Category

– KOMA –

Category

Meile anti eesti keele tunnis grupitööna, koostada ajaleht. Mina sel tunnis puudusin ja nagu ma grupikaaslaste leigest suhtumisest aru sain, et mulle nad ülesannet ei määranud. Otsustasin, siis ise enda ajalehe kokku panna.

Kõrvalise abina, kasutan omaealiste tuttavate abi, kes on kokku puutunud ajalehe tegemisega oma koolis. Emps on palgatud “Tähenärijaks” ja siia ma tähendan, üles kõik oma sammud, tegevused, tagasilöögid koos kommentaaridega ja lõpptulemuse.

Mulle päriselt ka, meeldib see tunnitöö ja ma soovin anda, endast parima, et see ka õnnestuks, sest mulle meeldiks ka tulevikus võib olla, päris ajakirjanikule, fotograafile vms töövarjuks minna, et päris sellise töö telgitagustega tutvuda.

“Koolijütsi tark mees taskus” . Eriväljaanne. Oktoober 2019   NR1 

( Kõigepealt mõtlesin nime peale. Ja kas on tavaväljaanne või erinumber pigem). Otsustasin, et kuna on tegu ühe mehe ajalehega, kuid mõeldud siiski koolilastele üldises plaanis, ja iga õpilane, kas siis poiss või tüdruk on koolipoisi asemel neutraalselt koolijüts. Algne nimeversioon oleks olnud “Koolipoisi tark mees taskus.”  Kooliõpilased tahavad olla kursis igasuguste uudistega, kooli siseselt, või väliselt, näiteks, mida teha, kui algab oktoobrikuu koolivaheaeg.  

Järgmisena, tuli mõte, et kuigi koolitöö kokkupanek, peaks olema oktoobrikuu viimasel koolinädalal, kui koolivaheaeg läbi, siis otsustasin, ühemehe ajalehe teha nö eriväljaandena, et algne kandev idee – mida teha esimesel koolivaheajal, saaks õigeaegselt  kaasõpilasteni edastatud. 

Järgmine ülesanne oli koostada ajalehe teemade ja ülesannete kava. 

Otsustasin alustada sissejuhatusest, mis oleks päevakajaline uudis.  

Mõttetöö rubriigis kajastaksin mitmeid koolis toimuvatest konkursitest ja innustaksin rohket osavõtmist. Näiteks 17. korda toimuv RMK poolt korraldatud konkurss “Eesti koolilaste metsapostkaart” ootab taas Eesti koolide 1.-9. klasside õpilaste joonistatud postkaarte.  

Kultuuri rubriigis kajastaksin mitmeid teemasid kirjanduse valdkonnas, lisaksin kinokülastuse arvustuse ja raamatusoovituse. Tutvustaksin haiku luuletust, selle teket ning soovitaksin osa võtta Haiku luuletuste koostamise konkursil.  

Uudistoote rubriigis, tutvustan taaskasutuslikku, kuid kasulikku toodet külma ilma perioodidel ja kasutegurit loodusele ja õpilaste tervisele.  

Teiseks tooteks, võib olla tutvustaksin uudset LÜG õpilaste poolt kokkupandud küpsetiste raamatut. 

Spordi rubriigis kajastaksin  läbi terve juubeliaasta kestva koolimängu esimese etapist  spordipäevast, ning võidukatest LÜG jalgpalluritest ja võidukast kehalise kasvatuse õpetajast R. Laumetsast Tartu linnamaratonil. Toome teieni intervjuu, Rauno Laumetsaga. Tahaksin teha intervjuu R. Laumetsaga. Tutvustada, teile läbi intervjuu ka meie kooli uut kehalise kasvatuse õpetajat.  

