ei mõtle ka keegi, et hommikune pea on ikka värske ja parem pea 😀 Minu meelest, mida varem ärkad, toimetad ja õpid on päeva kõige produktiivsem aeg. Aga ilmselgelt, kes olen mina, et kooli härradele ja tähtsatele seaduse eelnõu koostajatele oma arvamust avaldada võiksin 😀

Muutused, on kuidas kunagi. Head, vähem head või nõmedad ja võib olla veidi vähem nõmedad aga selge on see, et see, kes me olime eile, ei ole me täna ega homme. Kogu aeg midagi muutub. Kasvame, saame vanemaks, kolime ja muutume. Muutuvad prioriteedid, inimesed me ümber.

Muutustega tuleb leppida, või siis kui me saame nendes muutustes kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, et meid ikka kuulda oleks.

Täna oli näiteks lausa imeline täiskuu. varjutus. Võimas. Ka veel hommikul 8.00 ajal sai seda varjutust imetleda. Ja siis oli juba hommik. Imeilus. Külm ja karge.

Meie pisitirtsul hakkab lähenema juba 5 -es sünnipäev. Juba 5 🙂 Alles nagu oli ju beebi. Pisike.

See teine pisike beebi, kes ka saab kohe kohe kuu vanemaks, on juba roomamas. Tundub, et tahaks nagu käperdada juba, aga ei oska. Aga see käib kähku. Asend on igatahes juba käpas. Arusaamatu vaid veel, kuidas käsi ja jalg panna korraga koostööd tegema. Aga küll see muutub. Roomama hakkas suhteliselt üleöö, vaat nii, et ühel hommikul vaatasin, kus laps on 😀 Temal igal hommikul omad vaikuse ja tegeluse minutid, kus jutuvadina järgi saad aru, kuhu ta ennast nihverdanud on 🙂

Sellised muutused, näha oma lapsi kasvamas, arenemas. Minemas lasteaeda, kooli… ja ise koos nendega kasvamas, neid muutusi on lausa imeline jälgida 🙂

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Kui koolis on rohkem piitsa, kui präänikut, siis …sellest kooliskäimisest head nahka ei sünni….

Ja mina veel eelmisel aastal mõtlesin, et  see poriloopimise pask oli midagi sellist, mida veel mina näinud polnud. Aga üllatus- üllatus sel kooliaastal ei ole mitte ühtegi sellist probleemi, ja seda seetõttu, et seltskond on muutunud. Aga mida mina poleks kunagi uskunud, nägevat siis seda, et koolis viiakse sisse “piitsa ja prääniku” süsteem, kuid rõhku pannaks piitsale ja unustatakse ära präänik…võib olla vaid kusagil kaugusel lehvitada, et õpilastel hõljuks ninas aroom, misjaoks pingutada. …. sest teadmine, et õpid enda jaoks, mitte vanemate või kooli jaoks, sellises valguses enam ei toimi.

Kuigi on november, mõnusalt sügisene kuu, kus varakult pime ja hommikulgi kaua hämar…. normaalne oleks eeldada, et lapsevanemad muretsevad oma lapsele helkuri, ILMA koolipoolse tungiva nõudmiseta. Kas ema kodus saab vastutada, kui kodust väljudes on lapse riiete küljes helkur, kuid bussi ja koolijõudmise ajaks on olelusvõitluses see vidin kaduma läinud? Samuti saime eelmisel nädalal teada, et dressid on koolis riietena keelatud. Kui dresside kohapealt ma isegi võiksin arusaaja hing olla, siis edasi…keelata ära retuusid ( lubatud vaid pikema pluusi, või seelikuga), vabajariided sh pusad ( mis on kapuutsiga, lukuga) lubatud on vaid teksad või teksalõikega püksid. Õpetajatel on õigus lastel pükstest kinni võtta ja nentida, et ” Oi see nüük küll kooliskäimise riie pole, puhta dress ju.” Õpetajad kontrollisid täna hommikul, koolimaja uksel – kas õpilasel on jalas dress või teksa. Poisi jutu järgi, järgmine kord saadetakse koju riideid vahetama. No meie muidugi läksime eelmisel nädalal siis uusi kooli riideid ostma.

Aga päriselt, kui koolil on soov sisse viia koolivorm, siis ei vaidle vastu aga stiil, kuidas vanemaid ja lapsi teavitada on ikka üle mõistuse ülim. Ja kooli kodukorras on kirjas vaid, et õpilane peab koolis käima puhaste ja korralike riietega. Koolis pole lubatud käia dressidega. Arusaadav. Aga mis punktid välistavad siis retuusid, pusad jne? Niisamuti … mis värk on märkamiste ja märkuste kirjutamisega? See, et õpilasel pole patsikummi – on väärt märkust? Või see, et õpilane tegi korra tunnis krooksu, et siis see tuleb üles tähendada kui ebaviisakas käitumine ( aga muidugi unustatakse ära enesepoolne vääritu käitumine)  Samuti kui tüdruku klassijuhataja kirjutas kiitva märkuse stuudiumisse, imestas poiss, et mismoodi, kiitus,…et koolis öeldi, et enam kiituseid ei kirjutata, ja hinnete tagant kaovad ära nii + kui –

Nagu päriselt? Mis kool see selline on? Kes on enne näinud, et piits rohkem tulemuslikum on, kui präänik? Äkki mõtlemiskoht?

Igastahes, on november. Poodides on juba jõulukaup…. mhmh 14.11 🙂

Aga oma kodus võib küünlaid meeleolu tekitamiseks põletada ja kooli kaamose vastu öösel  isevalmistatud trühvlikomme mugida küll.💖 Aegsasti näiteks lihavõteteks ideid varuma ja koguma hakata, on vist juba üsna paslik 😛 Aga enne seda on plaan veel enne novembrikuu lõppu panna lapsed õudu jutte Tähekesele kirjutama panna. Las ragistavad mõtlemislihaseid.

Ja motivatsiooniks on

mul präänikut ka 🙂

💖