Ajaviite rubriik Annan ideid, kuidas halloweeni värvikamaks muuta või kuidas sombusel sügisõhtul end kaasliiklejatele nähtavaks teha. Nuputamiseks on sügisene sõnarägastik. Spordi teemaline mäng viktoriin kehalise kasvatuse õpetajatele 

Reklaamirubriigis, pakun välja mõned ideed, mida algaval koolivaheajal teha.  

Kasutatavate materjalidena, plaanin kasutada LÜG kodulehekülge, intervjuud kahe kehalise kasvatuse õpetajaga. Pildimaterjali teen ise, või kasutan internetist olemasolevat ( koos viidetega allikale) Kinokülastuse arvustusel, plaanin kasutada viimast kinokülastuse elamust ( 12.10) ja läbiloetud raamatut vabal valikul. Ajaviite rubriigis kasutan osaliselt Vikipeedia allikat. Küsimused õpetajatele, mõtlen ise või kasutan interneti abi, uurides teiste koolide ajalehti. 

Ülesanded jagan iseenda vahel. Ja kui keegi tahab minu mõtetes kaasa lüüa, siis oleks ka väga vahva, mingit tüdrukute ajakirja ma teha ei viitsi. Ühemehe ajalehes, olen multifunktsionaalne ajakirjanik-fotograaf-toimetaja- arvustaja. Mulle pakuvad kõik need ametid huvi ja see projekt annab võimaluse, nende ametitega lähemalt tutvuda. Sooviksin päris ajakirjaniku töid ja tegemisi töövarjuna jälgida, et saada päriselt aimu, kuidas ühes korralikus ajalehetoimetuses töö on jaotatud ja kuidas valmib päris ajaleht.  

Võiks teha ka sellise rubriigi, nagu TÖÖVARI, kus õpilastel oleks võimalik ühe koolipäeva vältel jälgida huvipakkuva isiku töö ülesandeid, ja teha märkmeid, kuidas näevad välja erinevate ametiinimeste argipäevad. Töövarju rubriigi raames, võiks teha intervjuu, päris ajakirjanikuga, kelle igapäevatöö ongi töötamine ajakirjas või ajalehes.  

Reportaazvõiks tulla, sellest, kas 18.10 toimuvast Tõrvikujooksust või hoopis igapäevasest liiklusest koolipäeva hommikul suure koolimaja ja väikese koolimaja ees ajavahemikus 7.45 – 8.15 

Mis edasi 

Kui ülesanded on paigas, ja kava olemas. Saadan intervjueeritavatele, küsimused, millele palun vastused saata tagasi kolmapäevaks. Sest käesoleval nädalal, peale tunde on aeg planeeritud järele jm kordusvastamised töödele, mis ebaõnnestunud või tegemata. 

Küsimused koostatud ja saadetud. 

Saatsin ka oma eesti keele õpetajale, kirja, kus soovisin teada, kas on lubatud, teha nö ühemeheajaleht, ilma grupita. Niisamuti, soovisin, teada, kuidas ajalehte hinnatakse. Tore, et eelmisel nädalal omandasime, kuidas kirjutada ametlikku kirja. Mõtlesin, et näitan õpetajale, et olen tarkuse omandanud. 

Tagasilöök 1  

Vastuse sain järgmise. Ei. Ajaleht tehakse grupitööna. Gruppidel oli eelmine nädal koosolek, kus nad otsustasid, kes mida täpsemalt teeb. Sina siis kahjuks puudusid, aga küllap jäi ka Sulle mingi töö. Homme peavad toimetajad nagunii teatama mulle, kuidas ametid on jagatud (Sina ei pea teatama). Kui jääb midagi segaseks, küll saab ka hiljem läbi rääkida. Ajalehte ei tutvustata suuliselt. Üks tund on selline, kus ajalehed lähevad klassis ringlema, kõik saavad lugeda. Terve grupp ei saa sama hinnet, hindan igaühe juures tema panust. Seekord on ju täpselt teada, kes mida teeb.  

Kommentaar. See grupp, kuhu ma siis kuulun, koosneb tüdrukutest, kes ei määranud mulle mingit ülesannet ja õpetaja, teab seda väga hästi, sest tüdrukud esitasid esialgse kava, tollel päeval, kui mina puudusin. Kuidas hinnata võrdselt panustatud panust, kui kaks inimest teevad ühe intervjuu ja üks tootetutvustuse ning mina näiteks meelelahutusliku sõnamängu? Et sõnamängu tegemine ja intervjuu ettevalmistamine on võrdne panus? 

Mina arvan, et kuna mulle see ülesanne meeldib, ning pakub huvi tervikuna, siis olles ära näinud ettevalmistuseks kulunud aega ja läbitöötatud materjale, arvan, et ma jään oma esialgsele plaanile kindlaks. 

Edit1

Mul on olemas, üks intervjuu. Hakkasime kirjutama raamatu soovitust. Otsustasin, et kirjutan Pal tänava poistest, tõestamaks õpetajale, et mul on see raamat loetud, hoolimata sellest, et testist nõutud punkte täis ei saanud.

Filmiarvustus on ka tehtud.

Kaks intervjuud on puudu, niisamuti veel reportaaz. Selle, ma teen homme kooli minnes.

Meil anti eesti keele tunnis üles üsna huvitav koolitöö projekt – koostada kamba peale üks ajaleht. ma paraku puudusim ja olen ainuke poiss tüdrukute grupis. Kellel ilmselt pole sooja ega külma, kas ma olen või mida ma teen. Mõtlesin, et peaks üldse grupist lahku lööma ja oma ajalehe proovima eraldi koostama. Seni, kuni me seda teistele suuliselt esitama ei pea, seni kõlab see nagu päris hea plaan. Ei taha küll, mingit tüdrukute meigitoodete tootetutvustust ajalehes kajastada. Pigem, peaks see olema midagi sisukamat, kuid jällegi. Mind polnud õigel ajal koolis ja tüdrukud on juba pool tööd ära teinud. Nõme.

Otsustasin, et uurin internetist mitmete teiste koolide kodulehtedel olevaid koolilehti ja homme käin raamatukogus, uurimas lastele mõeldud Postimehe uusi eksemplare, siis ma mõtlen natuke nähtu üle ja paneksin oma ajalehe kava kokku. Ja siis mõtlen, mida see ajaleht kajastama peaks. Kas teeme tava väljaande või hoopis eriväljaande. Massist võiks nagu kohe erineda : )

Aga lõpuks ometi, midagi lahedat nokitsemist.

Minu sünnipäevapidu toimus sel aastal ka Juula külamajas. Seal on alati soe, ruumi ja pererahvas tore. Saun on kuum ja leili saab ka palju. Õues saab grillida ja maastikumänge mängida. Kes on nutisõltlane, ja kel igav, saab aega laiaks istuda, üsna kiires wifis. Telerit näeb ka, kui õues juba külm ja pime.

Eile oli issi sünnipäev. Tegime õhtul peolaua ja õnnitluskaarte ja pilte, talle saatmiseks. Eelnevalt aga saime teada, et Lähtel toimub IGA päev noortekeskus, mis avati 7. Oktoober. Kus on aga meie noortekeskus. Ruumid on aga eestvedajat pole. Iga teisipäev toimub vaid folgi ring. Asi vist seegi.

Aga koolis. H.L käis ekskursioonil Sangastes. Vend oli kodus, haige ja mul oli nõme päev.

Meil oli koolis esimeseks kohustuslikuks raamatuks, üks valitud teos Astrid Lindgrenilt. Minu teoseks oli ” Hulkur Rasmus”, seepärast, et peategelane oli laps, kes unistas. Raamat väikesest Rasmusest, kes lastekodupoisina üle kõige igatses, endale päris kodu ning ema ja isa. Seiklusrikka teekonna järel Paradiisi-Oskariga täitubki Rasmuse unistus. Koolis sai vastamise ajal raamat kooli kaasa võetud, vastamise ajal, ma ei saanud päris täpselt ülesande juhisest aru ja nii juhtuski, et õpetaja arvab, et mul on raamat läbi lugemata ja hindas mu vastamist, koondhinde kahega.

Esimeses osas pidin koostama ise küsimusi raamatu kohta ja teises osas, vastama, kellegi teise poolt esitatud küsimustele.

Eelmisel nädalal jäime haigeks. Kogu perega. Eriti nõmedal ajal. Mõned päevad, ma puudusin, ka koolist. Üldse, kogu pere, oli kodus teki all, vaatasime telekat ja olime uppumas taskurätikute hunniku sisse. Vist isegi 4.10 puudusin, esimest korda.

Emps, siis kirjutas, korraliku kehalise kasvatuse vabastuse tunnist, lootuses, et ma saan vabastuse ja näiteks, kui teised lähevad jooksma või kõndima, et siis ma saan raamatukogus õppida ja ma ei pea kaasa kõndima. Meil on koolis, selline kord, et kui oled vabastatud, pead klassiga kaasa kõndima. No ja ma panin, siis endale megapaksu pusa selga, mille peale tõmbasin teise pusa veel, kuid mille hõlmad eest enam kinni ei läinud. Ja siis see sama kehalise õpetaja, ütleb teise meesõpetaja ees mulle, et “Grete, sa haige ei pidanud olema või?” Näitas, seda empsi kirjutatud tõendit teisele õpetajale, kes muideks on mu venna klassijuhataja ja muigasid ning naersid seal midagi koos. Mis siin siis naerda on, ma olen jälle haige.

Eelmisel aastal oli meil kehalise kasvatuse õpetaja nimi Kaisa, meil olid aeg ajalt põrked, aga päriselt, nüüd ma saan aru, et ta oli palju parem õpetaja, kui see, kes nüüd esimest aastat vist üldse õpetajaametit pidamas on. Ta siin ükspäev, ütles, meile, et me peame terve tund jooksma ja et kui me seda ei tee, paneb ta märkuse. Selge see, et märkusega koju väga ei taha minna. Kas ainekava, sel aastal sisaldab ainult jooksmist ja kas kõiki lapsi hinnatakse siis võrdsetel alustel, või võetakse aluseks ka laste pikkust, kaalu ja muid iseärasusi, mis võiks soorituse sooritamist mõjutada.

Saan aru, et õpetajad on ka inimesed ja kui meie räägime ka, kodus õpetajatest, siis võiks ka õpetajad arvestada, et päris õpilaste kuuldes või vaateulatuses ei halvustata, ega räägita neid taga. Naerma. Niisamuti, ei peaks õpetajad lastesse suhtuma ka nii familiaarselt.

Seepärast, mulle meeldivadki, need reklaami sessioonid, et seal näiteks, täiskasvanud suhtuvad, ka lastesse normaalselt. Lugupidavalt. Arukalt.

Mitte nagu koolis. Vahepeal, see kehalise tund mulle meeldis. Aga nagu ikka, igal aastal, on mingi õpetaja või tund, mus sakib. Sel aastal on siis nii….

Sellel sügisel, oleme hästi palju puutunud kokku erinevate hobustega. Otsustasime, ilusa sügisvärvide taustal, teha viimased värvilised pildid. Seelikud, hobused, ja enamasti nagu ikka, jäävad osad pildid meile, teised lähevad siis kodulehele või siia blogisse, reklaamima osaliselt vahvalt seelikuid, või aksessuaare, mis fotosessioonidel kasutame.

Sellel viimasel sessioonil, kus teemaks sügis purki, oli õues ikka päris külm. Aga pildid, ise tulid väga hästi välja ja ma võiksingi neid vaatama jääda.

See on see hobune, kellega olen varemgi ratsutamas käinud. Ratsu elab Tamme Ratsutalus, mis asub meie juurest u 15 minuti kaugusel, mööda Jõhvi mnt.

Tõeline iludus.

Satsiseelik ja sobivad kätised, on mõlemad loodud sügisevärvides, oranz ja must. Ja liblikad on juba mitu aastat, meie tunnuseks seelikutel.

Maagilisemat tunnet, aitab lähemale tuua suled ja pärlid, hobuse sabas ja lakas. Sadulas, tekkis mõte, kuidas, kappan läbi sügisestesse värvidesse mattunud looduse, mööda aia piirjoont ja siis hüppame nii juuste, ja laka lehvides üle aiapiirjoone…

Tore, päev. Oli see pühapäev.

Mis kõige toredam, fotograaf , Kadri Talivätsing, saatis meile pildilingi, juba 2 päeva pärast pildistamist. Vot, see on tase 😉

Täna on terve päev midagi toimunud. No lisaks sellele, et kogu ülejäänud pere tundub olevat haigestunud kõikidesse viirustesse, mis praegu liikvel. Köha, nohu, hääled on ära või kes kaevab selle üle, et magustoidu sees oli siil, mis kurku kinni jäi. Piltlikult. Silmaviirus, väike vennal. Emps käis erakorralises silmaarsti vastuvõtus käinud ja rohtugi saanud. Tilgad, mis tulevad väikevenna silma tilgutada.

Siis tuli meile vanaisa, suure venna sünnipäevale, tõi mu lemmik torti ja uut kausitorti, mis oli ka väga põnev. Pärast seda, läksin sõbranna G- ga , Tamme Ratsutallu, ratsutama. Või noh, G ratsutas. Mina kammisin ja harjasin, sest talus, on korraga üks laps platsil õppimas. Mulle meeldib, kui juhendajal on aega konkreetselt õpetada ja juhendada. Aga, autos olid veel väikeste õdede seelikud ja empsi kätised, nii et autos natuke asjade sättimist ja selline – kuskil- miskit- toimub- pilt ka alguse sai.

See pruun hobune on raskeveo hobune. Mõnus, rahulik, algajatele mõeldud hobune. Suveperioodil, veab see hobune Vudila mängumaal, vankrit, millega saab Vudilas külastajad sõita, väiksemaid loomi vaatama (eesel, kitsed), kes talveperioodil omas kodus puhkust inimlaste ja suve melust naudivad.

Värvid aias.

Homme kooli. 😀

Ahjaa, miskit toimus veel. Kui täna poest tulin, siis mul olid poeasjad käes, no unustasin osta kilekoti. Ja vennas oli kaasas. Kui vastu tulid kaks tüdrukut, kes käivad vennase klassis. Vend ütles ilusti, tere hommikust tüdrukutele. Tüdrukud nähvasid vastu, et tere õhtust. Muidu polekski midagi nagu olnud, aga too venna klassiõde vaatas maru imeliku näoga mind ja asju minu käes, ja pöördus siis midagi oma sõbrannale sosistama. Arvab, vist et on üli popp, kui oma juuksed poolest peast maha ajab või kui teiste üle, naerab või kommenteerib või imelikke nägusid teeb. See, Kairiin, käis juba lasteaias, venna rühmas. Aga mulle paistis, ta juba siis hästi ülbe ja enesekeskne.

Ma pole varem hobusega rannas käinud. Kunagi on aga ikka esimene kord, eriti veel siis, kui me kodu lähedal on tall ja rand.

Juhtus nii, et me teed ristusid Tooma talli omanikuga ja seal elava endise teraapia hobusega. Selle sama hobusega, läksime ja avastasime sügise tormides möllavat Saadjärve äärset floorat ja faunat. Täiega metsik, kui rahulolev oli see hobune, ei häirinud teda suuremat sorti tuul, ega laksuvad lained. Kuldsete puude all, klõpsasime kambakesi ka ühe pildi.